Jaanus Pikani: millist probleemi Tallinna haiglate ühendamisega lahendatakse?

Mida teie Tallinna haiglate liitmise mõttest arvate?

Ma ei ütle, et see oleks täiesti ebamõistlik, on poolt ja vastuargumente, mida tuleks analüüsida. Küsimus on, mis on üldisem tervishoiupoliitiline eesmärk ja kas sellist sammu planeerides on aru saadud, mis on Eesti tervishoius tegelikud probleemid? Võibolla oleks otstarbekam, kui ettepanek oleks sõnastatud, et uuritakse Tallinnas paiknevate haiglate liitmise võimalust ning selle kooskõla riigi üldiste tervishoiu poliitiliste eesmärkidega.

Kuigi see võib tunduda lihtne tehniline lahendus, on Eesti tervishoiu probleemid märksa keerulisemad kui lihtsalt haiglate liitmine. Tallinn ja Harjumaa on suur ja oluline osa Eestist, mistõttu me räägime ilmselt suure mõjuga tervishoiupoliitilisest sammust. Peaksime küsima, millist probleeme me sellega Tallinnas ja Eestis laiemalt lahendame, sest iga suuremat sorti reorganiseerimine nõuab küllalt palju tähelepanu ja ressurssi, ka poliitilist. Kas on olemas strateegia, mis juhtub edasi?

„Patsiendikeskse integreeritud haiglavõrgu arengukava 2040“ raporti lõppfaasis tegime rakendusettepanekud. Tõime välja, et Eesti tervishoiu peamine küsimus pole eriarstiabisüsteemis, sest see on globaalses võrdluses suhteliselt heas korras. Probleem on pigem selles, et meie oodatav eluiga on kasvanud ja sellega seoses on oluliselt muutumas haiguste ja abivajajate profiil. Meil on täna protsentuaalselt sama suur hulk üle 65-aastaseid inimesi kui näiteks Rootsis – 20 protsenti, kuid rahvastiku prognooside kohaselt kasvab see 2040. aastaks 26 protsendini. Suurem osa tervisehädasid tabavad inimesi aga elu teises pooles. Seetõttu on ilmne, et tervishoidu vajavaid inimesi on järjest rohkem ja tänase taseme hoidmiseks kasvavad kulutused kordades. Oleme oma edu „ohvrid“. Viimase 25 aasta jooksul on Eesti oodatava eluea kasv olnud Euroopa suurim, mis aga tähendab, et kui 30-40 aastat tagasi suri suur osa Eesti elanikest, eelkõige südame-veresoonkonna haigustesse, jõudmata pensioniikka, siis nüüd elavad nad eani, mil neid hakkavad kimbutama erinevad haigused. Vananevas ühiskonnas tõuseb oluliselt risk haigestuda vähki ja mitmesugustesse kroonilistesse haigustesse. 30 aastat tagasi diagnoositi umbes 5000 uut vähijuhtu. Nüüd on see arv 9000. Üha rohkem on inimesi, kes elavad aastaid mitme kroonilise haigusega. Enamasti vajavad nad perearsti (esmatasandi) abi ja sotsiaalsüsteemi toetust, harva eriarsti tähelepanu. Me peame mõtlema, kuidas sellega hakkama saada olukorras, kus meie esmatasand on järjest nõrgem. Ei ole saladus, et paljud perearstid on kas juba jõudnud või kohe jõudmas pensioniikka ning üha suurem hulk nimistuid ootavad arsti.

Me oleme juba praegu kriisis. Kusjuures seda oli näha 15-20 aastat tagasi, aga kahjuks on strateegiline juhtimine olnud ja on endiselt riigi tasandil äärmiselt nõrk. Selle asemel on sündmustele järgi lohisetud. Need meetmed, mida esmatasandi vaevuste lahendamiseks püütakse ette võtta, on selgelt vaid tulekahju kustutamine. Vananev ühiskond tähendab, et meil on järjest rohkem haigusi, mis tegelikult ei vaja eriarstiabi, aga samas on meie arstiabi eriarstiabi poole kaldu. On loomulik, et suurem osa tervishoiukulutustest on seotud haiglaraviga. Tänu 20 aastat tagasi edukalt ellu viidud haiglasüsteemi reformile on Eesti tervishoid olnud üks efektiivsemaid maailmas, kui vaadata, mida me selle raha eest saame. Kuid täna oleme rahastamise aspektist olukorras, kus me peaksime oluliselt suurendama tähelepanu ja rahastamist esmatasandile ja seda pikaajalise perspektiiviga. Teisalt on ilmne, et vananeva ühiskonna ja kasvava tervishoiu vajaduse juures on võimatu tänase ca 7 protsendiga rahvuslikust koguproduktist (RKP) säilitada praegust teenuse kättesaadavust ja kvaliteeti. Võrdluseks, Euroopa Liidu keskmine tervishoiukulutus on ligi 11 protsenti RKP-st.

Kokkuvõttes ootab meid vanaviisi jätkates ravijärjekordade pikenemine ja üha suurenev ebavõrdsus tervishoiuteenuse kättesaadavuses.

Mõeldes, et ITK ja PERH tegelevad praegu mõlemad näiteks vähiraviga, siis võibolla oleks Tallinnas haiglate liitmine ja sellega niigi napi kompetentsi kokku toomine just mõistlik?

See on kosmeetika. Haiglate ühendamine on kaunis ressursimahukas tegevus, mis võtab riigi tähelepanu ära muudelt asjadelt. Näiteks me räägime, et meil on digiriik, aga tervishoius on ikka veel enamus andmeid vabateksti kujul. Meil on X-tee näol suurepärane võimalus turvaliseks andmete vahetuseks ja kasutamiseks, kui vaid oleks andmeid, millest arvutid aru saavad. Me oleks juba ammu pidanud saavutama märksa suuremal määral andmete nn normaliseerimise ehk struktureerimise, et nad oleksid kasutatavad näiteks haigusriskide hindamisel ja et perearstid saaksid aidata inimestel haigusi ennetada, haiguse tekkimist edasi lükata või siis toetaksid nad arste diagnoosi ja raviotsuste tegemisel. Aga ka sel puhul on eelduseks, et perearste oleks vajalikul hulgal ja nende ettevalmistus selline, et nad oleksid võimelised uusi võimalusi kasutama. Oleme taas tagasi selle juures, et peaksime eelisarendama esmatasandi arstiabi ja digivõimekust.

Kui aga ühendamise varjatud eesmärk on näiteks see, et saada lahendus Tallinna haigla ehitamisele, siis ma leian, et see ei lahenda kuidagi olemasolevaid probleeme. Tallinna haiglate hooned ei ole kõik kuigi kaasaegsed ehitised, aga nad on normaalses korras ja see pole meie esimene probleem. Võibolla me üldse ei vaja nii palju haiglaressurssi, kui oleme planeerinud, vaid rohkem esmatasandi ressurssi, kus krooniliste haigustega inimesed saaksid paremini teenindatud. Meil ei ole praeguseks ka esmatasandi ja sotsiaalteenuste integratsiooni. Ehk probleemid on palju laiemad ja kui me nüüd ütleme, et hakkame lahendama seda haiglate ühendamisega… Mis võib anda mingil määral tulemust, oleks see, kui ühendaksime organisatsiooniliselt kõigepealt kaks Tallinna haiglat ja lastehaigla PERH-iga. See oleks lihtsamini tehtav ja sealt saaks juba edasi minna.

Praegu on probleem ka selles, et haiglate nõukogudes pole kompetentsi haiglate valitsemiseks. Inimestel, kes sinna poliitiliselt määratakse, pole üldjuhul ettevalmistust, et aru saada tervishoiust ja haiglate juhtimisest. Kuna tegemist on üpriski spetsiifilise valdkonnaga, siis enamasti ei aita ka praktiseeriva arsti kogemusest, et olla automaatselt pädev tegemaks strateegilisi otsuseid haigla üldjuhtimises. Nõukogu liikmeid tuleks määramisel varustada võimalusega või koguni kohustusega läbida vastav minimaalne koolitus või kindlustada, et vähemalt mõned liikmed oleksid tervishoiukorraldusliku kogemusega.

Kas välja käidud liitmiskava taga on eesmärk leida üksmeel, et Tallinna linn ja riik koos ehitaksid eurorahade toel ikkagi uue Tallinna haigla hoone? Tuletan meelde, et eelmisel EL-i eelarveperioodil investeeriti 60 miljoni eurot esmatasandi tervisekeskustesse (loe: betooni), aga kas see investeering on olulisel määral muutnud trendi esmatasandi süsteemi nõrgenemisel? Võibolla oleks olnud parem raha paigutada eesmärkide jaoks, mida ei saa korralda keegi muu peale riigi. Näiteks strateegilised tegevused tervishoiusüsteemis andmete standardiseerimisel ja normaliseerimisel, digitaalsete tsentraalsete teenuste arendamisel ja teenuste integreerimisel. Esmatasandi teenuste osutamiseks vajalikud ruumid, ei ole üldjuhul sedavõrd spetsiifilised, et neid ei saaks kinnisvaraettevõtjad arendada ja rentniku muutusel need mõõdukate kuludega ümber profileerida. On ju tänagi perearstidele ette nähtud ruumide kulude kompenseerimine.

Kas keskhaiglate, PERHi ja lastehaigla liitmine võiks siiski tuua efektiivsust juurde?

25 aastat tagasi oli arvamine, et kui moodustada mammuthaiglad, siis parandab see automaatselt haiglate toimimise efektiivsust. Paraku on kogemus näidanud, et nii suurte asutuste kokkupanek iseenesest efektiivsust ei too. Tagasilöök tekib siis, kui see suur konglomeraat on juhitud tsentraalselt. Juba praegu on suuremas osas haiglates tsentraalne administreerimismudel, kus üksustel ei ole väga palju õigusi. See vähendab töötajates omanikutunnet ja motivatsiooni leidmaks lahendusi, mis tagaks optimaalse tasakaalu kulude ja tulemuse vahel. Helsingi ja Uusimaa haiglasüsteem on suur konglomeraat, aga see ei tähenda, et ta oleks üks hierarhiline organisatsioon. Ta on liigendatud ja seal on sees erinevad majandusüksused.

Esialgu jäi mulje, et Tallinna poliitikud tulevad lihtsalt kokku ja otsustavad omakeskis ära, aga mille pealt või mis paremaks läheb, seda pole analüüsitud.

Me tegime kolm aastat analüüsi, mille eest tasus Euroopa Liit. See dokument on nüüd ministeeriumi kodulehel üleval, aga kaks aastat on möödas ja mitte midagi pole juhtunud. Juba selle projekti käigus ei julgenud tolleaegne minister otsuseid vastu võtta. Projekti lõpufaasis oli vaja teha valikuid, milliseid stsenaariumid tuleks praktiliseks tegevuskava ettevalmistamiseks välja valida, aga vastust ei tulnud mitu kuud ja meil tuli taotleda EL-lt projekti pikendust. Lõpuks lahkus minister muudel põhjustel ja me tegime valiku omasoodu. Poliitilist soovi ja julgust juhtimiseks ei olnud.

Peaksime otsustama, mida me pikemas perspektiivis oma tervishoiuga teeme ja millist tervishoidu me tahame. Raskuskese peaks olema esmatasandil ja digitaliseerimisel, tervishoiu eri osade, esmatasandi ja eriarstiabi ning ka sotsiaalteenuste paremal integratsioonil, personaliseeritud riskide haldamisel. Ja alles siis tuleks vaadata, millised muutused haiglasüsteemis on vajalikud ja sobilikud. Mul on hirm, et kui hakkame „puusalt tulistades“ mingisugust reformi tegema, siis on see asendustegevus, mis kulutab küllaltki palju niigi väheseid ressursse.