INTERVJUU | Thomas Zimmerer: kõik patsientide raviks vajaminev on Eestis olemas

Olete pärit Saksamaalt. Kuidas sattusite Eestisse ja kuidas sujus harjumine siinse eluga?

Ma õppisin Heidelbergi ülikoolis ja sain tuttavaks Eesti naisega, kes samuti seal õppis ja oli tulnud sinna Tartust. Lõpetasime koos ülikooli ja olime residentuuris – abikaasa neuroloogia erialal ja mina gastroenteroloogias. Meile sündisid lapsed ja lõpetasime ka residentuuri.

Saabus hetk, kus mõtlesime, et võiks elus midagi muud teha. Lapsed olid ka õiges vanuses – väiksem lasteaias ja suurem poiss oli just esimeses klassis. Abikaasal oli tegelikult alati mõte, et võiks ehk kunagi Eestisse tagasi minna, ja nii see siis läks: 2016. aastal tulime siia, meeldis ja kõik on hästi.

Kas töö leidmisega Eestis ei olnud probleemi?

Me mängisime selle selle mõttega juba natuke natuke varem. Teadsime, et korraldamine võtab aega, et see ei ole nii, et kohe homme lähed.

Tulin 2014. aastal siia Ida-Tallinna Keskhaiglasse (ITK) – otsisin lihtsalt internetis gastroenteroloogia keskust Eestis. Kuna abikaasa vanemad elavad Tallinna lähedal, siis oli ITK loogiline valik ja saatsin haiglasse kirja. Tookord oli osakonna juhataja Triin Remmel – küsisin praktikumi kohta, sest me olime tegelikult igal suvel kolm nädalat Eestis puhkusel. Olin siin kaks nädalat, oli väga meeldiv, kõik jättis hea mulje. Hoidsime kontakti. Korraldasime tervise­ameti kaudu arstina registreerimise. Üks kolleeg oli siit äsja Luksemburgi läinud ja töökoht oli põhimõtteliselt olemas.

Juhuslikult on ka abikaasa töökoht sama haigla neuroloogia osakonnas.

Kaua Teil aega läks, et eesti keel selgeks saada? Teil on suurepärane keeleoskus!

Saime abikaasaga tuttavaks 2001. aastal – siis õppisin esimese armastuse hooga natuke eesti keelt. Ka olime igal aastal Eestis puhkusel ja siis õppisin – natukene sain aru ja mõned sõnad oskasin rääkida. Aga kõige suurema hüppe tegin pärast laste sündimist. Abikaasa rääkis nendega eesti keeles ja meil olid ka eesti­keelsed lasteraamatud – Astrid Lindgren näiteks, ja niimoodi ma siis õppisin vaikselt. Kõige olulisem samm oli aga siin elada, eesti keelt igapäevaselt kuulda ja rääkida. Ma arvan, et keskkond on põhiline: elame abikaasa vanematega ühes majas ja seega sai eesti keelest kodune keel. Proovin poistega saksa keelt edasi rääkida, aga kodune keel on suures osas ikkagi eesti keel. Ma arvan, et keskkond on tegelikult kõige olulisem – ma ei imesta, et venekeelsete inimeste jaoks on keeleõpe keeruline, kui nad elavad Lasnamäel, räägivad kodus vene keelt ja tööl samuti. Mõistan seda – üritasin ise ka vene keelt õppida, aga kui ei ole vaja keelt väga palju kasutada ja kodus ka seda ei kuule, siis on see töö kõrvalt ikka päris vaevaline ettevõtmine.

Millised on Eesti ja Saksamaa meditsiinisüsteemi erinevused ja sarnasused?

Erinevused on suured. Meditsiin on muidugi üks ja seesama, selles ei ole küsimus. Suur vahe on selles, et Saksa süsteemis on palju rohkem raha ja rohkem patsiente. Sellepärast on olemas ka väga spetsiaalsed diagnostilised võimalused ja ravimid, mida siin Eestis ei ole – kas siis raha pärast või lihtsalt selle tõttu, et meil pole piisavalt patsiente. See on arusaadav. Arvan, et see, mida patsientide raviks kõige rohkem vaja on – põhilised diagnostilised võimalused ja ravimid – on meil Eestis väga hästi olemas.

Suur vahe on ka see, et Saksamaal on eraarstitasandil olemas nii ambulatoorne kui ka statsionaarne ravi. Kui näiteks gastroenteroloog ei taha enam haiglas töötada, siis ta läheb erapraksisesse, nagu siin Eestis perearstid. Haigla­arstid tegelevad üldjuhul ainult haiglaravi­patsientidega, ja kõike seda, mis me teeme siin Eestis veel lisaks vastuvõttudel või ka siis vastuvõtuhaigete endoskoopial, teevad Saksamaal gastroentero­loogid oma praksises.

See annab arstidele juurde arenguvõimalusi: kui nad mingil hetkel haigla­tööst ja valvetest väsivad, siis on üks võimalus edasi liikuda praksisesse. Siis on nädalavahetused vabad ja öövalveid ei pea tegema. Patsientide jaoks ei ole ehk mingit väga suurt vahet.

Eestis on muidugi samas kõik andmed ühes käes – kui meil on ambulatoorne haige, kes vajab hospitaliseerimist, siis üldjuhul sama arst ravib ja tal on kogu info olemas. See on suur eelis ja võib-olla on arsti töö nii ka vaheldusrikkam. Vahel on see ka päris keeruline: iga päev on palju jooksmist ja enese jagamist ambulatoorsete ja haiglapatsientide vahel, see on mõnikord väsitav. Kui oleks piisavalt arste, siis saaks ka selle probleemi lahendada.

Veel on suur erinevus see, et Saksamaal on erakindlustus – teatud aasta­sissetuleku piirist alates saab tavalisest kindlustussüsteemist välja astuda ja erakindlustusega liituda. Huvitav on see, et arst saab ühe ja sama protseduuri jaoks rohkem raha, kui ta ravib erakindlustusega patsienti, mitte tavalise haige­kassa kindlustusega patsienti. See on selline ajalooline ja kummaline asi, mille peaks minu meelest kindlasti ära kaotama. Saksamaal on päris palju inimesi, kes arvavad ka seda. Aga noh, süsteem on selline, nagu ta on.

Ka ei ole Saksamaal haigekassa rahastuse piirangut – ei ole nii nagu siin, et raviasutus saab kindla eelarve ja seda on vaja täita. Ja kui aasta lõpus saab raha otsa, siis piirame natuke plaanilist ravi. Saksamaal on nii, et mida rohkem tööd sa teed, seda rohkem saab haigla haigekassalt raha, mingit koefitsienti ei ole. Sellega kaasneb minu meelest kindlasti arstidele suurem surve, et et aina rohkem patsiente ravida. See on keeruline ja tööpäevad on Saksamaal pikemad kui siin – 10 tundi ja rohkemgi.

Ka residentide õpe on Saksamaal teistmoodi korraldatud. Residendid on seal pigem tööhobused. Eesti residendid on siin tegelikult suhteliselt hästi kaitstud. Saksamaal korraldab residentuuri arstide koda, mille haldus on suhteliselt tugev. See on nii-öelda arstide liit, kes osaliselt kontrollib ja haldab arste ja arstide residentuuri ning ka eksameid. Haiglad saavad taotleda õigust residentuuri väljaõppeks. Sõltuvalt haigla suurusest saavad nad siis kas näiteks terve gastroenteroloogia eriala, kui on suur ülikoolihaigla, või väiksema haigla puhul aasta või kaks sellest. Residendid töötavad osakonnas esialgu vähemalt üks või kaks aastat. Ühel residendil on umbes 12 patsienti, kellega tuleb tegeleda – Eestis tegelevad residendid korraga 4–5 patsiendiga. Minu meelest on Eestis see koormus vahel natuke liiga väike, selline vahepealne oleks õige. Aga siin on muidugi hea see, et residentidel on aega lugeda ja uurida, mis on kindlasti hästi oluline.

Milliseid muutusi on Teie töös põhjustanud koroonapandeemia?

Kuna ainult keskuse juhataja ja mina teeme teatud endoskoopilisi uuringuid, siis pääsesin COVIDi-osakonda tööle minemisest. Selle asemel läksid teised kolleegid ja muidugi oli vaja osaliselt nende töö ka üle võtta või katta, seega on töökoormus natuke kasvanud. Muidu mind otseselt koroonapandeemia väga palju puudutanud ei ole. Olen igati tänulik kolleegidele, kes võtsid selle osa üle.

Kindlasti olid koroonaga seotud ka lisapinged inimeste vahel, näiteks seoses vaktsineerimisega. Just oli naistepäev, ja ka Saksamaa lehtedes kirjutati, et tegelikult oli just naiste koormus koroonaajal veel suurem kui tavaliselt: enamjaolt pidid just naised hoolitsema laste isolatsiooni või koduõppe eest, lisaks töökoht ja muud kohustused. Ka õdedest läksid mõned COVIDi-osakonda tööle. Olukord oli vahepeal natuke keeruline.

Millised suunad Eesti meditsiinis Teile rõõmu valmistavad ja kus näete veel arenguruumi?

Mis on võrreldes Saksamaaga tõesti tore, on siinsed digilahendused. Muidugi saab alati nuriseda, ja kui oleme süsteemiga harjunud, siis märkame igapäevases töös ka kitsaskohti. Aga tegelikult toimib meil see süsteem siin väga-väga hästi. Saksamaal on residendi „kõige parem sõber“ ikka veel faksiaparaat. Kui on vaja patsiendi kohta infot saada – ta oli näiteks teises haiglas või teise arsti juures, siis jääb üle ainult sinna helistada. Vajadusel peab ka arhiivi helistama või isegi saatma patsiendi allkirjastatud nõusoleku, et on olemas luba tema andmed meile edastada. Resident peab siis istuma seal faksi juures ja epikriisi ootama. See on tõesti problemaatiline.

Ka EMO-s töötades on sama probleem: kui näiteks patsient tuleb õhtul kell 22 ja ta ei ole varem seal haiglas olnud või tal ei ole kaasas raviplaani või paberikandjal epikriisi, siis ei olegi tema kohta mingit infot saadaval.

Ma tean, et paljud arvavad, et Saksa­maal on kõik hästi, kõik on korralik ja tore, aga tegelikult ei ole, ja digilahendused ongi üks asi, mis on väga suur probleem. Tegelikult on Saksamaal juba 15 aastat olnud plaanis kõige olulisemad andmed panna tervisekindlustuse kaardi kiibile, aga nüüd on 15 aastat möödas ja ikka ei ole sellega edasi jõutud. Suur erinevus on andmekaitse seisukohalt – ma saan aru, et siin Eestis on päris paljud andmed kättesaadavad ja teoreetiliselt saab neid vaadata. Vajaduse korral saab ka tagantjärgi kontrollida, kas andmeid on vaadanud keegi, kellel tegelikult ei luba ei ole.

Saksamaal ütleb andmekaitse, et sellist võimalust ei tohi üldse tekkidagi, et keegi kolmas, kes ei ole selle asjaga seotud, pääseb nendele andmetele ligi. See teeb asja keerulisemaks.
Lisaks on Saksamaa väga detsentraliseeritud riik. Päris paljud õigused on liidu­maa tasandil korraldatud. See muudab kõik sellised arendused väga keeruliseks, ma ei kujuta praegu ette, kuidas infosüsteemide areng edasi läheb ja mis lahendus võiks olla. Igal juhul on väga tore, kuidas digisüsteemid Eestis töötavad.

Aga kas on midagi, mis vajaks Eestis muutmist?

Ma arvan, et ambulatoorne pool on natuke keeruline, perearsti vastuvõtule pääsemine. Mul isiklikku kogemust ei ole, aga patsiendid on korduvalt öelnud, et perearstile on keeruline üldse ligi pääseda. Ka teised ambulatoorsed teenused, näiteks koduõendus, on minu meelest natukene keerulised ja neisse peaks rohkem panustama.

Muidugi teevad muret järjekorrad: patsient peab kolm kuud ootama gastro­enteroloogi vastuvõttu. On palju neid patsiente, kes saavad nii kaua oodata, aga nad ei saa oma kaebustest subjektiivselt aru ja ikkagi muretsevad.

Meil on selleks olemas ka väga hea lahendus, e-konsultatsioon. Perearstid saavad raskemad haiged siis kiiremini vastuvõtule suunata, see leevendab olukorda natuke. Aga kokkuvõttes on arstide puudus kindlasti suur probleem – päris paljud on siin pensionieas või juba vanemad ja ikka töötavad – nad ei julge pensionile minna, sest siis jäävad patsiendid ilma ravita. Siin peaks minu meelest riik väga-väga tõsiselt vaatama, kuidas seda parandada.

Millised iseloomuomadused peavad Teie hinnangul arstil kindlasti olema? Mis teeb arstist arsti?

Ma arvan, et arst peab olema inimlik ja tal peab olema tõesti huvi inimeste ja nende aitamise vastu. Samuti peab olema huvi meditsiini vastu, sest kõik areneb kogu aeg kiiresti edasi ja kümne aasta vanused teadmised praegu enam ei kehti. On tulnud uued ravimid, uued teadmised. Vaja on püsivalt ennast täiendada ja olla paindlik, edasi areneda.

Saite hiljuti ITK aasta arsti tiitli. Milliste tunnetega selle vastu võtsite?

See oli äärmiselt tore kogemus! Ma esialgu ei uskunud seda uudist. Olen muidugi väga-väga tänulik kõikidele, kes töötavad minuga koos siin gastroentero­loogia osakonnas ja kogu haiglas.
Mind võeti 2016. aastal äärmiselt soojalt vastu, kuigi kujutan ette, et võib tunduda natuke kahtlane, kui kuskilt suuremast riigist tuleb keegi siia väiksesse Eestisse. Kõik olid alati abivalmis ja väga-väga positiivsed. Samas on siin nii palju häid arste ja kolleege, kes oleks selle tunnustuse samuti ära teeninud. Muidugi on äärmiselt tore, et osutusin valituks.

Artikkel ilmus märtsi Lege Artises. Telli ajakiri siit!