Jarno Habicht: Ukraina perearstidel on õnnestunud töötada tänu jätkuvale rahastamisele ja heale meeskonnatööle

Habicht ütles, et Ukraina tervishoiusüsteemile on alates sõja algusest tehtud 1301 rünnakut, kusjuures esimestel kuudel pandi kinni 65% apteekidest. „Mis tähendas, et ravimid ei olnud kättesaadavad. Isegi kui inimene sai perearstilt retsepti, ei tähendanud see, et ta sai ravimid kätte.“

Habicht rääkis, et rünnakud tekitasid inimestes ebakindlust ja panid nad liikuma. Praeguseks on riigist lahkunud 6,2 miljonit inimest, riigi sees on ümber paigutunud üle 3 miljoni inimese.

Sõja tõttu tõmbus kokku majandus ja raha jäi vähemaks, mis mõjutas omakorda ravimite ostmise võimet. Sõja tõttu liigub Ukraina tagasi paarkümmend aastakümmet oma sissetulekutelt. Järgmiseks aastaks on ennustatud, et iga viies ukrainlane elab allpool vaesuspiiri. „Praegu on peamine mure sissetulek. Isegi kui jõuame inimesteni ja kirjutame neile retsepti, ning räägime, kuidas tervise eest hoolitseda, ei pruugi neil lihtsalt olla rahalisi vahendeid, et seda teha.“

Oluline on rahastamine ja meeskond

Habichti sõnul aitas Ukrainal sõjas vastu pidada jätkuv tervishoiu rahastamine. Kogu perearstisüsteem, mis on sarnaselt Eestile pearaha põhiselt rahastatud, sai raha edasi ja teenus jätkus. „Stabiilne rahastamine oli see nurgakivi, mis aitas perearstidel edasi liikuda.“

Samal ajal ei olnud mitte kõik perearstikeskused avatud. Arstid või õed läksid ajutiselt või pikemaks ajaks ära 2/3 perearstikeskustest. Siinkohal sai määravaks liidrite roll. Nendes perearstikeskustes ja haiglates, kus juhtkond on jäänud paigale, on ka õed ja arstid jäänud paigale. Kust aga juhtkond on ära läinud, on ka 95% tervishoiutöötajatest lahkunud.

„Meeskonna töö on olnud üks kõige olulisemaid tegureid, mis on aidanud perearstidel teenust jätkata. Ühine tunnetus ja koosolemine on aidanud jätkata.“

Ravimite kättesaadavusele tuleb mõelda juba enne kriisi

Sõja alguspäevadel oli eriti oluline tegeleda diabeedi, kõrgevererõhutõve ja teiste krooniliste haigustega, ning vaadata, kust saadakse ravimeid.

Kuna perearstid lahendavad 60–70% tervisemuredest ja kirjutavad väga paljudele välja ravimeid, siis ei tohi esmatasandi kriisiolukordadeks valmistumisel unustada ravimite rolli. „See teema muutub perearstidele oluliseks, sest tuleb tagada see, et mitte ainult ravimeid ei kirjutata välja, vaid neid saadakse ka kätte.“

Tuleb leida ka viis, kuidas vajadusel teha koostööd humanitaarabi organisatsioonidega. „WHO poolt tarnime siiamaani Ukrainasse ravimeid, eriti eesliinile, sest apteegid ei ole seal avatud, ja pole ka näha, et neid seal avatakse. Peame läbi mõtlema, milliseid ravimeid suudavad perearstid anda kriisiolukorras,“ kordas Habicht.

WHO poolt on Ukrainas jagatud tuhandeid tonne ravimeid, meditsiinivahendeid, kiirabiautosid jne. „Abi on vaja väga palju ja me teinekord isegi alahindame, kui palju seda vaja on.“

Meditsiiniteenuste taastamine annab turvatunnet

Habicht rääkis, et Ukraina perearstikeskused mängisid ja mängivad siiamaani väga olulist rolli tervishoiuteenuste pakkumisel. Praegu funktsioneerib 95% tervishoiuasutustest, kuid olukord on piirkonniti erinev.

Iga viies perearstikeskus vähendas oma teenuste mahtu, mis tähendas, et perearstikeskused on olnud väga säilenõtked ja suutnud oma teenuseid jätkata.

60% perearstikeskustest kasutas esimese aasta jooksul palju rohkem digitaalseid teenuseid. „Oleme vahel unustanud suhtlemise telefoni teel. Internet on küll väga hea, kuid sõjaolukorras see alati ei tööta,“ nentis Habicht.

Ukrainas on tegeletud piirkondadesse meditsiiniteenuste tagasitoomisega, mis eeldab eri osapooltelt suurt koostööd. Kui pole võimalik teenuseid tagasi tuua, siis tagatakse mobiilised teenused, näiteks ratastel perearstikeskused.

„Tänaseks on olukord selline, et perearstikeskused jagavad ka ravimeid, eriti, mis puudutab kroonilisi haigeid. Iga kolmas visiit, mis on eesliinile lähemal, on seotud südame-veresoonkonna haigustega, eriti kõrgevererõhu tõvega, samuti diabeediga. Üha rohkem on teema, kuidas tagame, et ravimid oleksid kättesaadavad.“

Tervishoiuteenuste andmisel kriisi ajal tuleb arvestada ka elektri- ja veetaristu, logistika, kütusevaru ja muu olulisega. „Kindlasti tuleb rohkem mõelda emade ja laste tervise, tuberkuloosi ja HIV-i ning vaktsineerimise peale. Võime rääkida ka rohkem haiguspuhangutest.“

Tervishoiutöötajatele tuleb teha ka koolitusi ja tagada, et neil oleks töötamiseks turvaline keskkond. „See usaldus, mida perearstid ja -õed oma kohalolekuga toovad kogukonnale, on väga suur. Memmed ja taadid tulevad tagasi koju, kui on olemas pood ja perearst. Ta teab, et saab süüa ja oma ravimeid krõbistada. Ta teab, et saab hakata kündma põldu. See annab turvatunnet ja me ei tohi alahinnata turvatunnet, mida toovad tervishoiutöötajad.“

Habichti sõnul algab tervishoiusüsteemi taastamine sõjaga samal ajal. Ukraina on püüdnud seda teiste abiga teha. 200 kannatada saanud tervishoiuasutusest on üle poole kas täielikult taastatud või on taastamisel. „Kui tood tervishoiuasutused tagasi kogukonda, annab see jõudu ja indu ka teistele.“

Sõja ajal tuleb vastavalt olukorrale ka pidevalt tervishoidu ümber korraldada, Ukrainas on seda tehtud juba kuus-seitse korda. „Isegi kui sõda saaks läbi täna, siis tegelikult arstide ja õdede töö hulk suureneb ka pärast sõda. Sõja ajal näeme ainult jäämäe tippu, millele tuleb keskenduda,“ märkis Habicht.