INTERVJUU | Tallinna Lastehaigla kvaliteedijuht Lagle Suurorg: vanemad kaebavad silmaarstide ja psühhiaatrite pikkade ootaegade pärast

Lagle Suurorg rääkis, et kõige sagedamini kaebavad vanemad arstidega suhtlemise probleemide üle, mille kõrval on tõusnud praegu ka pikkade ooteaegade probleem, eriti silmaarstide ja psühhiaatrite juurde. “Silmaarstide puudust Eestis ei peaks olema, kuid paljud silmaarstid töötavad erasüsteemis, kuhu pöördudes peaksid vanemad vähemalt osaliselt ise tasuma.”

Veebruaris Tallinna Lastehaigla elutööpreemia pälvinud Lagle Suurorg meenutab intervjuus Med24-le tööd lastearsti, haiglajuhi ja teadurina ning Tallinna Lastepolikliiniku ja lastehaigla kvaliteediteenistuse rajamise lugu.

57 aastat lastearsti ja juhina on aukartustäratavalt pikk aeg. Mis teile esimesena meenub töö algusaegadest?

Kõigepealt pean meenutama ülikoolis õppimise aega, mil pediaatriks oli võimalik saada lisaõppe kaudu kolme aasta jooksul: lisaks tavalise õppeprogrammi läbimisele pidid pediaatriks soovijad kuulama erialaseid loenguid, läbima praktikume haiglas ja polikliinikus ning sooritama eraldi pediaatria eriala eksami.

1966. aasta lõpetanutega tehti eksperiment, kus kohe ei antud kätte ülikooli lõpetamise diplomit, vaid suunati tööle prakltiseerimise eesmärgil (siis ei olnud veel internatuuri ega residentuuri ) ja alles 9 kuud hiljem, järgmise aasta aprillikuul saime kätte tõelise arsti diplomi õigusega jääda tööle pediaatrina.

Mina suundusin jaoskonna arstiks Tallinna II Lastehaigla Nõmme lastepolikliinikuse, kus jaoskonna suuruseks oli umbes 1000 last.

Kõik tööpäevad olid jagatud ambulatoorseks vastuvõtuajaks (5 tundi elavas järjekorras patsientide vastuvõttu) ja koduvisiitideks (3 tundi, enamasti jalgsi Nõmme mändide all), millele järgnes visiitide dokumenteerimine. Tänutundega meenutan oma jaoskonna õde Virve Pirni, kes vormis minust päris arsti järgimaks kõiki tollaseid laste jälgimise ja ravimise reegleid.

Miks te valisite just lastekardioloogia eriala?

Jaoskonna pediaatri amet oli noorele arstile veidi üksluine, talvel oli töö paljuski jalgadega.

Viimase, 25. koduvisiidi ajal emale sinist lehte välja kirjutades tekkis tunne, et arstitöös võiks olla ka midagi teistsugust kui rinofarüngiidid ja bronhiidid.

Mõne aja pärast viiski elu mind kokku lastekardioreumatoloogide dr Elena Müllerbeki, Ingrid Laane, Ester Luiga, Salme Kleitsmanni ja Aino Ostratiga Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi (EKMI) lastereumatoloogia osakonnas.

1968. aastal algas esimene erialaline täiendus EKMI-s, milleks mind võeti tööle samasse instituuti osalise koormusega teaduriks.

Kogemuste hankimist vanematelt kolleegidelt oli palju. Erilise tänuga meenutan lastehaigla reumatoloogi dr Juta Tomingat, kelle käest sain kogemusi patsiendisse personaalse suhtumise osas. Ilmselt nähti minu soovi õppida ja 1969. aasta 1. septembrist pakuti mulle tervishoiuministeeriumi poolt vabariiklikku sihtordinatuuri kohta Leningradi I Meditsiini Instituudis lastekardioloogia erialal.

Väljavaade läbida 3-aastane programm kahe aastaga mind ei heidutanud ega tekkinud kordagi mõtet sellest kohast loobuda. Mind toetasid mu abikaasa ja ema, kes võtsid 2,5-aastase lapse kasvatamise mured enda kanda.

Ordinatuuri aastad kinnitasid minu soovi pidevalt õppida ja ennast täiendada, olid ju suurlinna raamatukogud võrratult rikkamad ka väliskirjanduse kättesaadavuse poolest kui vabariigi oma. Ordinatuuri lõpetamise järel olin esimene kliinilise ordinatuuri diplomiga lastekardioloog Eestis. 1. septembrist 1971 algas minu töö lastekardioloogina Tallinna I Lastehaiglas.

Kuidas on lastekardioloogia vahepealsete aastate jooksul arenenud?

Kui ma alustasin tööd, oli meie uuringute baasiks ainult elektrokardiograafia (EKG) ja fonokardiograafia (FKG), mille abil saime uurida südame seisundit ja kirjeldada südames leiduvaid kahinaid. Lisaks oli võimalus teha südame röntgenoskoopiat ja röntgenograafiat, kus meile oli abiks laste südamete kõige parem tundja radioloog dr Mare Uritam.

Tänastest uurimisvõimalustest ei osatud isegi unistada, eriti sellest, mis puudutab ultraheli ja erinevaid piltdiagnostika meetodeid.

Käesoleva aja laste kardioloogia peamiseks teemaks on kaasasündinud südamerikked, nende õigeaegne avastamine (isegi juba üsasiseselt enne sündi) ja operatiivsele ravile suunamine, kas Tartu Ülikooli Kliinikusse või ka välismaale (Soome, Saksamaa). Laste kardioloogid jälgivad südameriketega lapsi kuni 18 aasta vanuseni, seejärel suunatakse nooruk täiskasvanud kardioloogi järelvalve alla.

Miks te soovisite tegeleda ka teadusega?

Teaduseni on mind viinud suur uudishimu ja õppimise vajadus.

Alates 1971. aastast kuni 1981. aasta lõpuni töötasin ambulatooses võrgus laste kardioloogina ja lisaks alustasin funktsionaalse diagnostika uuringutega, juurutades uut südame uurimise meetodit – mehhaanokardiograafiat Tallinna I Lastehaiglas. Sellest meetodist koos biokeemiliste uuringutega kujunes minu kandidaaditöö materjali kogumine.

Kaitsesin meditsiinikandidaadi kraadi 1980. aastal Moskva Pediaatria Instituudis, olles ligi 6 aasta vältel teinud erialalise töö kõrvalt ka teadust ja kogunud materjali laste kaasasündinud südameriketega patsientide hulgas.

1984. aastal asutati Eesti Kardioloogia Instituut (EKI), kus oli kliinilise ja profülaktilise kardioloogia osakond. Mind kutsuti loodud instituuti laste profülaktilise kardioloogia osakonna juhatajaks, mida võis vastu võtta ka peaarsti ameti kõrvalt.

EKI-s oli peamine uurimisteema mittenakkuslike haiguste riskifaktorite selgitamine kooliealistel lastel. Uuriti bioloogilisi riskifaktoreid, milleks olid koormatud pärilikkus, ülekaalulisus, kõrge vererõhk ja rasvade ning glükoosi ainevahetuse häired, samuti käitumislikke riskifaktoreid nagu suitsetamine, alkoholi ja uimastavate ainete kasutamine.

1996. aastal pärjati profülaktilise kardioloogia osakond, sh ka laste osakond, mida mul oli au juhtida, Eesti meditsiiniteaduste riikliku preemiaga.

Koostöös koolide tervishoiutöötajatega teostati järgnevatel aastatel koolides rohkem kui 55 000 õpilase skriining mittenakkuslike haiguste riskifaktorite suhtes.

Teadustööga olen seotud ka käesoleval ajal, sest osalen Euroopa Liidu projektis, mis on pühendatud laste hüpertensiooni preventsioonile, ja mille teemaks on ülekaalulisuse kui kõrge vererõhu peamise riskifaktori käsitlemine. 2023 käivitub uus 5-aastane projekt, mille teemaks on „Eluaegse rasvumise ennetamine riskifaktorite varajase tuvastamise, prognooside ja sekkumiste abil“.

Kui suur on laste ülekaalulisuse probleem?

Toetudes WHO aruandele kasvab rasvumise määr eriti kiiresti laste ja noorukite seas ning madalama sissetulekuga riikides. Leiti, et laste rasvumine võib 2020. aasta tasemega võrreldes enam kui kahekordistuda, jõudes 2035. aastaks 208 miljoni poisi ja 175 miljoni tüdrukuni. Kui midagi ette ei võeta, on üle poole maailmast 2035. aastaks ülekaalulised või rasvunud.

Alates aastast 2014 oleme läbi viinud ülekaaluliste laste ja noorukite raviprogrammi “Ülekaalulisuse personaalne käsitlemine “, mis on jätkunud kuni käesoleva aastani arstide ja füsioterapeutide koostööna. Kuna tegeleme kooliealiste lastega, seati eesmärgiks anda lastele võimalused koolivälisel ajal olla kaasatud liikumistundidesse ning muuta lapse ja kogu pere eluviisi nii toitumise kui kehalise aktiivsuse osas.

Igal aastal tehakse kokkuvõtteid aasta tulemustest, mis on näidanud, et kahel kolmandikul projektis osalenutest oli võimalik saavutada füüsilise tervise parenemine – kaalu ja kehamassi indeksi alanemine ning koormustestidega leitud kehalise võimekuse suurenemine.

Tõhusaks toeks on olnud iga-aastased ülekaaluliste laste 10-päevased suvelaagrid 20 lapsele. Laagri ajaks on dieetõe poolt koostatud menüüd tervisliku söömise tagamiseks ja füsioterapeudid korraldavad päeva jooksul lastele aktiivset liikumist .

Laagri lõpuks on tavaliselt kaotatud kokku ühe ülekaalulise lapse kaalu võrra kilosid (u 85 kg) ehk 2, 5-5 kg / ühe lapse kohta. Suureks probleemiks ülekaalulisuse puhul on alanenud elukvaliteet, mida arst uurib lapselt ja vanemalt nõustamise ajal.

Millised suuremad ülesanded tuli lahendada haiglat juhtides?

1982. aastast kuni 1999. aastani töötasin Tallinna I (hilisemalt Nõmme ) Lastehaigla peaarstina ning peale lastehaigla ühendamist Nõmme Haiglaga jäin peaarsti asetäitjaks lastehaiguste alal.

Kõige suurem muutus toimus haiglate tegevuses seoses üleminekuga haigekassa süsteemile. Osalesin ministeeriumi poolt korraldatud aruteludel ja haigekassa hinnakirja väljatöötamisel ja kogu tegevuse juurutamisel lastehaiglas. Õppisime lugema raha ja leidma võimalusi teenuste suurendamiseks.

Tallinna I Lastehaigla oli esimene, kus viidi sisse ambulatoorse konsultatiivse polikliiniku töö, mida teostati haigla erialaarstide poolt ja mis tagas parema eriarstliku abi kättesaadavuse ja haiglale rahastatuse. Aja möödudes on konsultatiivse polikliiniku töö muutunud tavaliseks osaks haiglas töötavatele erialaarstidele nii pediaatrias kui ka täiskasvanute tervishoius.

Kui suur töö oli lastepolikliiniku rajamine?

Kesklinna Lastepolikliiniku rajamist alustati enne kui minust sai peaarst ja maja oli kerkinud juba III korruseni. Tellijaks oli Tallinna linnvalitususe sotsiaal-ja tervishoiuamet, samuti ka ehitaja värbamine ja järelevalve.

Fakt on see, Kesklinna Lastepolikliinik oli esimene lastele ehitatud raviasutus vabariigis, kuhu oli lisaks arstide kabinettidele projekteeritud eraldi korpus laste taastusraviks, sh ka imikute ujutamine, mida käisime koos füsioterapeudiga Leedus vaatamas ja õppimas.

Maja ehitati kommunistliku laupäevaku rahade eest ja materjalidega, mis oli kättesaadav ja lubatud. Näiteks ei olnud üheski sanitaarruumis kahhelkividest seinu, sisseseade arstide kabinettides oli tagasihoidlik, juhtkonna ruumide möbleerimiseks kasutati mitmete asutuste heatahtlikku abi .

Polikliinik, mis avati 1986. aastal, oli Eestis üks uus koht, mida oli võimalik näidata külalistele üle terve Nõukogude Liide ja ka välismaalastele. Erilise tähelepanu osaliseks sai taastusravi korpus.

Paarkümmend aastat tagasi hakkasite rajama lastehaiglasse kvaliteedisüsteemi. Miks seda vaja oli?

1990-ndate teisel poolel toimusid erinevatel tasanditel tervishoiu kvaliteedi alased arutelud, milles olid juhtivateks välismaised lektorid ja Tartu Ülikooli rahvatervise osakonna teadurid.

Koos lastehaiglate ühendamisega aastal 2001 otsustati luua Tallinna Lastehaiglasse kvaliteedijuhi ja – õe ametikoht, mis oli esimene riigis.

Meie esimesteks tegevusteks oli alustada haiglasviibivate või ambulatoorset teenust saanud lastevanemate rahulolu uuringutega, tegime seda esialgu enda koostatud ankeediga. Lahendada tuli ka vanemate kaebusi haigla töö suhtes.

2004. aastal osales lastehaigla Eesti juhtimiskvaliteedi auhinna konkursil, kus saime suurte asutuste seas teise koha.

Mis on teie töö sisu?

Viin läbi kliinilisi auditeid, vastavalt aastaplaanile teenuste osutamise kvaliteedi hindamist ja ravi vastavust tõenduspõhistele juhenditele. Samuti viin läbi lastevanemate rahulolu küsitlusi ning personali hulgas ohutuse ja rahulolu uuringuid.

Alates aastast 2006 oleme koos Tartu Ülikooli Lastekliinikuga võrrelnud olulisi kvaliteediindikaatoreid, mis annab võimaluse jälgida dünaamikas kahe lastehaigla ravikvaliteeti.

Kvaliteedijuhi kohustuseks on tegeleda ka vanemate kaebuste ja ettepanekutega ning lahendada haiglatöös jooksvalt tekkinud probleeme.

Kas kolleegidel on põhjust teid karta?

Olen püüdnud alati enda tegevuse tulemusi põhjendada võimalikult teaduslikult ja iga kliinilise auditi läbiviimisel kaasata vastavaid kolleege. Enne juhtkonnale esitamist arutame tulemused ja järeldused alati koos läbi.

Mille üle vanemad kõige rohkem kaebavad?

Aastate lõikes on olnud sagedasemad kaebused suhtlemise osas, mis teatavasti on kahepoolne protsess.

Ka kirjanduses on leitud, et kui vanem tuleb arsti juurde negatiivse eelhäälestusega, siis osutub visiidi kvaliteet umbes 15% halvemaks kui juhtudel, kus vanem on usalduslik ja loodab saada põhjalikku vastust enda muredele.

Suhtlemise puudujäägid on tavaliselt ka vähese informatsiooni andmine raviprotsessi käigust. Teiseks sagedasemaks kaebuse liigiks on töökorralduslikud probleemid ja need puudutavad pikki ooteaegu eriarsti juurde (eriti silmaarstide ja psühhiaatrite juurde), mis on seotud vähese tööjõuga avalikus sektoris.

Silmaarstide puudust Eestis ei peaks olema, kuid paljud silmaarstid töötavad erasüsteemis, kuhu pöördudes peaksid vanemad vähemalt osaliselt ise tasuma. Psühhiaatrite ooteaega aitavad lahendada vaimse tervise õe iseseisvad vastuvõtud, mille kaudu valitakse arsti juurde pääsemise kiirus.

Kaebuste arv aastate jookusl on olnud 0,03% kõikidest kontaktidest, mis on väike arv.

Lastehaiglas toimub regulaarne statsionaaris viibivate lastevanemate tagasiside küsitlus. Ankeedis on ka avatud küsimused, kuhu vanem saab kirjutada oma mured, ja osakonnad saavad sellest ka teada nii, et vanem jääb anonüümseks.

Mis selle töö juures rõõmu teeb?

Rõõmu teeb kolleegide hea töö ja ka asjaolu, kui olen suutnud üles leida mõne kergesti parandatava vea, mida pole varem tähele pandud. Sageli on probleemid seotud IT-ga. Rõõmu teeb ka vanematelt tänu ja kiituse saamine, mida kajastatakse haigla sise-ja välisveebis.

Kuidas te puhkate?

Mul on suvekodu õuna -ja marjaaiaga, mis loob hea vahelduse mõttetööle. Kuigi sageli tulevad head mõtted just ajal, mil olen hoopis kaugel tervishoiust. Tunnen rõõmu oma perest ja lapselastest ning sõpradest.