INTERVJUU | Tervisedendaja Ene Tomberg: perearstide vastuvõtuaega võiks suurendada, Tallinna haiglat on kindlasti vaja

Möödunud nädalal tunnustas tervise- ja tööminister viimaste aastate tegusamaid tervisedendajaid, kelle seas oli ka suurte kogemustega arst ja ametnik Ene Tomberg, kes praegu töötab Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti tervisesektori juhina.

Intervjuus Med24-le tõdes Tomberg,et tervishoiutöötajate vähesus ja uute spetsialistide aeglane pealekasv ei ole ainult rahastamise, vaid ümbritsevat kogukonda ja selle käitumist kajastav probleem. “Võiksime nende küsimustega tegeleda ka valimistevahelisel perioodil ja seda koos oma tulevaste ja tänaste noorte kolleegidega.”

Tombergi sõnul peab esmatasandi arstiabi olema inimesele kättesaadav. Selle parandamiseks tuleks analüüsida perearstide tööaja kasutamist, pikendada vastuvõtuaega ja mõelda ka nimistu vähendamisele 1200–1300 isikuni nimistus.

Saite tervisedendaja tunnustuse rahvatervise edendamise ja Tallinna koolitervishoiu süsteemi rajamise eest. Mis selle tegevuse juures on olnud eriti meeldejääv ja rõõmustav?

Iga tunnustamine sunnib mõtlema, mida olen mina eriliselt teinud, et väärin esiletõstmist. Tervisekäitumise kujundamine on eeskätt iga lastearsti põhiülesanne, ikka tahame aidata kaasa terve ja toimetuleva kodaniku kasvamiseks.

Rõõmuga osalesin aastatel 1996-2005 sotsiaalministeeriumi poolt käivitatud laste ja noorukite terviseprogrammis, kus juhtisin laste õnnetusjuhtumite ennetamise ja liikumise vajalikkusele suunatud alaprogrammi analüüsides olukorda, õnnetusjuhtumite põhjuseid ja rakendades praktilise ennetustöö võimalusi koos toreda meeskonnaga.

Koolitervishoiu teenust osutati juba esimese Eesti Vabariigi ajal arsti ja õe poolt. Ka Tallinnas osutasid sajandivahetusel 10 kooliarsti ja 24 kooliõde kolmandikus linna koolides vajalikku abi ja tegid ennetustööd.

2004. aastal arendasime SA Tallinna Koolitervishoiu loomist heade mõttekaaslaste Ilve-Teisi Remmeli ja Küllike Kasuriga, sest arusaamad selleks tööks vajalike meedikute kvalifikatsioonist olid muutunud ja tänane väljaõppinud kooliõde saab nende ülesannete täitmisega hakkama.

Täna on meil 86 koolis pea 100 õde, neist suur osa kõrghariduse või magistrikraadiga. Edusammuks loen, et sihtasutuses on rakendunud 3 vaimse tervise õde, et tulla paremini toime laste vaimse tervise probleemidega. Sama probleemi lahendamisega tuleb veel vaeva näha. Just sihtasutuse toreda naiskonnaga töötasime välja praegu kogu vabariigis kasutusel oleva õpilaste tervisekäitumise hindamise mudeli.

Jälgides tänuüritusel tervisedendajaid oli rõõm tõdeda, et nii paljude valdkondade esindajad tegelevad tervise edendamisega – nii õpetajad koolis kui ka lasteaias, päevakeskustes ja hooldeasutustes, spordirajatistes ja mujal. See on suur jõud!

Millised raskused, takistused on olnud suurimad?

Iga uue probleemi käsitlemine ja võimaliku lahenduse pakkumine on raske ja pingeline. Tuleb tegelikku olukorda hinnata ja õigesti analüüsida, pakkuda nn vettpidavaid lahendusi ja viia neid ellu ning õppida ka vigadest, sest ka negatiivne tulem on tulem.

Kuigi sagedamini taandatakse raskused rahapuudusele, siis see alati ei pea paika. Leida tuleb see kaaskond, kellega mõtted ühtivad ja nende kogemusi arvestades pakkuda võimalikke lahendusi.

Millega praegu tegelete?

Tegeleme Meie Kool projekti raames koolides ja noortekeskustes koos justiitsministeeriumiga Norra toetusfondi abil õpilaste-lastevanemate ja koolivahelise koostöö arendamisega läbi vanemate teavitamise ja ühisürituste korraldamise.

Tallinn on värskelt ühinenud rahvusvahelise võrgustikuga Planet Youth saamaks kogemusi kirjeldatud tegevuste läbiviimiseks ja varase uimastitarbimise ennetamiseks, samuti põhikooli lõppklasside õpilaste tervisekäitumise ja rahulolu küsitluse läbiviimiseks.

Mis on meie tervishoiusüsteemis praegu hästi ja millised on suuremad probleemid?

Esmalt kiidan meie meedikute kõrget kvalifikatsiooni, tahet maailma parimaid ravimeetodeid kiirelt ka meil juurutada, koostöövalmidust, uute lahenduste pidevat otsimist ja positiivse kiiret rakendamist.

Probleemiks on kaadri vähesus ja uute spetsialistide aeglane pealekasv. Lahendamist vajab probleem, mis motiveeriks noori tervishoiu valdkonnas tegutsema, pea 14-15 aastat õppima, et saada tippspetsialistiks, tegema öövalveid, muretsema raskete patsientide pärast, kogema ka ebaõnnestumisi ja selle kõrval mõistmatust oma kollektiivis.

See ei ole ainult tervishoiu rahastamise probleem, vaid märksa laiem, ümbritsevat kogukonda ja selle käitumist kajastav probleem. Võiksime nende küsimustega tegeleda ka valimistevahelisel perioodil ja seda koos oma tulevaste ja tänaste noorte kolleegidega.

Praegu on fookusesse tõusnud inimeste vaimne tervis, mis on märgatavalt halvenenud, eriti noorte oma. Mida tuleks selles vallas teha?

Vaimse tervise probleemid laste-noorte ja täiskasvanute seas on plahvatuslikult päevakorda tõusnud. Lastel-noortel-vanematel peab olema tugev toetussüsteem alates vanemluseks ettevalmistamisest kuni täiskasvanuks saamiseni, töökultuur, mis soosib toimetulekut ka keerulistes olukordades, toetust üksinduse ja üksilduse puhul, vananemise kui paratamatuse mõistmist ja oskust end motiveerida toimetulekuks. ja hakkamasaamiseks.

Mida teha, et esmatasandi arstiabi oleks kõigile kättesaadav?

Esmatasandi arstiabi peab inimesele olema kättesaadav ja võimalikult tema elukoha lähedal. Just viimase osas on lahknevusi, kui Nõmme elanik peab oma perearsti juurde minema Lasnamäele.

Arvestades perearstidele pandud kohustusi – tervisekäitumise kujundamine, sõeluuringutele suunamine, nõustamine nii tubakast, alkoholist ning uimastitest loobumiseks, pereplaneerimiseks, lisaks patsientide vastuvõtt, e-konsultatsioonid jms, tuleks esmalt teha 5-päevase töö laialdane kronometreerimine, seejärel arutleda tööülesannete jagamisest pereõdede ja perearstikeskuste teiste spetsialistide vahel.

Samuti tuleb leida lahendus praegusele olukorrale, kui tegelik patsientide vastuvõtuaeg on 4 tundi ja ülejäänud 4 tundi on muud tegevused. Pikendades vastuvõtuaega on nimistus olijal kergem jõuda ka vastuvõtule.

Perearstid nimetavad Tallinnas rakendatud koduarsti projekti “mugavusteenuseks”, aga reede-pühapäev tehtud 12 kojukutset päevas 0-12-aastaste laste juurde näitab, et seda vajavad eriti 0-3-aastased lapsed ja nende vanemad.

Mõelda tuleks ka võimalusele nimistu suuruse vähendamiseks 1200-1300 isikuni nimistus. Loomulikult tekib jälle kaadriprobleem, kui juba praegu on pea 50 nimistut teenindamas asenduarst.

Hiljuti teadvustati ka suurt lastearstide puudust. Kas minevikus on tehtud valesid otsuseid?

Ma ei ütleks, et vigu on tehtud. Kuigi üle 30 aasta on möödunud iseseisvuse kehtestamisest, elavad elanikud, eeskätt lapsevanemad vanas usus, et last võib ja saab konsulteerida ainult pediaater.

Samas oleme üles ehitanud esmatasandi arstiabi süsteemi, tänased perearstid on saanud hea ettevalmistuse ka laste tervise küsimustes. Liiati on enamuses perearstinimistutes tööl pereõed, kellel lasubki eeskätt tervisennetuslik töö ja vanemate nõustamine üldistes terviseküsimustes.

Lastearstide Selts korraldas koos haigekassa ja ministeeriumi ning maakondade tervisejuhtidega huvitava ümarlaua, kus näiteks selgus, et Jõgeva maakonnas ei olegi pediaatrit (lähim siis Tartus). Edasiselt tuleb konkretiseerida, kas 5000 lapse kohta peab olema pediaater, milline on tema kui eriala spetsialisti töö sisu ja kuidas tagada noorte pediaatrite vajaduspõhine ettevalmistus.

Kuidas lastearstide puudus võib pikas perspektiivis mõjuda?

Pediaater peab haiglate koosseisu jääma, eriti maakonnahaiglates, et oleks võimalik vajaduse tekkel patsienti kiirelt nõustada ja osutada abi. Mõeldav on pediaatri konsultatsioonile suunamine suuremasse keskusesse, siis vajab lahendamist ka selleks tehtud transpordikulude kompenseerimine.

Tallinnas on kriitiline ka kiirabi ja EMO-de olukord. Kuidas olukorda leevendada?

Kõik taandub teravale personalipuudusele ja aktiivravi voodite vähesusele, mis tekitabki EMO-des trombi, statsionaarset ravi vajav patsient ei liigu kiirelt edasi.

Selleteemalisi arutelusid on viimase aasta jooksul mitmeid ja täna on hea tõdeda, et haiglate ühispingutuste tulemusel (täiendavad valveringid, koordinaatorite rakendamine jms) on andnud esimesi tulemusi.

Pikk tee on veel minna, et kasvaks elanikkonna teadlikkus kiirabi ja EMO tööülesannetest ja esmatasandi arstiabi muutuks paidlikumaks ja kättesaadavamaks. Lähiajal tuleb tõsiselt analüüsida ka hiljuti valminud “Inimkeskse haiglaeelse erakorralise meditsiiniabi analüüsi” ja leida sealt sobivaid lahendusi.

Tallinna Haigla rajamine on saanud nii poolt- kui ka vastuhääli. Kas teie arvates oleks sellist suurt haiglat Tallinna vaja?

Kindlasti on Tallinna Haiglat vaja. Hoolimata sagedastest kapitaalremontidest on mõlemad keskhaiglad jäänud ajale ja uuele tehnoloogiale jalgu.

Tallinna linna eesmärgiks on rajada maksimaalselt kaasaegne ülikoolihaiglaga samaväärne haiglahoone pinnastandardiga >200m²/voodikoha kohta.

Rahvastikuprognoosi kohaselt kasvab Harjumaa sh Tallinna elanikkond aastaks 2040 15%, samas vanemate kui 65-aastaste vanusegrupi osakaal maakonna rahvastikus 35%.

Haigla rajamisega kavandame koondada aktiivravi ühte haiglakompleksi, luua paremad eeldused kõrgetasemelise arstiabi ja tervishoiuteenuste osutamiseks, luua eeldused teise rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise meditsiinikeskuse väljaarendamiseks Põhja-Eestisse, koondada ülimalt kallid ravitehnoloogiad selle efektiivsemaks kasutamiseks ja optimeerida haigla käsutuses olev kinnisvara.

Tallinna Haigla vastutuspiirkonnaks hinnatakse kuni 600 000 elanikku. Märtsis valmib haigla eelprojekt, mis sisaldab endas hoone projektdokumentatsiooni määral ja mahus, mille alusel on linnal võimalik väljastada ehitusluba hoone rajamiseks. Jääme lootma, et uus moodustatav valitsus näeb samuti haigla ehitamise vajadust ja toetab seda.