ITK-s antakse õpetavale arstile selleks eraldi aeg

Mida kujutab endast õpetava arsti algatus ITK-s?

See on üks võimalik lahendus probleemile, mida me kõike teame, et tervishoius eksisteerib. Õpetamist peetakse meditsiinis ääretult vajalikuks ning töö loomulikuks osaks, aga tegelikult napib selleks aega, ressursse, oskusi ja tuge. Häid lahendusi, kuidas spetsialistid saaksid tervishoiuteenuse osutamise kontekstis pühenduda õpetamisele või õppe arendamisele, tegelikult praegu ei ole. Õpetava arsti algatusega anname konkreetsed raamid, kuidas toetada inimest, kes tahab pühenduda õpetamisele haiglas. Põhimõtteliselt me disainime õpetava arsti karjäärimudelit.

Kellele on see suunatud? Kes keda õpetavad?

Õpetavaks arstiks saab meie mudelis eriarst ehk residentuuri lõpetanud arst, kelle pädevused ja kogemused vastavad meie nõuetele ja kelle tööülesanneteks on õppe arendamine ja läbiviimine. Me kindlasti laiendame fookust jõudumööda mitmes suunas. Praeguseks on pilootprojekt kestnud pool aastat ning täna on õppetöö sihtgrupiks residendid. Juba on näha, et tegelikult oleks üks väga oluline sihtgrupp ka töötavad spetsialistid. Elukestev õpe, mis n-ö erialaspetsialistide seas toimub, on vähemalt sama oluline. Kui mitte isegi olulisem, arvestades seda, et valmis spetsialiste ja valmis meeskondi on süsteemis rohkem kui õppijaid. Ja ma ei tõmbaks piiri üldse arstide juures.

Praegu on teil kodulehel kirjas kaheksa õpetavat arsti. Mis tegevustes nad osalevad ja milline on nende panus?

Õpetava arsti põhiülesanneteks on kolm teineteist täiendavat tegevust: õppetegevuste ettevalmistamine, läbiviimine ja arendamine. Ma ütlen „õppetegevus“ mitte sellepärast, et tahaksin bürokraatlik olla, vaid sest see võib tähendada erinevaid asju: seminaride, koolituste ja kursuste või tervete koolituskavade ja õppeplaanide ettevalmistamist, aga ka õpetavate arstide vahelist mentorlust ja koostööd. Ma väldin praegu „juhendamise“ mõistet. Väga suur osa, kui mitte enamus, õpetamisest haiglas on üks-ühele juhendamine. Tänased raamid otseselt üks-ühele juhendamist õpetava arsti tööülesannetena veel ei kätke. Õpetavate arstide ülesanded puudutavad praegu erinevaid seminare, koolitusi, koolituskavasid, simulatsioonõppe kursusi – valdavalt grupiõpet. Aga jällegi, see on ainult algus – plaan on laiendada seda kontseptsiooni ka näiteks juhendamisele ja haridusalasele teadustööle.

Mida see neile arstidele töö mõttes tähendab? Kas osa arstitööst jääb tegemata?

Karjäärimudeli üks nurgakivi on kaitstud aja kontseptsioon. Oleme õpetava arsti algatuse üles ehitanud sellele, et pühendame osa kliinilisest tööst õppetegevustele. Ööpäevas on ainult 24 tundi ja läbi lisaraha motiveerimine ei tekita sinna tunde juurde. Jah, teatud määral see õigustab „vabade õhtupoolikute“ kasutamist, kuid mingil hetkel enam mitte ja me põletame oma inimesed lihtsalt läbi. Näiteks need kaheksa arsti, kellega on kokkuleppe olemas, on täiskoormusega arstid, kuid neil on kliinilise töö tegemiseks 0,9 koormus ja õppealaste tegevuste jaoks 0,1. See ei tähenda eraldi lepingut ega töötasus kaotamist. Nad on ikkagi täiskohaga tööl, aga läbi mitmepoolsete kokkulepete on see aeg neile eraldatud.

See on julge katsetus, mis tugineb teadmisel, et kvaliteetne õpe viib kvaliteetsema arstiabini. Me tahame pilootprojektiga näidata, et võttes arstid kliiniliste tegevuste juurest ära, justkui kahandades seal ressurssi, suudame tegelikult äravõetud aja arvelt luua nii palju lisaväärtust, et toome kokkuvõttes patsiendile kasu. Selle piloteerimine ja tõestamine on pikk protsess, aga ma olen kindel, et suudame piisavalt hästi oma tegevust planeerida ja andmeid koguda. Kui me ka lõpuks võtame vastu otsuse, et see siiski ei ole efektiivne, siis on meil olemas piisavalt palju infot, et omakorda öelda, mida teha teistmoodi.

Kas arstide leidmine programmi oli keeruline?

Ei olnud keeruline. Esimese grupi (nn pilootgrupi) kokkupanek toimus sihtotsinguga. Paljud meie arstid täitsid õpetava arsti ülesandeid sisuliselt juba varem, nagu teevad sedasama kolleegid teisteski haiglates. Oluline vahe on aga see, et nüüd on nende töö reaalselt tunnustatud. Üks esimesi otsuseid, mis on meil nüüd vaja teha, on see, kuidas hakata meeskonda laiendama. Huvi on olemas. Me teame, et liitujaid oleks veel ning hetkel disainimegi karjäärimudeli järgmisi osi. Tähtis on see, et see mudel peab olema seotud haigla arendussuundadega ja personalipoliitikaga laiemas mõttes. Selleks, et kõigil, kes sellesse rolli asuvad, oleksid selged eesmärgid ja ka selge võimalus mööda karjäärirada areneda.

Ma saan aru, et tulevikus oleks tahtmine mitte piirduda ainult arstidega, vaid programmi laiendada?

Jah. Ma loodan, et oleme tänaseks tervishoius kokku leppinud, et see on meeskonnatöö. Liigume üsna jõuliselt patriarhaalse meditsiini kuvandist eemale. See tähendab, et peaks olema ka – kui kasutada sama väljendit – õpetav õde, õpetav ämmaemand jne. Kui kiiresti jõuame edasi liikuda, oleneb esimestest tulemustest.

Kui me oma haiglas juhtkonnalt toetuse saime, siis oligi üks tingimus, et alustame arstidest, aga esimesel võimalusel liigume edasi. Oleme kevadel viinud läbi esimesi pisut laiemapõhjalisemaid juhendajate koolitusi ning näinud, et saame seda õpet rakendada ainult meeskondades. Olgu need näiteks erinevad uued praktikad, kuidas meeskonnatööd teha ja suhelda või oma tööd struktureerida, dokumenteerida ja vigu analüüsida. Sel saab olla tegelik mõju ainult siis, kui me kõik, kes oleme selles protsessis, teeme oma tööd ühtemoodi ja räägime sama keelt. Mida varem saame haaret laiendada, seda kiiremini hakkame päris tulemusi nägema.

Kui keeruline oli juhtkonna toetuse saamine?

See ei olnud tegelikult raske, sest usun, et olime ettepaneku hästi läbi mõelnud ja see ei olnud ka ITK-s päris uus teema. Kontseptsioon oli tuttav. ITK on viimastel aastatel üha jõulisemalt võtnud eesmärgiks õppiva ja õpetava haigla kontseptsiooni arendada. Meie initsiatiiv joondub sellega sada protsenti.