Irja Lutsar: kuidas rahastada meditsiini?

Kellegi pole enam uudis, et riigieelarve puudujääk on suur ning järgnevatel aastatel pigem suureneb kui väheneb. Küsimus on, kuidas sellises olukorras rahastada tervishoidu nii, et saaksime säilitada vähemalt praegusel tasemel meditsiiniabi. Ei tervishoid ega sotsiaalsfäär ise otseselt kasumit ei tooda, kuigi terved inimesed on võimelised paremini rikkust looma kui haiged. Tervishoiu rahastamise parandamiseks on tarvis tõsta nii tulu- kui kulubaasi.

Kuidas suurendada tulubaasi?

Sotsiaalsfääri peamiseks tuluallikaks on sotsiaalmaks, millest 13% läheb tervishoidu ja 20% sotsiaalkuludeks (pensionid). Mida kõrgem on palk, seda rohkem makstakse sotsiaalmaksu. Siiski ei elatu mitte kõik täielikult palgast. Olukorras, kus sissetulek tuleb kas osaliselt või valdavalt dividendidest või tööampsudest, mis sotsiaalmaksu ei panusta, ei saa ka suureneda sotsiaalmaks. Seega vajab esimese asjana revisjoni sotsiaalmaksu tulubaas või vähemalt vajab korrastamist olukord, kus dividendid on asendamas palka.

Kui tulude suurendamiseks on võimalusi vähe, siis kohti, kust kulusid annaks kokku hoida, on mitmeid. Meditsiinisüsteemi ei saa üliõhukeseks kärpida, kuid selle toimimine vajab siiski põhjalikku inventuuri. Praegust haiglavõrku me praeguste vahenditega ülal pidada ei jõua ja seda ilmselt pole vajagi.

Väheneva elanikkonna ning üha keerulisemaks muutuva meditsiini tingimustes on hädavajalik hinnata, kui mitmes haiglas on mõistlik ja vajalik osutada ööpäevaringset abi nii kirurgias kui sünnitusabis. Lisaks kahele regionaalhaiglale piisaks viiest keskhaiglast.

Ülejäänud võiksid olla kohalikud haiglad, mis valdavalt tegelevad sisehaiguste ning järelraviga. Samuti on Eesti vahemaad piisavalt väikesed, et mitte dubleerida komplitseeritud meditsiiniteenuseid mitmes haiglas või linnas. See kõik peaks olema kajastatud valmivas haiglavõrgu arengukavas.

Ümber tegemist vajab ka praegune haigusvõimetuse süsteem. Maailmas on kasutusel mitmeid erinevaid võimalusi, mida võiksime esmalt kaardistada ning siis otsustada, missugune neist Eestile kõige paremini sobiks. Miks mitte kaasata sellesse erakindlustuse võimalust, mis kasvõi osaliselt võimaldaks töövõimetuse perioodi tasustada.

Tervishoiu rahastamine suureneb aga kõige rohkem, kui paraneb meie ettevõtlus, millega kaasneb ka üldise rikkuse suurenemine. Rikkamas riigis on inimeste sissetulekud suuremad, riigil on võimalus ka rohkem panustada tervishoidu, aga ka innovatsiooni. Pole vist kellelegi uudis, et raske füüsiline töö rikub tervist rohkem kui kontoritöö. Kui suudaksime füüsilise töö asendada robotitega, oleks lootust, et inimesed võiks kauem tervena elada.