Joosta Munamäelt Piritale – mille paganama pärast? Helen Alteri reportaaž

Autor: Helen Alter, perearst, Järveotsa Perearstikeskus. Artikkel ilmus augusti Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Perearsti ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

2023. aastal, mil valmistume perearstide kolmese naiskonnaga Tallinna Ironmani võistluseks, tekib mõte, et võiks perearstide meeskonnaga minna ka Tipust Topini jooksule. Loeme sõrmedel kokku spordisõpradest perearste, keda teame, ning arutame, kas selline ettevõtmine oleks teostatav. Septembris saadan Eesti Perearstide Seltsi (EPS) meililisti üleskutse ning hakkan saama e-kirju inimestelt, kelle nime pole varem kuulnudki. Kuulen siit ja sealt, et on mitmeid huvilisi, kuid ettevõtmine tundub nii suurejooneline ja kaheldakse oma võimetes. Jaanuariks on kindel jooksukamp koos ning astun vastu peamisele väljakutsele: Tipust Topini registreerimisele! Tean, et 2023. aastal sai registreerimine läbi kahe minutiga. Istun viis minutit enne registreerimise algust arvuti taga ja „refreshin“ maniakaalselt Tipust Topini kodulehekülge. Saan hakkama, pääsen löögile ja hiljem loen sotsiaalmeediast, et selle aasta registreerimine sai läbi ühe minutiga.

Enne 15.–16. juunil toimuvat jooksu teeme meeskonnaga kolm veebikoosolekut, kus paneme paika, kes milliseid distantse jookseb, kes võtab pealambid, helkurvestid jne.

14. juuni õhtul kohtume enamusega seltskonnast Tartus, kus kohtan esimest korda elus silmast silma Kristit, Mari, Raunot, Kristiinat. Kairitit olen ka vaid korra kohanud. See-eest Henri, Ruthi ja Marileeniga on juba ennegi koos nii mõneski lahingus käidud. Elinori näen järgmistel päevadel peamiselt vaid rajal jooksmas ja päris vestluse peame alles pühapäeva õhtul autos ühest Tallinna otsast teise sõites.

15. juuni hommikul ärkan kell 5.45 suhteliselt ebakindla tundega – mul endal on vaja joosta kolm korda ja ka öösel, olla seejuures 36 tundi sisuliselt magamata ja saada kogu see kupatus veel klappima seltskonnaga, kellest 60% ma tegelikult üldse ei tunne –, jään lootma vaid sellele, et tegemist on perearstidega, kes on harjunud rööprähklemise ja meeskonnatööga.

Ja läks!

15. juuni hommikul seisame päikselise ilmaga koos teiste meeskondadega stardiootuses Munamäel. Start antakse viieliikmeliste gruppidena ja kokku jookseb 127 võistkonda. See tähendab, et kokku osaleb üritusel üle 1200 jooksja. Meile on see esimene, aga mõnele juba kaheksas kord osaleda. Esimene Tipust Topini jooks toimus 2017. aastal.

Samal ajal, kui ootame, millal Mari, meie esimene vahetus, rajale pääseb, leiame rahva seast perearst dr Eve Kivistiku, kes meid koos koera ja kaasaga tervitama on tulnud. Teda nähes elavneme veelgi, energiatase tõuseb, õlg-õla tunne kasvab. Saadame Mari esimesele distantsile teele ja asume esimese autoga (kümme jooksjat on jaotatud kahte autosse) teda toetama.

Läbitaval rajal füüsiline tähistus puudub, on vaid elektroonsed kaardid, kuhu on märgitud, kus saateautod üldse tohivad peatuda. Jooksjate kõrval autod pidevalt sõita ei tohi. Esimene distants, 8,4 km kulgeb Suurelt Munamäelt Rõuge Ööbikuorgu, metsade vahel mööda käänulist teed. Maril on alguses adrenaliinitase kõrge ja ta jõuab Rõugesse eeldatust oluliselt varem. Mari saabumist oodates lobisen lõbusalt Tallinna Kiirabi brigaadiga, kes on tulnud üritusele appi andma meditsiinilist abi. Rõuges annab Mari vahetuse üle Marileenile, keda ootab ees päris raske 16,5 km Sõmerpalusse. Tema järel stardib Kristi, siis mina, siis Rauno. Lõuna-Eesti künklik maastik, palav ilm – ega just lihtne ei ole, aga tahe siin joosta ja end proovile panna on suur. Iga kord oma meeskonda raja ääres nähes läheb lihtsamaks. Kui jooksen, siis laseb meeskond mulle kõlarist ergutuseks Led Zeppelini „Immigrant Songi“ ja Tina Turnerit. Pärast lõunat anname Otepääl jooksujärje üle kuuendale jooksjale Kristiinale ning võime esimese autoga minna väiksele puhkusele, et hilisõhtul jälle Tartust jätkata. Otepääl on meile uhkete plakatitega kaasa tulnud elama perearstid dr Ellen Lembra ja dr Triin Tammert.

Kuna EPS avas sel aastal Instagrami-konto, otsustasime oma ettevõtmist seal reaalajas kajastada: rajal tehtud fotod, videoklipid laeme üles ja kajastame jooksvalt. Olen hämmingus, juba pärast poolt päeva jooksmist on EPS-i Instagrami-konto leidnud uusi jälgijaid – ahah, nii see sotsiaalmeedia siis töötabki!

Elvas annab resident Kristiina Laht teate üle professor Ruth Kaldale. Resident ja professor võiksid ju harjumuspäraselt kohtuda vaid kas loengusaalis või arstikabinetis õpilase ja õpetaja rollis. Aga saab ka teisiti, kohtuda võib ka ülevas meeleolus, adrenaliinitase kõrgel sporti tehes ja üksteist heade sõnadega jooksurajale saates.

Ruth annab teate üle Kairitile, kes omakorda Henrile. Ankrunaine on Elinor, kes saabub kella 22 paiku Tartusse.

Tartus ja Lähtel kohtame ka perearst Toomas Kiisi, kes on suur jooksuentusiast ja jookseb seekord teises meeskonnas.

Oma teise etapi jookseme kõik öösel. Ja see osutub meist enamiku lemmikuks. Minul veab eriti. Stardin pärast südaööd Luualt Jõgeva suunas, rada kulgeb öiste uduste maagiliste järvede vahel. Tunne on, nagu oleks sattunud mõne 80ndate Eesti kultusfilmi öistele võtetele – kohe, kohe kõnnib kuskilt vastu valges ülikonnas Tõnu Kark, kõrvus laulab Anne Maasik, kuid seekord kõlab see laul nii helgelt … On mõnusalt jahe, minu ees on teiste jooksjate nagu jaaniussikeste rivi, punased tuled vilkumas (pealambid ja helkurvestid on öisel jooksuetapil kohustuslikud). Nii mõnus on, tahaksin oma tempot tõsta, aga mõistus ütleb, et homme on vaja veel joosta, pea hoogu! Jooksen kiiremini, kui lubasin, ja jõuan vahetusalasse liiga vara, Rauno ei osanud mind veel oodata. Seisan ja karjun: „Raunooo!“ Teised inimesed vahetusalas naeravad ja kisavad minuga kaasa: „Raunoo!“ Kuskilt saabub hämmingus, aga see-eest rõõmus Rauno ja saadame ta naeruga teele!
Tamsalus ja Aegviidus on jooksjatele korraldatud võimalus ööbida spordisaalides. Kuna aga meil on ümbruskonnas tutvuseid, saame varahommikul magada mõned tunnid lausa voodis.
Pühapäeva varahommikul alustame oma viimaseid etappe. Silmi avades ei tundu jooksmine küll asi, milleks praegu valmis oleme. Aga noh, seda tunnet sai arstiteaduskonnas enne eksameid korduvalt kogetud, aga ometigi on meil arstidiplomid taskus. Toetudes kogetule – küll saab ka see jooks tehtud!

Lõpp paistab!

16. juuni, pühapäev on ka jällegi väga ilus ja päikseline. Hommikused jooksjad saavad veel mõnusa temperatuuriga joosta, kuid lõunast läheb jälle kuumaks. Palav on, väga palav. Sageli tahan juua ja vett kaela valada juba enne oma meeskonna peatuskohta. Õnneks on rajal teiste meeskondade saatjad kõik abiks ja janusse ma ei jää. Saateautodest valame jooksjatele vett seljale, pähe, kaela. Osal meeskondadel on lausa spetsiaalsed külmaveepritsid kaasas. Õnneks tuleb Marileenil mõte osta poest jääd! Paneme jääkuubikuid jooksjatele mütsi sisse ja see aitab.

Selle ettevõtmise käigus satun mitmesse Eestimaa paika, kus ma varem käinud pole, ja sõidan, jooksen teedel, mida mööda varem pole liikunud.

Maardusse jõudes ootab meid ees suur üllatus: kamp Tallinna ja Harjumaa perearste on suurte plakatitega tulnud meid tervitama. Oleme juba füüsiliselt päris väsinud, aga vaim veel jaksab ja rõõmsad toetajad annavad palju jõudu juurde.

Maardust alustab Elinor viimast distantsi Piritale. Ta läbib selle ootuspäraselt ja Pirital kohtume kõik joovastavas meeleolus.

Kui ametlik finiš läbitud, medalid kaelas, siis istume koos oma kümne jooksja ja ergutama tulnud kolleegidega velodroomi murul ja muljetame. Päriselt ka? See saigi tehtud? Ja oli nii-nii tore! Kõik osalejad ütlevad kordamööda: „Ma tahan järgmisel aastal ka tulla!“

Kõik oli vaeva väärt

Üritusest on möödas kaks kuud, kuid jooksul kogetud emotsioonid elavad meiega veel edasi. Kümne jooksjaga suhtleme edasi Messengeri vestlusgrupis – elame koos kaasa olümpiamängudele ning arutame loetud sporditeemaliste artiklite ja raamatute üle.

Üks meist tuli endale ka abiarsti otsima, ja tundub, et meie meeskonna kaudu ta selle leidis!

Kogu ettevõtmine võttis päris palju aega, energiat, pingutust, kuid leida nii palju uusi perearstidest tuttavaid oli seda väärt!

Esitasime kõigile osalejatele kaks küsimust:

1. Miks osaled Tipust Topini jooksul?
2. Mis on Sinu lemmik-jooksudistants?

Mari Einberg, perearst, Perekliinik

1. Mulle meeldib panna ennast proovile, ületada piire. Kui teha seda meeskonnaga, siis on see veel eriti tore, meeldejääv ja ühendav. Paar aastat tagasi osalesime perearstide meeskonnaga Võhandu maratonil. Naljad ja hea emotsioon on endiselt meeles, kannatused ununesid kiiresti.

2. 21 km

Rauno Kurg, perearst, Nõlvaku Perearstikeskus

1. Kutsuti ja mõtlesin, et äkki see inspireerib kedagi, et perearstid on jooksurajal.

2. Mulle meeldib tegelikult hoopis suusatada ja jalgrattaga sõita, aga kui peab valima, siis 400 m tõkkejooks, sest Rasmus Mägi jookseb seda eestlase kohta uskumatult ilusasti.

Ruth Kalda, peremeditsiini professor. Tartu Ülikool

1. Lihtsalt väga põnev ettevõtmine koos teiste perearstidega. Mees-konnatunne. Väljakutse joosta ka öösel. Ammu juba mõtlesin, nüüd sai teoks.

2. 21 km, 42 km või ultramaraton. Pikemad on paremad.

Helen Alter, perearst, Järveotsa Perearstikeskus

1. Mulle meeldivad meeskondlikud ettevõtmised. Samuti leian, et on vaja rohkem rääkida sellest, kui oluline on, et meditsiinitöötajad vajavad oma töö hästi tegemiseks ka ise liikumist ja aega taastumiseks.

2. Mulle endale on alati hingelähedane olnud 800 m, selle jooksmist tõesti naudin. Pikemaid distantse jooksen, sest need on kasulikud ja ebamugavad, ning ebamugavus igal tasandil on arendav. Suurvõistlustel jälgin alati naiste 4 x 100 m jookse.

Marileen Vierland, füsioterapeut, Laagri Perearstikeskus

1. Osalen Tipust Topini jooksul, kuna see tundub hästi põnev võistlus ja teistmoodi eneseületus, mida pole varem teinud. Lisaks ka, kuna dr Helen Alter palus mul olla varuvariant, juhul kui keegi nende meeskonna algsest koosseisust ära peaks ütlema ... ja siis keegi ütleski ära. Ma olen väga tänulik, et mulle antakse võimalus joosta koos ägedate perearstidega!

2. Tegelikult on mu kõige lemmikum distants hoopis üks aquatlon’i distants, mida me oma ujumisklubi lastega suvelaagris teeme: 1 km jooksu + 400 m ujumist ning niimoodi tund aega järjest. Võidab see, kes läbib ühe tunniga kõige pikema distantsi. Kui peab ujumise välja jätma, siis teine lemmik on 21,1 km. See vajab vastupidavust, samas saab tempot teha (mitte nagu maratoniga) ning saab ka toidu-joogi taktikaga mängida. Seda olen ma ka kõige rohkem jooksnud, kokku viis korda.

Kristiina Laht, peremeditsiini eriala arst-resident

1. Osalen, et panna ennast proovile teistsugusel väljakutsel ja tekitada meeskonnavaimu oma erialakaaslastega.

2. Väljakutsena, mida pikem ja huvitavamal maastikul, seda põnevam. Läbin hea meelega kõiki distantse 42+ km, mis kulgevad ilusas looduses.

Kairit Veering, perearst, Rosenthali Tervisekeskus

1. See jooks on põnev, lahe on joosta seda koos teiste perearstidega. Ma ei ole varem öösel jooksnud, nüüd sain selle ära proovida.

2. 10 km

Kristi Kotke, perearst, Pirita-Kose Perearstikeskus

1. Sest perearstid peavad ka spordist lugu.

2. Ise joostes. Ja edaspidi 42 km jooksud.

Elinor Õunap, perearst, Medicum Perearstikeskus

1. Tundus olevat uus tore väljakutse. Pole varem meeskondlikel jooksuvõistlustel osalenud ega ole esinenud ka võimalust öistel jooksuvõistlustel käia.

2. 5,08 km

Henri Randla, peremeditsiini eriala arst-resident

1. Meeldivad väljakutsed ja enda proovilepanek. Lisaks, kuidas ma soovitan arstina patsientidel trenni teha, kui seda ise ei tee.

2. Praegu on lemmikdistants 21 km puhtalt vahemaa mõttes, aga naudin seikluslikke jookse, nagu vägilase jooks, kus distants on küll lühem, kuid rajal takistused.