ITK aasta arst: taastusravi patsiendid on järjest keerulisemad

ITK aasta arsti tiitlit vastu võttes ütlesite, et see on väga suur tunnustus mitte ainult teile, vaid kogu meeskonnale. Mis teeb teie arvates ühest meeskonnast hea ja hästi koostoimiva meeskonna?

Arvan, et hea ja koostoimiva meeskonna aluseks on sarnased väärtushinnangud ja usaldus üksteise vastu. Igaühel on oma roll ja oma oskuste ja teadmistega me lihtsalt täiendame üksteist. Tööd on palju, seetõttu on hetked, kus korraks saad maha istuda ja lihtsalt kolleegidega jutustada, väga hinnas. Tööõhkkond on meil Ravi üksuses minu arvates sõbralik ja tore. Vahel ikka tekib eriarvamusi, kuid need saab kiiresti lahendatud.

Miks olete nii pikalt pidama jäänud just ITK-sse?

Mulle on siin meeldinud. Olen teinud siin kõik oma ülikooliaegsed praktikad, enamuse internatuurist ja residentuurist. See haigla on mind õpetanud ja kasvatanud ja minu valikuid suunanud. Mul on olnud väga head õpetajad, toredad ja toetavad kolleegid, seda kõike poleks lihtne seljataha jätta.

Milliseid väljakutseid näete oma töös taastusraviarstina kõige sagedamini?

Patsiendid on järjest keerulisemad, mitmete probleemidega korraga ja mõnikord täiesti uurimata. Vahel lihtsalt ei tea, kust otsast alustada ja kuidas ette antud ajaga toime tulla.

Taastusravi plaan kujuneb tihti sootuks teiseks, kui arstina sooviksin. Arvestama peab nii patsiendi üldseisundi, kaasuvate haiguste kui ravimitega, kuid ka sellega, kas patsient ravi üldse soovib, kuidas ja kui tihti ta ravile pääseb ning millised on tema rahalised võimalused, kuna päris suur osa taastusravi protseduuridest, mis võiksid paranemisele kaasa aidata, on tasulised. Sageli jääbki ainsaks protseduuriks füsioteraapia või tegevusteraapia, mis on Tervisekassa poolt tasustatud. Palju on kroonilise valuga patsiente, kelle psühhosotsiaalne taust ei anna lootuski paranemiseks. Mõnel juhul on tunne, et nad ei soovigi paraneda, sest „haige roll“ justkui sobiks neile. Need on minu jaoks kõige keerulisemad patsiendid.

Milliste muredega inimesed pöörduvad?

Taastusravisse pöördutakse enamasti ikka valusündroomi või funktsioonihäire tõttu. Olgu selle põhjuseks siis näiteks trauma, alaseljavalu või hoopis läbipõetud südamelihaseinfarkt. Kõiki probleeme, millega meile suunatakse, ei jõuaks üles lugeda, sest neid võib olla tõesti varbaotsast pealaeni välja. Kindlasti on suurenenud kroonilise valu ja depressiooniga patsientide hulk.

Kui kättesaadav on taastusravi ja taastusarst patsiendile? Kas järjekorrad on väga pikad ja mõned inimesed võivad jääda ka vajalikul hetkel abita või seda pigem ei juhtu?

Arvan, et haiglasiseselt on meil taastusarsti juurde pääsemine päris hästi korraldatud. Meil on nn majasisesed ajad, mida saavad vajadusel kasutada kõikide erialade arstid ja need järjekorrad jäävad enamasti paari nädala sisse. Statsionaarsel ravil olevad patsiendid liiguvad kokkuleppel edasi otse statsionaarsele taastusravile. Probleem on väljastpoolt maja suunatud patsientidega, sest nn esmaseid aegu on tunduvalt vähem ja järjekorrad on pikad, keskmiselt 2-4 kuud. Siin on küll juhtunud, et patsient jõuab liiga hilja ja funktsiooni taastamine on tunduvalt keerulisem. Vahel on sellised patsiendid ka täiesti uurimata ja mõni ütleb, et pole oma perearstiga kohtunudki. Praegu, kui meil on e-konsultatsiooni võimalus, ei tohiks kiiret ravi vajavad patsiendid selliselt pikka ootejärjekorda sattuda.

Kui hästi e-konsultatsioon toimib?

E-konsultatsioon on minu arvates suurepärane võimalus, et patsient kiiresti õigele rajale aidata. Kasutan oma töös seda väga palju. Ka ise saame läbi e-konsultatsiooni patsiente kiiremini taastusravile kutsuda. Ainult, et saatekirjad peaksid olema korrektsemad, sisaldama asjakohast infot ja objektiivse seisundi kirjeldust antud hetkel, mitte näiteks kolme aasta tagust kirjeldust, nagu on vahel ette tulnud.

Mis teeb teie jaoks taastusravi eriala põnevaks?

Kuigi diagnoosid korduvad, on inimesed nende taga täiesti erinevad koos oma isiksuse, kaasuvate haiguste ja ravimite paketiga. Ühele aitab üks ja teisele sootuks teine ravimeetod, vaja on leida õige kombinatsioon. Pean väga oluliseks patsiendi objektiivset hindamist, ilma kätt külge panemata ei saa tekkida minu arvates patsiendist tervikpilti. Ka meeldib mulle minu töös vaheldusrikkus. Ümberlülitumine ühelt diagnoosilt teisele on küll vahel päris raske, kuid hoiab meele erksana, ei tekita tüdimust.

Kas saate välja tuua mingisuguseid uusi arenguid või võimalusi oma erialal? Kas on midagi, millest tunnete Eestis või oma haiglas puudust?

Taastusravi areng on alati toimunud paralleelselt teiste erialade arenguga. Füsioteraapiast on juba saanud lahutamatu aktiivravi osa mistahes osakonnas ja see muutub üha valdkonnaspetsiifilisemaks. Meil on näiteks olemas eraldi vaagnapõhja füsioteraapia, vaimse tervise füsioteraapia, skolioosiga patsientidele Schroth teraapia, nn Parkinsoni rühm, südamerühm.

Amputantide taastusravi on teinud suure arenguhüppe seoses Ukraina sõdurite abistamise ja neile tipptasemel proteeside valmistamisega.

Dr Kirt tegeleb noorsportlastega, dr Teder-Braschinsky spastilisuse raviga. Peagi peaks kohale jõudma kauaoodatud ultraheli aparaat, mille abil on spastilisi lihaseid parem hinnata.

Kardioloogilises taastusravis on patsientide hulk jäänud viimasel ajal väiksemaks, kuid loobuda sellest ei ole plaanis. Pigem sooviks teiste keskuste eeskujul rakendada kardiopulmonaalset koormustesti infarktijärgsete ja ka südamepuudulikkusega patsientide füüsilise võimekuse hindamisel.

Juurde võiks õppida ultraheli liigeste-lihaste-närvide hindamiseks, blokaadide tegemist.

Paraku on meil taastusarste vähe. See piirab võimalust mingi valdkonnaga süvitsi tegeleda, tööd on lihtsalt liiga palju. Ootame väga oma meeskonda taastusravihuvilisi noori kolleege.

Suur puudus on ka psühholoogidest ja kahjuks lümfiteraapia Tervisekassa teenusena puudub meil hetkel täiesti.

Igapäevatöös sooviksin tagasi kompleksset taastusravi võimalust haigekassa teenusena ambulatoorsel patsiendil, see võiks olla nn päevaravi, nagu on paljudel teistel erialadel. Kunagi on see olemas olnud.

Veidi tulevikku vaadates on ka midagi põnevat. Meie kliinikul käimas praegu koostööprojekt TalTechiga telemeditsiini valdkonnas eesmärgiga parandada endoproteesitud patsientide ja amputantide seisundi jälgimist ja taastusravi.

Koos Lääne-Tallinna Keskhaiglaga teeme e-koolituste sarja füüsikalise ravi osas. Mitmed loengud on juba valmis ja järg neile ka tulemas.

Milline on teie koostöö teiste erialadega? Ja mida see teie jaoks tähendab, st kas peate pidevalt end teiste erialade uute asjadega kursis hoidma?

Loomulikult peab end kursis hoidma. Meditsiinis ju kõik pidevalt muutub. Teeme koostööd pea kõigi erialadega, kõige sagedamini ortopeedide, lülisambakirurgide, neuroloogide, kardioloogide ja reumatoloogidega. Ise ei jõua kõige kohta lugeda, materjali otsida, infot on liiga palju ja seda vajalikku raske vahel leida. Püüan osaleda koolitustel nii palju, kui see on võimalik. Vajadusel küsin abi kolleegidelt. Kõige paremini õpetab enamasti konkreetne haigusjuht. Kui midagi jääb ebaselgeks, siis tuleb lihtsalt rohkem lugeda ja uurida.