INTERVJUU | Türgist naasnud Sander Poks: kahjustuste ja kannatuste mastaap on seal massiivne

Möödunud nädala teisipäeval õhtul naasis Eesti varingupäästemeeskond EST-USAR Türgist missioonilt, kus aidati otsida maavärina ohvreid ning kaardistati katastroofi üle elanud piirkondade purustuste ulatust ja abivajadust. Päästemeeskonnas oli kokku 35 liiget, nende seas kolm õde ja üks arst. Erakorralise meditsiini arst dr Sander Poks rääkis oma kogemusest missioonil.

Milline oli olukord, kui te saabusite Türki?

Saabumine ise oli suhteliselt vaevarikas. Lend hilines, vastuvõttev lennujaam oli umbes, pidime maanduma teise lennujaama. Olime lennujaamas kinni, läks tükk aega, kuni saime oma asjad kätte ja saime hakata edasi liikuma. Meile anti suunaks Antakya. Sõitsime sinna läbi massiivsete ummikute kokku umbes üheksa tundi. Oli näha, et kahjustused hakkasid üha suuremaks minema, mida lähemale sihtkohale jõudsime. Mõnes piirkonnas oli iga teine hoone kokku varisenud.

Õhtuks saime laagriplatsi üles, selleks ajaks oli maavärinast möödas ligi 70 tundi. Hakkasime luuret tegema, kust võiksime elusaid inimesi leida. Olukord on seal väga raske. Inimesed on kodutud, magavad öösel autodes, bussides. Nemad siis ütlesid, kust on kedagi kuulda olnud. Niimoodi leidsime mõned asukohad, kus tegutseda ja proovisime sealt inimesi leida. Niipalju, kui linna peal käisime, oli näha, et meditsiinisüsteem enam ei toiminud. Suuremad haiglad olid rivist väljas. Ainult üks suur haigla veel toimis ja olid mõned rahvusvahelised välihaiglad. Inimesed olid sisuliselt meditsiinilise abita.

Kas teil oli ka kohalik tugi või olite põhimõtteliselt üksi?

Kogu rahvusvahelist päästetööd peaks üldiselt koordineerima vastuvõttev riik, kohalik päästeamet, aga nendel olid käed-jalad tööd täis ning suur pilt situatsioonist puudus. Eks pidime suhteliselt nullist ise pihta hakkama. Meil oli üks kohalik Punase Risti töötaja väga suureks abiks. Ta aitas kohalikega suhelda.

Infot oli väga raske saada. Minu ülesanne oli arstina teha plaan, et kui mõne meie inimesega midagi juhtub või me saame mõne inimese rusudest kätte, siis mis temast edasi saab. Me saame teda meie laagris mingil määral stabiliseerida, aga kui ta vajab operatsiooni või intensiivravi, siis on meie võimalused väga piiratud. Esimestel päevadel oli infot peaaegu võimatu saada, kohapeal miski sisuliselt enam ei töötanud. Konaktnumbritelt kellegagi ühendust ei saanud. Oma süsteemist nägime, et kuskil peaksid olema üles pandud välismaalaste välishaiglad, aga ka nendega ei saanud kontakti. Siis lihtsalt sõitsime ja otsisime. Seal oli üks suur piirkondlik haigla, ma usun, et suurem kui ükski Eesti haigla, mis oli rivist väljas. Selle hoovis olid välihaiglad. Selgus, et üks haigla piirkonnas siiski toimis, ülikoolihaigla. Seal olid väga suured patsientide massid. Selleks ajaks, kui sinna jõudsime, said nad suhteliselt vähe maavärina ohvreid, sest enamus neist olid esimestel päevadel hukkunud. Seal pakkusid nad kõike muud meditsiiniabi, sest ülejäänud haiglad olid rivist väljas.

Rääkisime kohalike arstidega ja nad saatsid meile ka pildimaterjali selle kohta, mis esimestel päevadel oli toimunud: haigla parkimisplats oli surnukehasid täis, iga kümne minuti tagant lennutati patsiente nelja kaupa põhja poole, EMO-s oli kaos. Kohapealsete meedikutega oleme siiani kontaktis ja uurime, kas oleks vaja mingisugust abi saata. Teiste rahvusvaheliste meeskondadega oli meil hea koostöö.

Missugused teie tööpäevad olid?

Esimesed päevad, kui me kohale jõudsime, töötasime mitu päeva jutti. Esimesel ööl üldse ei maganud ja teisel paar tundi. Kuna lootus oli kedagi elusalt leida, siis me kogu aja kulutasimegi sellele, et proovida leida kohti, kust on kedagi kuuldud. Tegutsesime rusudel. Meie päästjad üritasid erineva tehnikaga nende alt inimesi tuvastada. Leidsime surnukehasid, elusalt me kedagi ei leidnudki. Kuna info liikumine ülevalt poolt oli nii umbes, siis tuli suurem osa infost kohalike vihjete kaudu. Kui keegi rääkis, et kuskil on rusu, kus võib inimesi olla või kuskil käib suurem päästetöö, siis läksime kohale ja uurisime, mis toimub. Kui oli potentsiaali, siis aktiviseerisime ühe meeskonna ja alustasime tööd. Niimoodi hüppasime omajagu kohti läbi. Sageli ei vastanud kohalike vihjed enam tõele, sest liiga kaua oli aega möödunud. Antakya lõunaosas on äärelinn Harbiye, kus olid valdavalt 2-3korruselised majad. Kui need kokku varisesid, siis mõned inimesed, kes kinni jäid, tõmmati kohalike poolt välja, ülejäänud aga öökülma enamasti üle ei elanud. Õhk liigub läbi ja inimesed surevad hüpotermiasse suhteliselt ruttu. Need kohad, kus inimesi elusalt leitakse, on enamasti suurte kortermajade rusud, kus rusukiht on piisavalt paks ja hoiab sooja. Meie piirkonnas kahjuks sellist õnne polnud.

Mis temperatuur seal oli?

Päeval oli päikese käes täiesti ok, aga öösiti olid ka miinuskraadid. Kui kuskile kinni jääda, siis on arusaadav, et need inimesed tihtipeale ööd üle ei ela.

Missugust arstiabi inimesed vajasid ja mida saite neile pakkuda?

Varingumeeskonna juures oleva arstina on minu roll suhteliselt piiratud. Minu ülesanne oli eelkõige tagada meie meeskonna meditsiiniline abi ning abi nendele inimestele, kelle rusudest päästame. Meie varusid on suhteliselt piiratud kogustes. Me kaalusime ka seda, mis mahus kohalikele abi anda, aga oht on selles, et kui me seal esmatasandi ravipunkti püsti paneksime, oleks meil ühe päevaga kogu ravivaru läinud ja tekiks ohutuse küsimus. Seal tekiksid kiiresti pikad järjekorrad ja kui me mingil hetkel ei suuda enam abi pakkuda, siis poleks olukord enam meie jaoks ohutu. Seetõttu olime sellega suhteliselt ettevaatlikud. Kolmel-neljal korral pakkusime kohalikele abi, aga seda juhtudel, kui arvasime, et on midagi väga kiireloomulist. Näiteks, kui oli infarktikahtlus. Nende seas tegelikult raskelt haigeid polnud, esmane info oli petlik.

Kuidas selle kõige nägemine ja kogemine teile kui erakorralise meditsiini arstile mõjus?

Kohapeal on ikkagi teine asi, kui telerist vaadata. Kahjustuste ja kannatuste mastaap on ikkagi nii massiivne, et selle läbitöötamine võtab veel tükk aega. Seda pole väga kerge ette kujutada. Hukkunutega kokku puutumine pole minu jaoks iseenesest midagi uut, sest nendega puutume kokku ka igapäevases töös. Aga just massiivsus, see, kui suures ulatuses seda on, see kindlasti mõjutas meid kõiki. Eks me üritasime meeskonnas omakeskis neid asju läbi rääkida ja tagasi tulles tundus, et kõik sujus. Päästeamet on meile omalt poolt võimaldanud vaimse tervise nõustamist.