Irja Lutsar: ma ei näe ühtegi põhjust, miks arstide palka tõstma ei peaks

Med24 küsis Riigikokku kuuluvatelt arstidelt, milline oli nende jaoks möödunud aasta tervishoius ja mida ootavad uuelt.

Mida peate Riigikogu liikme ja arstina 2024. aasta suurimateks õnnestumisteks ja ebaõnnestumisteks tervishoius?

Arstina vaatan huviga, mis toimub uute ravimite maailmas. Selle aasta õnnestumiseks on kahtlemata GLP-1 ravimite (meil kasutusel nimega Ozempic) laialdane kasutuselevõtt. Praegustel kliiniliste uuringute ja päriselu andmetel tundub, et GLP-1 ravimid on tõhusad kaalu langetamisel ning neist võib abi olla ka teiste haiguste ravis. Neil on küll kõrvalnähud, aga need jäävad siiski talutavuse piiridesse. Uuringutes on ka uusi sarnaseid ravimeid, mille manustamine on mugavam ja mis loodetavasti lähiajal turule jõuavad.

2024. aasta tõi häid uudiseid ka HIV-positiivsetele isikutele – üle pika aja jõudis turule täiesti uue toimemehhanismiga ravim Lenakapaviir. Märkimisväärne on, et see on toimeainet aeglaselt vabastav ravim, mistõttu nii HIV-infektsiooni raviks kui ennetamiseks piisab tema manustamisest vaid kaks korda aastas.

Positiivne on ka, et ühestki 2024. aastal uudiskünnist ületanud infektsioonhaigusest (mpox, poliomüeliit, uus tundmatu viirushaigus Kongo Rahvavabariigis) ei saanud globaalset probleemi. Kõik need haigused vajavad teravdatud tähelepanu ja tegutsemist ka 2025. aastal.

Negatiivsena jääb kõlama pikka aega oodatud ja aasta lõpus kehtima hakanud patsiendikindlustuse seaduse rakendumine. Ühelt poolt täielik teadmatus võimalikest kahjunõuetest ja teisalt vaid ühe kindlustuspakkuja olemasolu tekitas rohkelt segadust ja trotsi meedikute hulgas. Seda vajalikku seadust oleks saanud paremini rakendada. Negatiivse poole pealt võib välja tuua ka esile kerkinud põlvkondade vahelise konflikti, eriti haiglate süsteemis. Noorem põlvkond pole rahul haiglate toksilise keskkonnaga, samas kui vanemale põlvkonnale ei meeldi, et noored ei taha täiskoormusega töötada, pole nõus vastutust võtma ega öövalveid tegema. Kumbki Eesti meditsiini paremaks ei tee ja lahendust vajavad mõlemad.

Kuidas suhtute sellesse, et Tervisekassa on sunnitud kasutusele võtma reservid? Kuna see saab olla ajutine, siis milliseid põhimõttelisi muudatusi peate rahastuses vajalikuks edaspidi?

Suhtun sellesse suure skepsisega. Reservid on mõeldud ikka kriisiolukordadeks, mida tegelikult Eestis praegu pole. Samuti pole mõtet valada vett juurde ämbrisse, mis lekib. Rahuolukorras peaksime maksumaksjalt kogutava rahaga toime tulema. Kohati tundub, et kuna tegu on tervisega, siis on meie rahakott piiramatu. Loomulikult väärivad meie patsiendid parimat arstiabi, aga see ei pea olema ideaalne. Enne, kui hakata inimestelt rohkem makse koguma, tuleb üle vaadata haiglavõrgu poolt pakutavad teenused. Kas me suudame ülal pidada osakonda, mis vaid 12% aastast on hõivatud? Ilmselt mitte. Või kas on ökonoomsem, kui arst sõidab haige juurde või vastupidi? Ilmselt on targem haigeid koondada, mitte iga hinna eest teenust üleval hoida, vaatamata sellele, et nõudlus on väike. Iga uue teenuse lisamisel Tervisekassa rahastatud teenuste hulka peaks alati küsima, mida see maksab ja kas meil selleks raha jätkub ning kas võit uuest teenusest on suurem kui selle kulud. Toon näite – ühe kombineeritud tableti asemel kolme tableti eraldi võtmine on haigele ebamugavam. Sageli on aga toime sama ja hind oluliselt soodsam. Meie ühise raha ratsionaalne kulutamine peaks olema nii haigete, arstide kui ka Tervisekassa ametnike mure. Mis puudutab tulevikku, siis rahaga on ka tulevikus nii, et selleks, et seda jätkuks on kaks võimalust – kas vähendada kulutusi (vältida dubleerimist, kasutada odavamaid, mitte kallimaid teenuseid, kontsentreerida teenuseid) või siis suurendada sissetulekuid (ehk siis tõsta makse). Muid võimalusi meil riigina pole.

Kas patsiendikindlustust oleks võinud veel edasi lükata?

Patsiendikindlustust on oodatud ja ette valmistatud vähemalt 10 aastat. Kui seda oleks veel edasi lükatud, siis oleks pidanud selge olema, mis sellel edasilükkamise ajal toimuma hakkab. Kas vajame veel aega, et teha arvutusi leidmaks, kui suur inimeste hulk ja missugustel erialadel kindlustust kasutama hakkab? Või vajas sotsiaalministeerium rohkem aega (küsimus on palju), et kindlustusturul tekiks konkurents? Kui see oli nii, siis oleks edasilükkamine olnud mõttekas. Kui aga edasilükkamise perioodil midagi poleks toimunud, siis sellel poleks mõtet olnud. Seadus hakkas kehtima ja vähemalt saame teada, kui palju ja kes kindlustust kasutama hakkavad või kus, kui sageli ja missugustes olukordades arstlikud vead sagedamini tekivad. Praeguseks on avalikuks saanud ka esimesed juhtumid, mille eest varem oleks pidanud tasuma haigla, aga nüüd teeb seda PZU kindlustus. Meenutuseks tahan öelda, et 2024. aasta suvel lükkus patsiendikindlustuse seadus kolm kuud edasi ja ka see tekitas nii mitmetegi meedikute hulgas rahulolematust.

Kahjuks pole tänavu kollektiivlepingu sõlmimiseni jõutud, pigem on seis ummikus. Kui põhjendatuks peate praeguses olukorras arstide palgatõusu ootust?

Kui kogu Eesti Vabariigis elukallidus, aga sealjuures ka palk tõuseb, siis on üsna loomulik, et palgatõusu ootavad ka arstid. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks arstide palka tõstma ei peaks. Väljaütlemisi, et lähema nelja aasta jooksul teie palk ei tõuse, pole arstid küll ära teeninud. Küll on aga küsimus kui palju ja kas kõigil arstidel peaks palk tõusma võrdselt või diferentseeritult. Haiglad ilma valveteta tegutseda ei saa. Siinjuures võikski näiteks valvetööd paremini tasustada. Arstid on kindlasti kogu ühiskonnaga solidaarsed, aga me ei saa oodata, et meditsiin oleks eriala, kes erinevalt teistest palgatõusu ei vääri.

Mida toob tervishoiule uus aasta? Millised on teie ootused?

Ma loodan väga, et haiglavõrgu arengusuundades kokku lepitut hakatakse ka ellu viima. Ootan meditsiinisüsteemi tõelist reformi, mitte peenhäälestust. Loodan ka, et sotsiaalministeeriumil tekib aja- ja tööjõu ressurss, et edasi liikuda nakkushaiguste tõrje ja ennetamise seadusega. See on seadus, millesse Riigikogu liikmena panustada tahaksin.

Uuel aastal lisandub rahastatavate tervishoiuteenuste nimekirja palliatiivne ravi, meditsiiniringkondades väga oodatud ja vajalik teenus. Usun teadmistepõhisesse meditsiini, mistõttu loodan, et meie teadlased ja andmekaitse spetsialistid suudavad uuel aastal teha tõhusamat koostööd nii, et uuringuid ei takerduks lõpmatu bürokraatia rägastikku. Lõpetuseks loodan, et 2025. aastal suudaks Eesti riik rohkem uusi ja innovatiivseid ravimeid või ravimeetodeid patsientidele kättesaadavaks teha.

Omalt poolt soovin kõigile meedikutele põnevat, kuid kriisivaba uut aastat ning rahu meie kõigi südametesse.