INTERVJUU | Urmas Sule: haiglad vajavad sellel aastal 30–40 miljonit lisaraha

Ütlesite, et COVID-pandeemia on avalikus ruumis ja otsustajate tasemel paljuski unustatud teema. Mida sellega mõtlete?

Ühes ettekandes öeldi, et kõik saavad praegu aru, et tervishoiusüsteem ja -töötajad on hästi olulised. Julgen selles osas meid hoiatada. Fookus on tervishoiusüsteemilt ära läinud ja meil tuleb kollektiivselt väga pingutada, et ei tekiks sellist olukorda, et tervishoidu ei peeta oluliseks.

Kogu COVID-perioodi on tervishoiusüsteem olnud tõesti hädaolukorra lahendamise eesliinil. Kui aga rõhutati, et see on iseenesestmõistetav, siis täna tuleb arvestada, et meil on praegu riigis kaks hädaolukorda lahendada.

COVID-pandeemia likvideerimine ja taltsutamine ei ole enam riigi juhtide tasandil esimene prioriteet, millega peame arvestama. Olukord on muutunud. Samamoodi panustab ka tervishoiusüsteem väga aktiivselt Ukraina sõjapõgenike kriisi lahendamisse.

Meil ei tasu eeldada, et oleme selles pulmas, mis täna käib, jälle pruut või peigmees. Peame mängima, et oleme pulmas külaline. See on oluline aspekt, millega arvestada. Ei saa eeldada, et kõik teavad, mida teeme, et kõik saavad aru meie probleemidest, tahavad kaasa tunda ja aidata.

Täna ei ole selline aeg. Kas see on hea või halb, ei anna hinnangut, aga sellega peab arvestama. See on normaalne, et erinevad eluvaldkonnad peavad riigis olema erineval ajal rohkem eesliinil või suuremas mahus panustama.

Olete ka terviseameti hädaolukorra meditsiinijuht. Kuidas praegust COVID-olukorda hindate?

Meil on jätkuvalt hädaolukord, mis võiks eeldavalt nädala-paari jooksul saada hädaolukorra ohuks.

Meil on jätkuvalt väga palju COVID-haigeid. Oleme lihtsalt harjunud omikronlainega seoses, et 7000 haiget päevas on selline talutav asi.

Praegu ei ole tervishoiusüsteemile väljakutse aga mitte konkreetsete sümptomaatiliste COVID-haigete ravi. Seda on juba piisavalt vähe. Meil on aga väga palju selliseid patsiente, kes kannavad viirust ja tulevad haiglasse teisel põhjusel. Täpselt samamoodi on ka perearstisüsteemis. Tulevad inimesed, kes on nakkuse levitajad ja tuleb tagada, et nakkus ei leviks teistele patsientidele ega töötajatele.

Ei julge öelda, millal hakkab selliste patsientide hulk oluliselt langema. Need patsiendid tuleb ka haiglates isoleerida, ei tohi teistega kokku lasta. See hulk tööst ei ole kuhugi kadunud. Vähemalt loodame, et ka sellel suvel nagu eelmisel, tekivad päevad, kui ei olegi COVID-haigeid haiglates.

Me ei tea, kas sügiseks rahuneb kõik maha või tuleb uus ja senitundmata tüvi või eelmiste versioonide pehme kordus. Valmisolek peab olema kõigi kolme jaoks.

Arvan, et kahe aasta kogemus on tervishoiusektorile palju andnud. Keerulistes oludes ja keeruliste probleemide lahendamine koostöös tugevdab alati inimestevahelisi suhteid. Staapide tasemel toimetamine on koostöövõimekust haiglate, perearstikeskuste vahel kindlasti parandanud.

Ka koostöö kogemus haiglates sees on väga oluline. On erialasid, mis said suure COVID-kogemuse ja on neid, kes ei saanud. Ise oleme Pärnu haiglas sõnastanud nii, et need õed-arstid, kelle koormus COVIDi ajal ei olnud nii suur, saavad oma kangelasteo teha hiljem, siis, kui on vaja aidata neid haigeid, kes jäid ravita. Igaühel on oma roll. Koormust püütakse nii jagada, et oleks võimalikult võrdne. Muidu põletad ühed läbi.

Koostöö võib erinevatel tasemetel kriisi ajal paraneda. Kui see kriis aga jääbki kestma, siis on oht, et põletame inimesed läbi.

Kuivõrd on haiglad veel ülekoormatud haigetest, kes COVID-kriisi ajal ei jõudnud haiglasse?

See plahvatus on kevadel ära olnud. Alati kui mingi probleem tekib, siis teiste patoloogiatega haiged kipuvad justkui ära kaduma. Eelmisel sügisel oli olukord, kus oli väga palju kroonilisi haigeid, kes vajasid haiglaravi. Olid veel COVID-haiged ja vähe sellest – tulid teiste nakkustega haiged ka. Sügisel oli kolmekordne koormus.

Igal halval asjal on ka hea pool. Tänaseks oleme haiglates COVID-haigete ravimudelid ehitanud selliseks, et käsitleme neid haigeid väga paljudes erinevates osakondades. Oleme loonud isolatsioonitingimused, tunneme haigust paremini, mitte nagu esimeses faasis – see tähendab, et haiglad on saanud oma tööd korraldada selliselt, et oluliselt paremini saada hakkama kõigi haigete raviga.

Aga väljakutse on ikkagi töötajad. Minult eelmisel aastal küsiti, mis on suvel kõige tähtsam tegevus. Vastasin, et tervishoiutöötajate puhkamine. Kui eeldame, et nad peavad uuesti täiendava suure pingutusega hakkama tööd tegema, siis peavad nad saama vahepeal puhata.

Kevadel ei olnud probleem mitte ravikorraldusega, et kuidas neid inimesi aidata, kellel on jäänud ravi saamata, vaid probleem on selles, et selle aasta ravi eelarves ei ole selleks raha. Vähemalt 30–40 miljonit eurot on puudu selleks, et haiglad saaksid teiste patoloogiatega inimesi ravida selles minimaalses mahus, mis meil on puudu jäänud. Kui võtame näiteks standardaastaks 2019, siis see on vajalik summa, et saaksime inimesi ravida niimoodi, nagu siis ravisime. Ka siis oli väga palju nn lepinguid ületavaid patsiente.

Miks see auk on tekkinud?

See tuleneb eelarve planeerimisest, aga loodan, et leiame ministeeriumi ja haigekassaga lahenduse. Meil on olnud selles osas korduvad läbirääkimised. Sellega peab hakkama saama, sest muidu tekib meil naljakas olukord – COVID saab läbi, aga haigeid ravida ei saa. Sellest saadakse aru ja loodan, et see lahendus tuleb. Minister on suuliselt seda vähemalt kinnitanud.