INTERVJUU | Südamekirurg Toomas Aro: kui haiget pole võimalik abistada, kulub sellest ülesaamiseks palju vaimujõudu

Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht Andres Kotsar märkis preemia üleandmisel, et dr Toomas Aro on kõige laiema haardega südamekirurg Eestis läbi aegade, kelle töö kvaliteedi näitajaks on ligi kaks tuhat elule tagasi võidetud väikest last ja vähemalt teist samapalju opereeritud täiskasvanut.

Dr Aro, milline oli Teie esimene reaktsioon, kui kuulsite tunnustusest, ja mida mõtlete sellest praegu?

Esimest korda kliinikumi preemia saamise teadet lugedes ei seostanud seda enda isikuga ja olin valmis seda kustutama. Siis märkasin adressaadi nime, selgus, et ikkagi on teade suunatud mulle. Nüüd arvan ikka asja suureks üllatuseks.

Sügisel saab Teil 45 aastat südamekirurgina tööle asumisest. Mis Teile kirurgitöös kõige rohkem meeldib?

Paljudes ametites ei soovitata kaua ühe koha peal töötada. Kirurgi ametis nii paraku ei saa. Oskuste lihvimisele ja kogemuste omandamisele läheb palju aastaid aega. Arvan, et 45 aastat ongi just paras kirurgi aktiivsuse aeg. Siis hakkavad käed juba värisema ja nägemine pole enam endine. Kõige rohkem meeldibki kirurgitöös käelise ja vaimse tegevuse kooslus.

Mis on selle töö juures kõige raskem?

Kõige raskemad on juhtumid, kui abistamine pole võimalik – kui südamerike pole korrigeeritav. Sellest ülesaamine nõuab palju vaimujõudu, aga tuleb keskenduda järgmistele patsientidele.

Mida peate ise südamekirurgi töös kõige olulisemaks? Kui oluline on tehnika?

Kõige olulisemaks pean keskendumisvõimet käimasolevale operatsioonile. Peas ei tohi olla sadat muud mõtet. Käeline tehnika on oluline, aga soovi korral suuresti lihvitav.

Südamekirurgia tundub väga riskantse valdkonnana. Mis on selle omapärad võrreldes teiste kirurgia valdkondadega?

Südamekirurgia on riskantne patsiendi jaoks. Operatsioonimeeskonna ülesanne on riskide minimaliseerimine. Kardiokirurgia erinevus on see, et toimetatakse inimese vereringe peapumba juures, kus on paranduste ja ümbertegemiste võimalused väikesed.

Mida olete oma õpetajatelt kõige rohkem õppinud? Kas on midagi, mida õppida ei saa?

Eks kõik on õpetajatelt ja kolleegidelt õpitud. Raamatupiltide järgi kirurgiat ei omanda. Käsitööd õpitakse siiani ikka meistrid – sellid – õpipoisid stiilis. Õppida ei saa kaasasündinud eeldusi käeliseks tegevuseks, kui neid kohe üldse ei ole, siis kirurgi ameti peale ei tasu mõelda.

Teid peetakse laste kaasasündinud südamerikete kirurgilise ravi teerajajaks Eestis. Milleni on sellel erialal aastakümnete jooksul jõutud?

Minu teerajajaks pidamine on ilmne liialdus. Enne mind tehti Maarjamõisas laste südamekirurgia ülesehitamiseks kõvasti tööd. Mina olen vaid jätkaja ja edasiarendaja.

Nüüdsel ajal on jõutud üha keerukamate südamerikete korrigeerimiseni siinsamas Eestis. Keeruliste südameriketega lapsi pole enam vaja välismaale ravile saata. Ajaga muutub palju, arenevad abivahendid, aparatuur – see kõik kergendab ja kiirendab olulisel määral operatsioonide läbiviimist. See omakorda võimaldab patsiendil paremini kogu protsessist läbi tulla.

Milline on rahvusvaheline koostöö teie erialal? Kas teatud operatsioone veel Eestis ei tehta?

Rahvusvaheline koostöö on ülioluline, sealt tulebki suur osa muutustest ja edasiarendusest. Tuleb suhelda mitmete tugevate keskustega, et välja töötada meie oludele sobivad meetodid ja ühtlustada arusaamad. Muidu on oht oma konnatiiki hulpima jääda.

Eestis on võimalik teha enamusi kaasasündinud südamerikete korrektsioone. Üle jääb väike grupp keerulisi rikkeid, mida tuleb opereerida kohe vastsündinuna. Selliseid tuleb ette üks mitme aasta jooksul miljoni elaniku kohta. Selge, et riski vähendamiseks on otstarbekas sellised operatsioonid ette võtta suuremate mahtudega töötavas keskuses, kus kogemus suurem.

Mis suunas südamekirurgia ja kitsamalt laste südamekirurgia praegu areneb?

See on mahukas küsimus. Lühidalt vastates areneb südamekirurgia väiksema invasiivsuse suunas. On terve rida südamehaigusi, ka laste südamerikkeid, mida saab praegusel ajal korrigeerida näiteks endovaskulaarselt ilma suure ja riskantse operatsioonita.

Mis on suurim vahe täiskasvanu ja lapse südameoperatsiooni juures? Miks olete just laste opereerimise oma südameasjaks võtnud?

Täiskasvanute südamehaigused on enamjaolt omandatud, laste südamerikked aga kaasasündinud. Variatsioonide arv on viimastel väga suur. Kahte identse anatoomiaga riket praktiliselt ei näe. Laste südamekirurgia suunda sattusin pärast prof Albert Kliimani surma, olles olnud enne seda aastaid tema assistent nendel operatsioonidel.

Mis Teile töös rõõmu teeb? Kas olete enda poolt opereeritutega ka aastaid hiljem kokku saanud?

Rõõmu teebki see, et opereerituna enamus lapsi tervenevad ja elavad edasi normaalset elu. Aastaid hiljem et tunne muidugi neid äragi. Pigem vanemate järgi mäletad last.

Kuidas Te puhkate ja energiat ammutate?

Taastumiseks on ülitähtis toetava kodu olemasolu. Kuna elame maal, siis füüsilise töö puudust seal ei esine. See aitab taastuda vaimsest pingest. Hobi korras tegelen ka laskespordiga, juba koolipõlvest peale, käin ka regulaarselt võistlustel.