Irja Lutsar COVID-pandeemiast: Eesti sai kokkuvõttes hästi hakkama, kuid piirangud hästi ei töötanud

Irja Lutsari sõnul oli Eesti COVID-strateegia elada koos viirusega ja rakendada piiranguid nii palju, et meditsiinisüsteem toime tuleks. “Kokkuvõttes ja kriitiliselt hinnates arvan, et Eesti sai kõike ümbritsevat arvestades hästi hakkama.”

Lutsari sõnul on aga raske öelda, mis piirangutest hästi töötas. “Ei paista, et maskid, passid ega koolitestid oleksid väga hästi töötanud. See ei tähenda, et neil ei olnud esialgu mõju. Viiruse suure leviku ajal on maskid kindlasti näidustatud, aga kas nad peavad olema kohustuslikud, on omaette diskussiooni küsimus. Pigem oskab inimene seda ise otsustada. Koroonapassid esialgu vaktsineerimist innustasid, aga see mõju kadus suhteliselt kiiresti. Koolitestidel oli kindlasti tugev emotsionaalne mõju, sest saime hoida koolid avatuna. Lätis olid näiteks koolid terve aasta kinni.”

Eestis olid suhteliselt leebemad piirangud kuni 2021. aasta septembrini, 2022. aastal jäid piirangud alles. “Võib-olla üks õppetund on see, et piirangud peavad algama ja lõppema. Piirangutule tuleb ka selge lõputähtaeg paika panna, mida me võib-olla väga hästi ei osanud,” nentis Lutsar.

Ka mujal maailmas polnud piirangutel suurt mõju

Lutsar tõi oma COVID-raportis välja ka rahvusvahelised andmed, mis näitasid, et riigi täielik lukustamine pidurdab viiruse levikut, kuid pole jätkusuutlik. “See töötas 2020. aasta kevadel, kuid ei oleks kindlasti töötanud kogu pandeemia ajal. Siin on väga hea näide Hiina, kus anti ka lõpuks selles osas alla. Null-strateegia ei olnud kindlasti valik ja seda me ei ole ka teinud.”

Näomaskide rolli osas on endiselt vastuolulised hinnangud. Kuna haigus levib aerosoolidena, peaksid maskid teoreetiliselt aitama, kuid uuringud on selles osas vastukäivad. “Kui haiguse levik on väga kõrge, siis lühiajalised ja vabatahtlikud maskid on kindlasti näidustatud, aga neile ei saa panna ka sellist rõhku, et nad viirushaigused maailmast ära kaotavad. Seda ei juhtu,” nentis Lutsar.

Rahvusvahelised uuringud näitavad, et koolide distantsõppel oli vaid väike mõju nakatumise ja suremuse langusele, kuid samas mõjutas see laste psüühiliste häirete ja rasvumise suurenemist ning õppetöös edasijõudmist.

Samuti näitasid maailma andmed, et distantstöö ja transpordipiirangute efekt oli vähene. Koroonapassidel oli lühiajaline efekt vaktsineerimise innustamisele, kuid polnud seda hospitaliseerimisele ja suremusele. “Liiga suured koroonapassi nõuded pigem tekitasid ühiskonnas trotsi ja lõhestumist,” lisas Lutsar.

Ka rahvusvahelise transpordi katkestamine mõjutas viiruse levikut vähe. “Korduvalt nägime, et viirus oli ammu enne kohal kui lennuliiklus katkestati.”

Prof Lutsar on veendunud, et vaktsiinid olid pandeemia edulugu. Vaktsiinide mõju SARS-viiruse infektsioonile oli lühike, mistõttu polnud midagi eriskummalist, et vaktsineeritud põdesid haigust. “Kui aga vaadata rasket haigust, mis viib inimesi haiglasse ja surmani, siis oli vaktsiinide mõju väga hea,” rõhutas Lutsar, kes nentis, et kuigi Eesti sai kokkuvõttes pandeemiaga hakkama, peab pandeemia lõppema ennekõike meie peades. “Me oleme sinnapoole teel, aga võib-olla veel õpime uuesti viirustega elama.”

Omikron muutis mängu

Rääkides COVID-iga seotud statistikast tõi Lutsar välja, et Eestis tehti umbes 2,6 miljonit antigeenitesti, testiga kinnitati umbes 700 000 nakatumist ja suri umbes 3000 inimest pandeemia ajal, mis lõppes käesoleva aasta 5. mail.

Üks suuremaid COVID-isse haigestumise laineid oli Eestis 2021. aasta kevadel, kus piirangud hilinesid umbes kolm nädalat. “Tuli alfaviirus, ühiskonnas oli väga vähe piiranguid ja samal ajal oli ka valitsuse vahetus – kõik need asjad kummuleerusid.”

Teine suur haigustumiste laine oli sama aasta sügisel, mille põhjuseks oli suhteliselt tagasihoidlik riskirühmade vaktsineerimine. “Meil oli vaktsiini küllalt, kuid meil oli teatud elanikkonna gruppides vastuseis vaktsiinidele.”

Kolmas suur haigestumiste laine oli omikroni leviku ajal. “Omikron oli eelnevatest kergem viirus. Omikronilaine ajal tuli massiefekt – nakatanuid ja haigestunuid oli nii palju, et kui nendest isegi suri väike protsent, siis kohandatuna elanikkonnale oli see küllaltki palju.”

COVID-i tõttu hakkas haiglasse vähem inimesi tulema 2022. aasta sügisel. “Omikron muutis mängu ja haiglate olukord muutus väga oluliselt just omikroni tulekuga. Kui alfaviiruse ajal oli suremus umbes 20%, siis omikroni ajal suri haiglasse sattunutest umbes 10%, mis veel kord räägib sellest, et omikron on kergem viirus.”

Kui COVID-i põhjustatud suremus oli algul 10%, siis lõpus oli see kõvasti alla 1%, ja sama väike on see ka praegu.

Pandeemia ajal Eestis suremus tõusis ja sündimus langes, ning esines ka liigsuremust, mida ei saa aga ainult COVID-iga seletada. “Keskmine eluiga lõputult tõusta ei saa. Eestis on see viimastel aastatel väga hästi tõusnud.” põhjendas professor.

Lutsar märkis, et pandeemia algul oli Rootsis, kus piiranguid ei kehtestatud, 10 korda kõrgem suremus kui Eestis. “Eesti ühiskond ei oleks nii kõrget suremust 2020. aasta kevadel vastu pidanud, mistõttu arvan, et piirangute kehtestamine oli täiesti õigustatud. Tõsi ta on, et Rootsi ja Eesti suremus oli pandeemia lõpuks enam-vähem sarnane, Rootsis natuke kõrgem.”

Võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega oli Eestis üldse kõige väiksem suremus. “Kõikides teistes Ida-Euroopa riikides oli oluliselt kõrgem suremus. Eesti sai suremuse mõttes pandeemiaga väga hästi hakkama ja selle peamiseks põhjuseks on meie hea meditsiinisüsteem – head arstid, õed ja hooldajad,” rääkis Lutsar.