INTERVJUU | Varje-Riin Tuulik: taastusravi on meeskondlik tegevus

Taastusravi olemusest ja toimunud muudatustest räägib Eesti Taastusarstide Seltsi juhatuse esimees ja Lääne-Tallinna Keskhaigla taastusravikeskuse juhataja Varje-Riin Tuulik.

1. aprillil toimus taastusravi eriala teenuste nüüdisajastamine. Miks oli teenuste nüüdisajastamine oluline?

Eesmärk oli viia hinnakiri kokku tegeliku olukorraga. Põhirõhk oli sellel, et neid teenuseid, mis ilmselgelt ei ole olnud kasutusel, ei ole mõtet hinnakirjas hoida, ning soovisime tuua asemele teenused, mis on kasutusel, aga millel ei olnud hinda.

Mida see tähendab, et teenusel polnud hinda? Kas see oli tasuline teenus?

Mitte alati. Kui näiteks räägime robootikast, siis see oli teenus, mida haiglad ja tervisekeskused kasutasid ka haigekassa füsioteraapiateenuse osana, aga isegi kui need kallid seadmed olid ostetud heategevusrahadega, siis nende käigushoidmine ja hooldus on palju kallim kui tavaline füsioteraapiateenus. Seda teenust pakuti alla omahinna.

Palun tutvustage, mis hinnakirjas muutus.

Taastusravi on meeskondlik tegevus ja seetõttu on taastusarstidele eriti oluline, et sel aastal jõudis hinnakirja taastusarstide poolt juba mitu aastat taotletud meeskonnatööd väärtustav teenus „Raviplaani koostamine taastusravimeeskonna poolt“ (kood 7083).

Kaks olulist muudatust puudutavad statsionaarset taastusravi. Kaotati funktsioone toetava taastusravi (kood 8030) patsiendi omaosalus ja tehti võimalikuks järelravi (kood 2047) rakendamine ka funktsioone taastava taastusravi päevade maksimaalse arvu ületamisel.

Ajale olid jäänud jalgu mõned grupiteenuste koodid – suuremaid gruppe kui kolm patsienti praeguses epidemioloogilises olukorras enamasti ei kasutatud, ning seega on nüüdsest kasutusel lihtsalt grupiteenus, mitte suur ja väike grupp. Seega kustutatakse „Füsioteraapia 2–3 haigele samal ajal (kestus 30 min)“ (kood 7051) ja „Kaugfüsioteraapia video teel 2–3 haigele samal ajal (kestus 30 min)“ ning nende asemel kasutatakse füsioteraapia grupiteenuse koode 7052 ja 7067.

Paljud muudatused puudutasid taastusravi protseduuride piiranguid ja teraapiaaegu. Uues hinnakirjas pikendatakse lümfiteraapiateenuse (kood 7058) kestust 60 minutilt 70 minutile.Juhul kui teenust osutatakse enam kui ühes anatoomilises piirkonnas, saab rakendada koefitsienti 1,5. Anatoomiliseks piirkonnaks loetakse ülajäset, alajäset ja näo-kaelapiirkonda. Kaotatakse füsioteraapiateenuste (koodid 7050, 7056 ja 7065) piirarv isiku kohta (kuni 60 korda kuue kuu jooksul) ja lümfiteraapiateenuse (kood 7058) piirarv isiku kohta (kuni 15 korda kalendriaastas).

Samuti peame oluliseks, et hinnakirjas on nüüd juba üle kümne aasta kasutuses olnud ülikallid kõrgtehnoloogilised seadmed: „Füsioteraapia kõnnirobotiga, individuaalne (kestus 30 min)“ (kood 7075); „Füsioteraapia või tegevusteraapia käerobotiga, individuaalne (kestus 30 min)“ (kood 7076); „Füsioteraapia robootilise vertikaliseerimislauaga, individuaalne (kestus 30 min)“ (kood 7077). Nende koodidega võetakse tasu maksmise kohustus üle juhul, kui teenust osutatakse peaaju- või seljaajukahjustuse tagajärjel tekkinud funktsioonihäirega patsiendile.

Uutest raviteenustest jäidki silma füsioteraapia kõnnirobotiga, käerobotiga ja robootilise vertikaliseerimislauaga. Palun rääkige neist lähemalt – mis võimalused see avab, et need nüüd hinnakirjas on?

Ma arvan, et see teeb nendel asutustel, kellel on see aparatuur olemas, teenuse osutamise kestlikumaks, sest nad ei pea seda enam doteerima. Iga masin, mis töötab, ka kulub, ja näiteks Lokomati roboti hooldushinnad on 5000–6000 eurot, mis arvestades tavalist füsioteraapia hinda on päris suur summa. Loota, et üks asutus maksab iga aasta selliseid summasid teenusele peale, ei ole õige.

Ükski treeningmeetod ei ole näidanud ülimuslikkust teiste füsioteraapiameetodite ees. On kindel sihtrühm, kellele on mõistlik neid teenuseid pakkuda. Kõrgtehnoloogiliste seadmete kasutamine kompleksses taastusravis on üldjuhul taastusarsti otsus. Kui robottehnoloogia on end konkreetse patsiendi juures õigustanud, siis korduvale ravikuurile robottehnoloogiaga võiks tulla ka teiste tohtrite suunamisel. Olles ise töötanud Eesti esimese Lokomati kõrval, tean, et see töö pole mehaaniline, vaid tehnoloogia ja patsiendi koordineeritud koostöö. Kõnnirobotite areng liigub tulevikus just mobiilsemate ja inimkeha-roboti sünergiat loovate lahenduste suunal. Arstil ja füsioterapeudil tuleb jälgida, kellele see üldse hakkab sobima. Kui patsiendi ja tehnoloogia sünergia ei toimi, tuleb teraapiaprotsessi muuta. Kui patsient saadetakse väljastpoolt asutust füsioteraapiasse ja selle käigus tekib meditsiinilisi probleeme, siis peab teenust osutaval füsioterapeudil olema võimalus raviarstiga jooksvalt konsulteerida.

Tavaliselt valib just taastusarst välja patsiendid, kellele robotteraapia kasu võiks tuua, ning vastutab robotteraapiale kandideeriva patsiendi üldise tervise ja vastunäidustuste (sh kardiovaskulaarne puudulikkus, naha terviklikkuse häired, vaimse seisundi olulised häired, liigesefunktsiooni väljendunud häired jne) puudumise eest. Taastusarsti roll on pakkuda patsiendile ka alternatiivseid ja käepärasemaid võimalusi liigutusliku funktsiooni taastamiseks ning püüda sõnastada koos patsiendiga lühiajalisi realistlikke teraapiaeesmärke. Füsioterapeut doseerib teraapia intensiivsust ja muudab robotteraapia käigus liigutusliku aktiivsuse teisi parameetreid ning vajadusel katkestab teraapia. Robottehnoloogia annab võimaluse muuta füsioteraapiatunnid intensiivsemateks ja suurendada patsiendi motivatsiooni.

Roboti assisteeritud treeningu eesmärgid võivad eri haiguste korral olla väga erinevad. Alati ei pruugi olla kõnniroboti treeningu eesmärk kõnni taastamine. Intensiivne kõnnitreening mõjutab kogu organismi – alates vereringest kuni põietööni. Ka sama haiguse eri etappides võivad eesmärgid muutuda. Teraapia tulemuse hindamisel tuleks dokumenteerida mitte ainult funktsioone (näiteks lihasjõud, kõnnitasakaal), vaid ka sooritust ja suutlikkust (näiteks riietumine, siirdumine) ning elukvaliteeti.

Mida olulist võiks tuua välja teistele arstidele, eeskätt perearstidele?

Taastusravi piirkondlik kättesaadavus on üsna erinev, ja nii on keeruline anda ühiseid juhiseid. Ambulatoorne taastusravi on enamikus suuremate linnade taastusravikeskustes juba päris laialdaste võimalustega. Samas uue hinnakirjaga on võimalik suunata patsiente ilma omaosaluseta ka statsionaarsele taastusravile. See on näidustatud just komplitseeritud probleemiga patsientidele ning mõnede koodide kasutamisel on eeldus ka mõõdukas või raske funktsioonihäire. Kuid ka kompleksset taastusravi vajavale patsiendile, kes suudab ise taastusarsti ambulatoorsele vastuvõtule minna, võiks anda esmaseks nõustamiseks siiski saatekirja ambulatoorsele teenusele. Sageli õnnestub patsiendile pakkuda vajalikke teenuseid ambulatoorselt seni, kui patsient ootab statsionaarse taastusravi järjekorras.

Järjest enam kasutatakse perearsti teraapiafondi võimalusi füsioteraapiaks. Tüsistumata kergemate traumade ja endoproteesimise järel ei vaja patsient alati taastusarsti konsultatsiooni ja teda võib suunata otse füsioterapeudile. Kui suunamine tehakse haigla või taastusravikeskuse füsioterapeudile, siis tuleks kasutada koodi 7050 (mitte perearstikeskuse füsioteraapia koodi) ning märkida ka kordade arv. Soovitatavalt paarisarv 2, 4 või 6 juhuks, kui haigla kasutab 60 min teenuse graafikut. Traumade järel võiks patsient haigla registratuuris kindlasti küsida, kas värske trauma diagnoosiga oleks pakkuda ka kiiremaid taastusarstiaegu.

Mainisite, et taastusravi piirkondlik kättesaadavus on üsna erinev. Milline on olukord?

Nii nagu ka teiste meditsiiniteenustega, on suuremates linnades kättesaadavus kordi parem kui maal. Mõne patsiendi korral ei pea arst mõtlema mitte ainult sellele, mis teenust on vaja, vaid ka kuidas seda korraldada. Kas see on ambulatoorne teenus ja inimene ise sõidab kohale või tuleb korraldada statsionaaris kompleksne taastusraviprogramm

Kui pikad on taastusravi statsionaaris järjekorrad?

See sõltub väga palju patsiendi seisundist. Ägeda haiguse ja trauma järel üritatakse võtta inimene taastusravile võimalikult kiiresti. Krooniliste haiguste korral võib järjekord olla mitu kuud. Mõnikord soovitatakse kaaluda alternatiivina ambulatoorset taastusravi. Vahel on see asendus võimalik. Oma kroonilistele patsientidele pakun alati esimesena ambulatoorse ravi võimalust, kui see on vähegi võimalik, sest paljud haiglakohad on hõivatud ägedate ja traumajärgsete patsientidega, ja infektsiooni risk kroonilisel, mitme haigusega inimesel on haiglaravil siiski suurem – mida vähem on patsient haiglaseinte vahel, seda väiksem on viirushaiguste risk.

Mida on pandeemia taastusravis kaasa toonud?

Kuna COVID-i patsiendid vajasid sageli pikemat haiglaravi, sealhulgas taastusravi, siis paljud taastusraviosakonnad olid seotud just COVID-patsientide taastamisega. See tähendas seda, et krooniliste luu- ja lihaskonnaprobleemidega patsiendid lükkusid järjekorras edasi ja mõnikord jäi haiglaravikuur ära.

Artikkel ilmus augusti Perearstis. Telli ajakiri siit!