INTERVJUU | Tiit Meren: sõja korral võidakse hävitada meie suurhaiglad koos personaliga

Artikkel ilmus veebruari Lege Artises. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Lege Artist ja teisi ajakirju saab tellida siit.

Kuidas hindate Eesti meditsiinisüsteemi? Millised on selle kitsaskohad?

Kõik ütlevad, et oi, meil on nii vähe raha, mitte midagi ei saa teha. Tegelikult on raha tervishoiu katlas nii palju, et ajab kohati üle, sest mitte keegi ei küsi, kas see raha põleb, miks ta põleb asjaliku eesmärgita ja kas targemaid otsuseid teha ei saaks. Öeldakse hoopis, et raha on juurde vaja. Juba see oleks mõistlik kokkuhoid, kui suudaksime Eestis muuta meditsiiniteenuse osutamise nõudluspõhisest vajaduspõhiseks. Kui Eesti tervishoius on tehtud muudatusi, siis olen endalt küsinud, kas tehtud otsuste ja tegevusega ravi ootejärjekorrad lühenesid? Ei lühenenud. Kas ravikvaliteet paranes? Ei paranenud.

Saab väita, et meil ei ole tsiviilmeditsiinis tehtud piisavalt auditeid, et vastata küsimustele, mida tasub meie maksumaksja rahakoti suurust arvestades teha ja mida mitte, kuhu tasub raha investeerida ja kuhu mitte. Aga teeme auditi Eesti meditsiinile! Teeme selgeks, mis on need Eesti inimese terviseprobleemid, mis neid invaliidistavad ja võtavad ajutiselt või pikemaks ajaks töövõime. Kui meil on see selge, siis on riigil võimalik teha nn pingerida, et näete, need on surmade, töövõime ajutise või kestva kaotuse kõige suuremad põhjused. Ja siis vaatame, milliseid arstlikke tegevusi oleks vaja, et neid põhjuseid likvideerida või kontrolli all hoida. Edasi saab juba vaadata, kas kõike peab ilmtingimata tervisekassa rahastama ja milline osa võiks või peaks jääma elanike enda kinni maksta.

Teiseks on inimesed harjunud sellega, et riik peab kõigi nende eest hoolitsema ja nad ise ei pea midagi tegema, millegi eest ise vastutama. Lisaks sellele arvatakse, et kui inimesele pakutakse meditsiiniteenust, siis peab tervisekassa selle kinni maksma. Tegelikult on inimese tervis paljuski tema enda teha. Võidakse küll protestida ja öelda, et ega see tema süü ei ole, et vanemad on talle ühe või teise haiguse pärilikult kaasa andnud. Aga siin ongi riigi kohus vaadata ja kaardistada, millised on probleemid inimese tervises ja kus on need kohad, kus riik saab abikäe ulatada. Lisaks – inimesel on vabadus arsti juurde saada, kuid kui arst soovitab talle tema haigusele vastavat käitumisviisi, siis peaks patsiendil olema kohustus neid soovitusi arvesse võtta.

Militaarpoolega on samamoodi: arvatakse, et riik on see, kes peab oma elanikke kaitsma. Reaalsus on paraku see, et 1,3 miljoni elanikuga pisikest maakoridori, nagu me oleme siin mere ja suure Vene naabri vahel, ei ole võimalik kellelgi kaitsta. Meil puudub geograafiliselt rinde sügavus. Eesti on nii kitsas, et sõja korral oleme me tervenisti rinde eesjoon ja tagala on hoopis kuskil Rootsis või Soomes.

Elanikkonna kaitse seisukohast veel: kui peaks puhkema sõda, siis meditsiiniliselt hoolitsetakse esmajärjekorras vigastatud NATO sõdurite eest – nii Eesti kui ka muude riikide sõdurite eest –, et võimalikult paljud neist saaks ruttu jälle löögivõimeliseks ja tagasi Eestit kaitsma. Tavainimesed peavad aru saama, et sellises olukorras on iga inimese kohustus vaadata, kuidas saaks kaitsta ja aidata iseennast, oma peret ja oma küla inimesi. Kui tahad rahu, valmistu enesekaitseks – see annab sulle aktiivse võimaluse tegutseda ja toimetada ka innovaatilistel teemadel.

Mida arvate Eesti perearstindusest?

Ütlen teile ausalt, et perearstidega on meil käitutud väga ebaõiglaselt: alguses öeldi, et olge ettevõtjad, ja nüüd, kui inimesed on riskinud ja saanud oma perearstikeskused ettevõtetena toimima, siis tullakse ebaausa konkurentsi võtetega, et teeme nüüd teistele perearstidele Euroopa raha abil teistmoodi tervisekeskused, mis kasutavad suurte haiglate läheduses olevatena teatud konkurentsieeliseid. Loomulikult hakkab osa riskinud perearste omi huve kaitsma ja selle tõttu pikenevad teatud määral ootejärjekorrad.

Selleks, et perearstindus kujutaks endast tõsist diagnostilist ja abiandmise jõudu, oleks tervisekeskustesse tööle vaja saata palju erinevate toetavate funktsioonidega spetsialiste, kes haigeid laiemas ampluaas aidata suudaks. Ja see loomulikult vajaks ka tervisekeskuste rahastuse ümberkorraldamist.

Kuidas saaks esmatasandit kriiside ajal paremini rakendada?

Esmatasandit ei ole Eestis üldse kriisiolukordadeks rakendatud. Punkt. Ja see on probleem. Meil, kriisimanageerimise seltskonnal, on tõsine küsimus, aga ka mõned mõtted, kuidas perearste ikkagi kaasata.

Milline asutus Eestis peaks juhtima kriisiolukorda?

Tõenäoliselt peaks kriisi juhtima sotsiaalministeerium kui tervisepoliitika pika plaani alusepanija. Kuid ainus, kes vaatab tulevikku ja praegu nagu vastutaks Eesti tervishoiukorralduse ja tuleviku eest, on tervisekassa. Samas peaks see olema lihtsalt raha hoidmise koht, kuhu tuleb raha sisse ja kust läheb auditeeritult pika plaani alusel raha välja.

Praktikas peaks kriisi juhtima terviseamet. Oleme just väljunud koroonakriisist ja terviseamet oleks võinud teha selgemaid järeldusi ja kokkuvõtteid, mida sellest õppida on. Näiteks britid rääkisid, et neil tabas riiki koroona väga valusalt ja sealsed tsiviilhaiglajuhid tunnistasid, et on kriis ja nende jaoks on paljud otsused liiga karmid, et neid vastu võtta. Sõjameditsiin andis haigla käsutusse ühe n-ö laigulise, kes haigla juhatuses ütles, milliseid karme otsuseid peaks tegema. Sõjaväelased ju seda õpivadki, kuidas kriisiolukorra kaoses käituda.

Kokkuvõttes tuleks nendesse asutustese, mis peaks kriisijuhtimisega tegelema, suunata ka eriväljaõppega inimesi juhuks, kui vajalikud otsused on tsiviilmõistes liiga karmid.

Millises seisus on Eestis katastroofimeditsiini tase?

Katastroofimeditsiini oskused on Eestis päris hästi arenenud. Me ei ole mitte ainult Afganistanis missioonidel käinud, vaid oleme siia toonud ka lääne instruktoreid, kes on sõja ja katastroofimeditsiini teemal koolitanud suure hulga tsiviilarste ja meditsiiniõdesid.

Kuid siiski öeldakse vahel nii: näete, me tegime siin enda haiglas proovi, kuidas käituda, kui on sõjaline rünne või kui näiteks rong jookseb rööbastelt maha ja meil on paarsada vigastatut. Saime harjutuste käigus 20–30 inimest teenindatud!

Reaalsus on paraku see, et kui teatatakse haigla erakorralisse osakonda, et kohe tuleb 200 vigastatud inimest, siis tuleks tunni aja jooksul võimalikult palju enam-vähem terveid inimesi haiglast välja saata, et saaks hakata vigastatuid vastu võtma – see on tegevus, mis peaks siis toimuma ja mille nimel tuleb tööd teha, et saabuva paratamatu ja ajutise kaose olukorras korda luua. Haiglajuhid on tegelikult sellest juba väga hästi aru saanud, sest väga mitmeid aastaid on kaitseministeerium ja peastaap teinud riigikaitsekursuseid, olen isegi neis korraldajana osalenud. Aga siiski on endiselt mõningaid kolleege, kes mõtlevad, et sõja korral peaks vigastatutega tegelema kaitseväe meditsiiniseltskond. Tegelikult toimub kogu meditsiiniline teenindus ning vigastatute ravimine sõjaolukorras ikkagi tsiviilhaiglate baasil. Püüame kasutada nn dual use hospital mudelit ehk kahesuguse kasutusega haigla mudelit, mis rahuajal toimiks tsiviilhaiglana ning kriisiajal on võimeline ja treenitud toimima kriisihaiglana.

Kaitsevaldkonnas on meie väiksuse juures põhiline küsimus, kas meil on piisavalt tarkust. Võib öelda, et on – paljud Eesti meedikud on käinud Afganistanis ja tegelikult on meil tänu sellele olemas palju tööriistu, mida erinevates kriisiolukordades kasutada.

Suurim kitsaskoht meie mõtteviisis on Eesti suurhaiglad. Mitmeid aastaid tagasi istus haiglajuhtidele korraldatud riigikaitsekursustel minu kõrval ühe suurhaigla juht, kes ütles, et tema juhitaval haiglal on olemas kogu vajalik võimekus: laborivõimekus, diagnostiline võimekus, ravivõimekus. Ta ütles, et nad on valmis kõik üksi ära tegema, neil pole koostööd teiste haiglatega vaja. Mina küsisin selle peale, kuidas ta suhtub teadmisse, et kui Pihkvast vajutatakse nuppu, siis 15 minutiga saabub Iskanderi tiibrakett ja 20 minuti pärast seda haiglat enam ei ole … koos personaliga on see maa pealt pühitud. Järgmine nupuvajutus läheb teise suurhaiglasse ja 20 minuti pärast ka seda haiglat koos personaliga ei ole. Sõbrad, mismoodi siis pakkuda vigastatud NATO võitlejatele abi? Seega ei tuleks haiglaid ühte piirkonda koondada, vaid üle territooriumi hajutada.

Tasub vaadata ka oma tsiviilelanikkonna poole – kuidas peaks nendele osutatav abi sõjaolukorras, ründeolukorras jätkuma?

Kõige selle peale öeldakse, et ära liialda, see on hüsteeria külvamine, ära sellist juttu räägi! Nii ongi: me peame väga valima sõnu, kuidas serveerida eespool räägitud teadmist, et inimesed saaksid aru, et selliste olukordade lahendamised vajavad õpetamist, läbimängimist ja perioodilist treenimist, k.a improviseerimist.

Kuidas näeb välja kriisi- või sõjaolukorras abi osutamine? Kuidas see erineb tsiviilmeditsiinist?

Minu käest on küsitud, et kuule, sa oled olnud NATO üksustega Afganistanis – seal oli kindlasti ju kasutusel moodsaim tehnoloogiline varustus. Reaalsuses tuleb aga sellises olukorras arvestada, et teed võivad olla läbi lõigatud või varustus keeruliselt kättesaadav. Võibki tekkida olukord, kus rohud ja meditsiiniline varustus või kütus on otsakorral. Aga kui sul on abiandmise ABC ehk n-ö piiblitõed selged, siis saab ja tulebki nappides oludes hakata improviseerima.

Kui ma Afganistanist tagasi koju Eestisse tulin, siis britid ütlesid mulle, et kuule Tiit, kui sa operatsioonituppa lähed, ära hakka kohe nii tegema nagu siin ja ära hakka kohe sellest rääkima, sest siis kolleegid suhtuvad sinusse vaenulikult. Ja pean tõesti ütlema – ka teised Afganistani kogemusega kolleegid on seda rääkinud –, et suhtumine on tõesti selline, et jälle see hull on täna valves, kes hakkab traumahaigetele Afganistani meetodit tegema. Võtab maru palju aega, diplomaatilist ja psühholoogilist oskust, et serveerida oma teadmisi tsiviilkaaskolleegidele nii, et nad sõjameditsiini innovaatilisi kogemusi kasutama hakkaksid.

Kui küsida tudengite käest, mida teha siis, kui rindkere on avatud ja sa näed seal verejooksu, vigastust, siis hakatakse loomulikult mõtlema, et oot-oot, võib-olla peaks püüdma seda või toda instrumenti kasutada. Mina sain Briti eelväljaõppes koolituse selle kohta, millist tegevust militaarmeditsiinis sellel juhul eeldatakse: vigastuskoht tuleb sõrmega lihtsalt kinni suruda. Olukord võib sellega olla näiliselt stabiliseeritud – kirurg paneb sõrme vigastuskohale, ütleb anestesioloogile, kes inimest elus püüab hoida: finger!, mis tähendab, et olukord on kontrolli all. Anestesioloogil on siis juba hoopis teised tööriistad, mida ta saab kasutada. Ja piisabki lihtlabaselt sellest, et kirurg hoiab näppu vigastuskohal. Lihtsad, tsiviilmeedikule näiliselt naiivsed ja mustade kätega tehtud liigutused sisuliselt päästavad inimese, kui hästi läheb. Siis järgnevad järgmised etapid järgmiste tööriistadega. Selles mõttes on tsiviil- ja militaarmeditsiinis suured erinevused.

Olukord on aga muutumas: praegused noored tudengid, residendid või residentuuri läbinud noorkirurgid on sageli mõnda aega Soomes töötanud ning näevad ja loevad palju, reisivad maailmas. Esiteks on nad väga vaimustatud sõjakirurgilistest võtetest, mis esialgu ei ole olnud akadeemilisele seltskonnale aktsepteeritav. Kui minna erinevatesse haiglatesse, siis on juba päris palju noori, kes ütlevad, et jaa, sellist kirurgiat kasutame juba igapäevaselt näiteks liiklustrauma puhul – ja endalegi aru andmata kasutataksegi juba NATO standardile vastavat sõjameditsiinilist lähenemist, mis võib hoobilt päästa inimese elu.

Mis oleks Eesti meditsiini suurimad väljakutsed sõja ajal?

Fakt on see, et Eestit võidakse sõjaliselt rünnata nii, et ükski vene sõjaväelase jalg ei ületa Eesti piiri – kõik Eesti tsiviil- ja strateegilised sõjalised punktid on rakettide ja droonidega tabatavad. Kuid droonid on nüüdseks väga targad. Kui droon välja saadetakse, siis võib see vaikselt istuda näiteks haigla katusel ja on nii programmeeritud, et see tunneb ära, kui kokku on tulnud palju inimesi või saabunud tähtis objekt – seejärel tõuseb see uuesti õhku ja teostab rünnaku. Selline sõjapidamine eeldab ka muudes aspektides täiesti uut lähenemist.

On öeldud, et Vene-Ukraina sõda on peaaegu võitmatu sõda, sest su silmad ja relvad peavad kogu aeg olema tõstetud taevasse. Näiteks saab luuredrooniga jälgida vigastatud tanki või sõidukit, kust vigastatud välja ronivad. Luuredroon ütleb, et ei, veel mitte rünnata, sest liiga vähe on veel ohvreid. Ja siis saabuvad sõiduki juurde meedikud ja päästesõidukid vigastatuid ära viima ning kui neid on kogunenud paras hulk, vot siis annab luuredroon märku rünnakuks. Nii võibki rünnakutes hukka saada korraga kuus või seitse sõidukit ja hulk meditsiinipersonali, kelle väljakoolitamine on ülimalt aeganõudev ja kallis. Niisugune sõda eeldab ülimalt professionaalset läbimõtlemist ja õpetust ning ütleme, et meil on Eestis selles valdkonnas midagi korraldamisel, aga rohkem oleks vaja erinevate institutsioonide ja teenistuste vahel koordineerimist, koostööd ja läbimängimist, et paremini vastata neile täiesti uue sõjapidamise – droonisõja – väljakutsetele, mida näeme praegu Ukrainas toimuvat.

Lõpetuseks küsin, mida on Eestil katastroofimeditsiinis Vene-Ukraina sõjast õppida?

Me kasutame igat luurepilti ja kogemust, mis Ukrainast sõjameditsiini kohta tuleb, ja seal ilmsiks tulevate nõrkuste ja tugevuste järgi saame teha Eestis ümberkorraldusi. Ka töötavad meie instruktorid tihedalt koos Ukraina inimestega, kes käivad regulaarselt Eestis. Me kuulame nende jutte ja nemad saavad kuulda meie mõtteid. Õnneks ei ole Eesti sellel teemal tukkuma jäänud. Oleme uuendanud oma lähenemisviisi, sest nüüd on paraku jah kasutusel droonid, mis istuvad su pea kohal, jälgides igat sinu sammu, ja ründavad hetkel, mil ohvreid on kogunenud võimalikult palju.