INTERVJUU | Ukraina põgenike abistamisel läks enim vaja toetust ja inimlikkust

Kuidas tekkis plaan minna Ukraina sõja alguses piirile põgenikke abistama?

Madis Tiik helistas mulle 27. märtsi õhtul ja küsis, kas ma olen nõus Ukraina-Poola piiri äärde sõjapõgenikke abistama minema. Mõtlesin järele ja pidasin nõu kodustega, kes minu otsust toetasid. Olingi nõus ja nii ma sinna sattusin.

Kellega te sinna sõitsite? Kui kaua seal olite?

Meie meeskond sõitis Poola piiri äärde alguses auto, väikebussi ja matkabussiga. Meeskonnas olid perearst Madis Tiik, pereõde ja kiirabiõde Tatjana Treier, Heily Piip Vormsi kiirabist, psühholoog Sirje Rass, Indrek Ait, Mart Martma ja mina. Meeskond sai kokku Eestimaa eri paigust – Saaremaalt, Tallinnast, Märjamaalt, Võrust ja Vormsi saarelt. Kokku olime Eestist ära 10 päeva (koos sõitudega).

Esimene piiripunkt oli Medyca – seal olime öö ja ühe päeva. Ülejäänud aja abistasime Krošcienko piiripunktis.

Kui palju te varustust kaasa võtsite? Kui seal midagi otsa sai, siis kust te töövahendeid juurde saite?

Kuna me täpselt ei teadnud, millisesse piiripunkti Pagulasabi meid saadab, siis olime arvestanud, et päevas võib abivajajaid olla paari tuhande ringis. Meil puudus kogemus selle kohta, kuidas arvestada sellises olukorras ravimite ja kogu muu varustusega. Sai arvestatud nii, et igaks juhuks olgu kaasas rohkem kui vähem. Miski ei olnud kindel – kas ja millistest allikatest ning kas üldse midagi juurde saab.

Püüdsin mõelda, millised on inimeste tervisemured, kes meie juurde abi saama tulevad. Mul puudus igasugune ettekujutus. Kas me oleme kuskil keset põldu omapead? Kui kaugel on lähim haigla? Kas teeme mingi organisatsiooniga koostööd? Kas piiril valitseb kaos? Olime valmis selleks, et võib-olla tulevad haavatud, kindlasti ka emotsionaalselt räsitud inimesed – võis ju ainult ette kujutada, millised on Ukrainast tulnud sõjapõgenikud, sest eelnevalt selline kogemus puudus.

Tegelikkuses olidki meie kolm sõiduriista puupüsti täis kõikvõimalikku varustust nii abivajajatele kui ka meile endile. Ravimid, telk, välivoodid, lauad, toolid jne, kütus ja toit. Arvestasime, et peaksime vähemalt nädala vastu.

Meil oli kaasas ka kohvritäis sooje riideid, paar paari jalanõusid, väike varu ravimeid meile endale ja niiskeid salvrätte, sest ei olnud kindel, kas ja millal saab ennast pesta.

Milline oli sealne koostöö teiste abistajatega? Kas peamiselt olid seal koos vabatahtlikud?

Minu arvates algab kõik inimlikkusest ja inimestest kui isiksustest – ei ole vahet, milline on sinu staatus või positsioon ühiskonnas või mis rahvusest sa oled, tähtis on see, kes sa inimesena oled. Tänaseni meenutan, kuidas sellises olukorras nagu sõda oli näha ja tunda nii palju suure südamega inimesi, kellel oli soov appi minna ja aidata. Nii need inimesed, kes piiril tööülesandeid täitsid, vabatahtlikena abistasid, kui ka need inimesed eri riikidest, kes lihtsalt autodega ja bussidega piirile ja Ukrainasse abi viisid.

Koostöö teiste organisatsioonidega oli väga sõbralik ja üksteist toetav. Kui vabatahtlikud vahetusid ja tulid meile head aega ütlema, siis oli kurb mõelda, et ilmselt ei kohtu me nende suurepäraste inimestega enam kunagi … Soe tunne oli, et olime nendega kogemusi vahetanud.

Medycas oli sõjapõgenike läbivool suur – inimesi toodi piirilt reisibussidega suurde kaubanduskeskusesse, mis oli põgenike jaoks tühjaks tehtud. Kuulsime, et piiriületus võtab väga kaua aega ja ei jõuta inimesi üle tuua. Ööd olid külmad ja räägiti, et oli ka külmumisohvreid. Rahvast oli seal palju ja minu arust valitses seal ikka kaos. Muidugi oli see ka arusaadav, sest olukord oli selline, mida igapäevaselt ei teki, ning kõike ei saa kohe organiseerida ja tagada. Sõda oli just alanud.

Ülejäänud aja olime Krošcienko piiripunktis. Seal oli piiriületus rahulikum, ja kui Medycas ei teadnud inimesed, millal nad saavad edasi liikuda ja millega, siis Krošcienkos ületasid piiri need inimesed, kellel olid sugulased või tuttavad vastas. Olid ainult üksikud inimesed, kes ei teadnud, kuidas ja kuhu edasi minna. Ka neile organiseeriti turvaline koht. Inimestele oli tagatud soe söök ja pakuti nii teed kui kohvi. Vabatahtlikel oli telk, kuhu sõjapõgenikud said sooja minna, jagati riideid ja sooje tekke. Sealt said inimesed ka kogu neile vajamineva informatsiooni. Korda tagasid politseinikud.

Meil oli Krošcienkos suurepärane koostöö Malta Ordu (Malteser International. Order of Malta Worldwide Relief) parameedikutega, Tšehhi ortopeed-kirurgi dr Simon Kybaliga ja Malta füsioterapeudi Daniel Casingenaga. Vahetasime selle aja jooksul kogemusi ning eks midagi õppisid nemad meilt ja meie neilt.

Samuti ei saa jätta tänamata Raadio 4 ajakirjanikku Aleksit, kellega juhuslikult piiril kohtusime ja kes sõidutas meid vahetustega umbes 10 km kaugusele külaliskorterisse pesema, ning vabatahtlikku tütarlast Simonet, kes meid samuti hilisõhtul edasi-tagasi 14 km kaugusele vabatahtlike hostelisse sõidutas, et saaksime ennast pesta, sest kohapeal sellist võimalust ei olnud.

Millised olid teie tööpäevad?

Piiripunkt oli lahti kell 6–23. Tavaline oli tõusta kell 6–7 hommikul ja magama minna vahemikus 23.00–00.00. Ärgates pesime une minema matkabussi taga voolavas pisikeses ojas. Edasi astusime läbi naabruses olevast vabatahtlike telgist, et võtta soe kohv, ja siis oma telki ootama, mis sellel päeval meie jaoks varuks on.

Meie telki saadeti kastide viisi humanitaarabi, mida me sortisime ja paremini pakkisime, et üle piiri Ukrainasse saata.

Jooksvalt sai abistatud nii sõjapõgenikke kui ka inimesi, kes ootasid tundide kaupa õues lõkke ääres Ukraina sugulasi. Valvasime telgi ees, et oleksime abivajajatele paremini nähtavad, ja tegime vabatahtlike telgis ringkäiku, sest nii sai inimestele anda turvatunnet, et vajadusel on abi olemas. Kiirabiriided tulid kasuks, sest nii olime nähtavamad ja paremini massist eralduvad.

Tuli ette ka olukordi, kus pidime ajakirjanikud telgist välja saatma, et tagada abivajajatele rahulik ja turvaline õhkkond.

Piiril olid olemas ruumid ja vahendid arstiabi andmiseks, aga puudusid pädevad inimesed. Nii me koostööd tegime – kui oli vajadus, siis kutsuti meid appi, ning me läksime politsei ja piirivalvurite saatel.

Tegevust jätkus terveks päevaks. Ja enamus sõjapõgenikke organiseeriti piirilt ööseks turvalisesse kohta.

Meie meeskonnal kuidagi kujunes nii, et kõigil oli oma roll. Mina ja Heily süstematiseerisime telgis ravimid ja muu sellise, et need oleksid meile endale mugavalt käepärased ja loogiliselt leitavad. Samuti komplekteerisime ravimeid ja muud humanitaarabi, et saata need edasi Ukrainasse. Valvasime telgi ees, et näha juba varakult, kellel võib arstiabi vaja minna. Või siis kes on liiga õhukestes riietes ning liiga kaua oodanud oma sugulasi – jagasime neile sooje tekke ja sooja juua ning panime telki sooja.

Tanja tegeles inimestega nii telgis kui ka vabatahtlike telgis – panime tal taskud maiustusi ja väikseimaid mänguasju täis, suuremad mänguasjad kaasa, ja nii ta läks neid lastele jagama.

Psühholoog Sirje pakkus nii lastele kui ka täiskasvanutele psühholoogilist abi.

Mart tagas meile kõik vajaliku, mis puudutas tehnikat ja jooksvalt vajaminevaid asju. Kuna generaator, mis telgis sooja andis, läks mitmed korrad katki, siis hoidis Mart sellel silma peal nii päeval kui öösel, magades telgis või telgi kõrval bussis, et vajadusel kohe midagi ette võtta.

Madis hoidis kogu meeskonnal silma peal, et kõik toimiks, ning tegeles uute meeskondade moodustamisega.

Sellistes tingimustes ja olukorras tuleb kasuks elukogemus, oskus improviseerida ning asendada käigu pealt vahendeid, mida sul hetkel ei ole.

Milliste tervisemuredega ja muude muredega inimesed peamised teie poole pöördusid? Milline oli üldiselt põgenike füüsiline ja vaimne tervis?

Ühine oli kõigil kindlasti see, et nad olid nii vaimselt kui ka füüsiliselt räsitud – lahkusid ju inimesed oma kodumaalt nii, et kaasas olid ainult hädavajalikud asjad, jättes maha oma kodud. Tulid ära nii, et Ukrainasse jäid osad pereliikmed ning kallid inimesed – nad ei teadnud, kas nad neid kunagi enam näevad või ei. Kes tuli sõna otseses mõttes pommirahe alt, kes oli sõitnud 5–7 päeva ilma peatumata mööda põldusid ja kõrvalteid, kartes Vene konvoid kohata ja maha lastud saada. Seetõttu olid nad külmunud, vedelikupuuduses ja alatoitunud.

Kõige enam läks vaja toetust ja inimlikkust. Sageli pidime tervet peret rahustama ning veenma sööma ja puhkama, kuna paljud läksid tuhandete kilomeetrite kaugusele edasi. Inimesed ei julgenud magama jääda, sest karstid, et neile vastu tulnud sugulased ei leia neid üles. Mõned olid vaimselt nii katki, et ei suutnud uinuda. Nii me olime neile toeks – lisaks arstiabile rahustasime, tõime süüa ja sooja teed. Lastele mõjusid turvaliselt pehmed mänguasjad, mida jagasime.

Iga päev oli meie telgis vähemalt üks pere, kes vajas turvalist ja sooja kohta, kus pisutki puhata. Vajadusel turgutasime ka nendega kaasas olevaid lemmikloomi.

Kõrged vererõhud, palavikud, külmetused, alajahtumised, vedelikupuudus, kõhuvalud ja haavad – lisaks emotsionaalsele seisundile olid need põhilised tervisemured. Kirja sai pandud umbes 200 abivajajat, kellel oli meditsiiniline mure. Tegelikult oli neid inimesi, keda sai aidatud, kordades rohkem.

Kas oli ka selliseid põgenike lugusid, mis eriliselt hinge läksid?

Kui me piiri äärde sõitsime, siis mõtlesime ja arutasime omavahel, et tuleb olla ise vaimselt tugev ja mitte emotsioonidesse laskuda. No ega ikka ei saanud küll päris nii … Sai ikka käidud mitmeid kordi telgi taga pisaraid peitmas. Hoidsime üksteisel silma peal ja kui nägime, et kellelgi tuleb nutt peale, siis võtsime abistamise seniks üle, kui teine oli ennast kogunud.

Hinge läksid vanad memmed, kes olid elanud üle teise maailmasõja, ja nüüd, tänasel päeval pidid oma kodu jätma.

Memm, kes ratastoolis istus ja hoidis mul käest kinni, ja ütles, et ta pole iialgi nii palju headust näinud kui Krošcienko piiril. Et kõik – nii Poola vabatahtlikud, politsei kui meie oleme näidanud nii palju headust.

Läks hinge 90-aastane memm, kes ei saanud rääkida ega haiguse tõttu liikuda ega voodiski keerata. Ta tuli Poolasse koos oma tütrega, kellel oli kaasas imik, ja lisaks oli nendega kaasas ka memme 12-aastane pime taksikoer. Ja selle memme silmad …

Läks hinge 12-aastane tüdruk, kes vabatahtlike telgis kokku kukkus, sest oli päevi kestnud sõidu ajal kartnud ja nutnud, ning kes lõpuks oma ema ja tädiga meie telgis soojas mõned tunnid magada sai ….

Läksid hinge mehed, isad ja vanaisad, kes tõid oma naised ja lapsed üle piiri ning siis tagasi Ukrainasse kodumaad kaitsma sõitsid.

Läksid hinge lastega emad, kes ei saanud nutta, sest ei tahtnud, et lapsed näevad nende kurbust. Hinge läksid lapsed, kes joonistasid psühholoogi juures pommiplahvatusi.

Hinge läksid imikud, keda kõik meeskonnaliikmed kordamööda süles rahunema laulsid …

Nad kõik läksid hinge. Usun, et meil kõigil on nüüd südames üks väike kamber, kus on need inimeste lood peidetud. Ja kui see kambrike uuesti lahti teha, siis ka need lood hakkavad uuesti elama. Ka praegu on lood uuesti elavad, kui seda kõike meenutan.

Kuidas mõjus see kogemus vaimse tervise mõttes Teile endale? Kui palju erines see kogemus Teie tavapärasest igapäevatööst, just emotsionaalses plaanis?

Juba piiril olles arvasin, et üks asi on see keskkond, kus me parasjagu oleme, ning teine asi on, kui jõuame koju. Minul läks ikka nädal kindlasti, enne kui sain niikaugele, et ei mõelnud kogu aeg sellele, mis oli ja mis nendest inimestest on saanud, kellega piiril kohtusime – nii sõjapõgenikest kui ka vabatahtlikest … See kogemus muudab ellusuhtumist ja arusaamist sellest, mis on elus väärtuslik. Suhtumist sellesse, kui oluline on väärtustada peret, inimesi sinu ümber ja kodu.

Eks igapäevatöös tuleb ka ette olukordi, kus lohutad lapsi, kes pärast valusat protseduuri nutavad. Lohutad raske diagnoosi saanud inimest. Meedikute töös on palju empaatiat – töötame ju inimestega. Teisiti ei saagi.

Piiril tehtud töö ei olnud kindlasti see, mis pereõena tavapäraselt teed. Ei teadnud ju ette, millised tervisemured sellel päeval meile tulevad. Päevad läbi olime jalgel nii telgis kui ka territooriumil, mis oli Ukrainast tulnud inimeste jaoks sisse seatud. Kõik see oli hoopis teine maailm kui see, millega olin varem kokku puutunud.

Kogu see sõit oli meeldejääv kogemus ilmselt kogu eluks. Selleks et seda kõike jutustada, ei piisa ühest artiklist, vaja on kirjutada raamat. Kui kodune olukord lubaks, siis sõidaksin uuesti appi.

Intervjuu ilmus maikuu Pereões. Telli Pereõde siit!