Järgmisel aastal muutub perearstide pearahasüsteem

Tervisekassa perearstiabi teenuse juht Laura Johanna Tuisk tõi oma ettekandes kõigepealt välja fakti, et praeguseks, ehk seitse aastat pärast esimese tervisekeskuse loomist Eestis, on meil tervisekeskustes rohkem patsiente kui tavalistes perearstikeskustes. Erinevus on 19 000 patsienti.

„Tervisekeskuste patsiendid on nooremad, tervemad, st vähemate kaasuvate haigustega, aga on oma tervisekeskusega sagedamini kontaktis ning kasutavad rohkem uuringu- ja tegevusfondi teenuseid,“ loetles Tuisk erinevusi. Keskmine haiguste arv on tervisekeskuses ühe patsiendi kohta 0,4, mitte-tervisekeskuses 0,43. „Huvitav on see, et kuigi tervisekeskused on avatud 20 protsenti kauem ja ligipääsetavus peaks olema selle võrra parem, siis näeme erakorralise meditsiini osakondade siniste ja roheliste patsientide pealt, et suurt erinevust ei ole, kas patsient kuulub tervisekeskusesse või mitte.“

Tuisk jätkas statistikaga, keskendudes tervisekeskuste patsientidele. Kui maapiirkonna tervisekeskuse patsiendi keskmine haiguste arv on 0,44, siis linnapiirkonna patsientidel on see 0,38.

„See on märkimisväärne erinevus,“ tõdes ta. „See tuleb suuresti sellest, et 65-aastaseid ja vanemaid on maapiirkonna nimistutes keskmiselt üle 21%, aga linnapiirkonnas alla 18%.“

Lisaks tehakse maapiirkonna tervisekeskuste patsientidele rohkem uuringufondist ja tegevusfondist rahastatud erinevaid analüüse, protseduure ja muid tegevusi.

Tuleb uus pearahasüsteem

Tuisk rääkis uuest kulumudelist, täpsemalt pearahasüsteemist, mida plaanitakse ellu viia jaanuarist. Kui Eestis ollakse vahel perearstiabi rahastuse suhtes väga kriitilised, siis Maailma Terviseorganisatsioon ja Maailmapank toovad meie kulumudelit teistele riikidele pigem eeskujuks.

„Peamiselt peetakse silmas seda, et rahastussüsteem on pearahapõhine – iga patsiendiga käib kaasas raha ja pearahapõhise rahastussüsteemi puuduste leevendamiseks lisanduvad muud rahastusmehhanismid, nagu baasraha, kvaliteeditasud, teenuspõhised tasud jne,“ ütles Tuisk. Aastate jooksul on pearaha osakaal Eesti perearstiabis vähenenud. Praegu moodustab see umbes 47%.

„Pearaha pole kindlasti ideaalne rahastamisviis. Kõigel on oma head ja vead. Aga pearaha võimaldab tegeleda kogu patsientuuriga ja võimalikult efektiivselt,“ seletas Tuisk. „Puudus on see, et sellega kipub olema vähem teenuse osutamist. Meie eriarstiabi baseerub suuresti fee for service ehk teenustepõhisel rahastusel ja seal meil seda muret üldse ei ole, et liiga vähe on teenuseid, vaid kipub olema vastupidi. Sellepärast ongi õige tee erinevate rahastusmudelite kombineerimine.“

Tuisk kinnitas, et kõik praegused rahastuse komponendid jäävad alles ka uuest aastast. Lihtsalt on küsimus, missuguse proportsiooni nad moodustavad sissetulekust kogu nimistu kohta.

Ta tõi välja mõned perearstiabi puudutavad murekohad. Näiteks selle, et täiendava personali palkamise võimalus ei ole seotud nimistu haiguskoormusega või teenusvajadusega ehk see pole seotud sellega, kui raske on konkreetne nimistu. Nimistud on teatavasti väga erinevad.

Lisaks puudub praegu esmatasandi rahastussüsteemis n-ö nügimine, mis motiveeriks diagnoosima haigusi võimalikult varases staadiumis. Uue pearahasüsteemiga loodetakse teha selles suunas esimene samm, et varasem krooniliste haiguste diagnoosimine ja seeläbi tüsistuste edasilükkamine või vältimine oleks parem.

Järgmise punktina tõi ta välja, et praeguseks on tekkinud väga palju erinevaid lisatasusid, mille taotlemine on keeruline. Näiteks eriõe lisatasu esmatasandil. Mida rohkem on neid juurde tulnud, seda enam tuleb Tervisekassa väljamaksetes vigu. Rääkimata sellest, kui palju halduskoormust põhjustab see perearstidele. Seda tahetakse lihtsustada nii arstidele kui ka Tervisekassale.

Pearaha jaotub kolme vanusegruppi

„Järgmisest aastast on meil plaanis jaotada pearaha kolme vanusegruppi,“ ütles Tuisk. Need vanusegrupid on 0–2 aastat, 3–6 aastat ning 7 aastat ja vanemad. See võib tekitada küsimusi, sest 7-aastane ja 70-aastane ei põhjusta samasugust tööd ja teenusevajadust, kuid sinna plaanitakse juurde tuua haiguskoormus, tekitades nii lisaks vanusele veel viis gruppi. Eristatakse, kas patsiendil pole ühtegi kaasuvat haigust või on tal neid üks, kaks, kolm, neli või rohkem. „Siin on silmas peetud seisundeid, mille ravimise raskuskese jääb tavaliselt esmatasandile.“

Põhjus, miks alates jaanuarist kaotatakse ära vanemad vanusegrupid, peitub analüüsitud andmetes. Need näitasid, et sellel, kui palju on patsiendil arveid kogu tervishoiusüsteemi peale (kui palju tal on kontakte perearstikeskusega, haiglas voodipäevi jne) ehk sellel, kui suured on tema tervishoiukulud kokku, on alates seitsmendast eluaastast vanusega vähe pistmist. Seos on ainult sellega, kui palju on inimesel kroonilisi kaasuvaid haigusi.

Raha pole

Tuisk tõdes, et tervishoius on raha puudu, mistõttu tuleb tegeleda ümberjaotamisega, sh esmatasandi sees.

„Kui me ei tõsta ühtegi hinda, ühtegi palka, ühegi lepingu või teenuse mahtu, siis järgmisel aastal on Tervisekassal puudu 190 miljonit eurot. Sellise puudujäägi lahendamine puudutab kõiki meditsiinisüsteemi tasemeid,“ rääkis ta. „Siin ei mängi rolli ainult viimase 25 aasta jooksul toimunud demograafiline muutus – meil on praegu 65-aastaseid või vanemaid inimesi 80 000 rohkem kui aastal 2000, see toob väga selge erisuse meie kuludes ja tuludes. Lisaks sellele on aastate jooksul liikunud Tervisekassa rahastamisele enam kui 100 miljoni euro väärtuses teenuseid, millega pole rahastust kas üldse kaasa tulnud või on seda tulnud väga vähe. Varem rahastati neid riigieelarvest. See on avaldanud väga tõsist mõju meie eelarvele. Lisaks on igal aastal lisandunud tervishoiuteenuste loetellu uued ravimid, teenused ja sekkumised.“

Seetõttu tuleb kasutada olemasolevaid ressursse ratsionaalsemalt. Mida vähem on ressursse, seda targemini peame neid kasutama.

„Kui vaatame perearstiabi konteksti, siis on tervisekeskus see viis, kuidas saab kasutada ressursse paremini,“ ütles Tuisk. Näiteks võimaldab see paremat tööjaotust, alaspetsialiseerumist, raamatupidamise või IT-toe kulu jagamist, aitab ootamatu asendusvajaduse korral ja hõlbustab patsiendi ligipääsu esmatasandile.

„Esmatasand peab olema barjäärideta ligipääsetav, esimene kontaktpunkt, aga kui see sõltub ühe inimese ootamatust haigestumisest, siis kas see saab olla tervishoiusüsteemi vundament?“ arutles Tuisk. „Näiteks minu perearst on küll tervisekeskuses, aga ta töötab üksi ja tal on üks õde. Ta ei kasuta digiteenindusplatvormi, kuigi teised seal majas kasutavad. Neil kõigil on erinev telefoninumber. Kui minu perearst on haige, siis ma ei saa perearstiabi teenust. Kui minu pereõde on haige, siis ei võta telefoni keegi. Seal ei tee personal koostööd. Minu küsimus on – kas mina saan tervisekeskuse teenust, neid hüvesid, milleks on see tegelikult ellu kutsutud, või saan ma tegelikult üksikpraksise teenust?“

Ühtne juriidiline struktuur ei ole tema sõnul ainult haldusküsimus, vaid see on miski, mida patsient kogeb.

„Ma ütleksin, et kui esmatasand on tervishoiusüsteemi nurgakivi, siis tugeva esmasandi vundament on kindlasti hästi toimivad tervisekeskused, mida meil on õnneks Eestis juba palju,“ lausus Tuisk.

Artikkel on kirjutatud Laura Johanna Tuisu 9. mail Eesti Esmatasandi Tervisekeskuste Liidu konverentsil esitatud ettekande põhjal ega kajasta kõike seal räägitut.