INTERVJUU | Soovahetuse temaatikas on ka professionaalide seas palju teadmatust

Augusti lõpus toimus Tallinna Laste Vaimse Tervise Keskuses konverents „Transsooline noor ja vaimne tervis“. Üks esineja oli dr Kai Haldre, kes kõneles soolise ebakõlaga inimeste abisüsteemist Eestis.

Kõigepealt – mis mõisteid on selle teema puhul oluline teada, et me saaksime ühtemoodi asjadest aru?

Professionaal lähtub ikkagi inimesest ja tuleks kasutada neid mõisteid, mis konkreetsele inimesele mugavad tunduvad. Kui patsiendile ei sobi mingisugune mõiste või mina ei tea arvestada, millised sõnad on antud inimese jaoks laetud, siis saab sõnavara ju alati kohandada ja kokku leppida. Eks mõisted ja sõnad on usaldusliku õhkkonna loomiseks olulised, vahel on aga huvitav mõtiskleda, kust teatud sõnad ja terminoloogia tulevad, kuidas need ajaga muutuvad ning miks vahel polegi eesti keeles enda väljendamiseks täpseid sõnu olemas. See teema on palju laiem ja ma ei taandaks seda sellele, et meil peavad olema poliitiliselt korrektsed sõnad, sest inimesed on ju erinevad ja mis neile tundub laetud või mittelaetud, sõltub väga paljudest asjaoludest.

Me aitame inimest ja tema on kogu selle tegevuse keskpunkt. Kui me räägime soolise identiteedi kujunemisest, siis täiskasvanuks saadakse küll formaalselt 18. eluaastal, aga see ei ole nii, et 18. sünnipäeval on korraga noore inimese peas kõik küps ja valmis. Psühhiaatrid-psühholoogid peavad täiskasvanuks küpsemise, sealhulgas erinevate identiteetide arengu perioodi pikemaks. Pigem kuni 25. eluaastani, isiksuse väljakujunemine võtab veelgi kauem. Tuleb silmas pidada ka seda, et sooline identiteet on üks paljudest inimese identiteetidest. Murdeeas on enda ja ümbritseva osas väga palju küsimusi – kes ma olen, miks ma olen, kuhu ma kuulun jne. Tihti on lahendused must-valged, kaaslaste avamused ja mõjud on väga tähtsal kohal. See kõik on loomulik ja arenguline ja see on üks väga oluline asjaolu, millega tuleb arvestada.

Miks on see teema järjest olulisem?

See teema on järjest olulisem sellepärast, et millegipärast – veel ei teata miks – on viimase kümnekonna aasta jooksul nii Põhja-Ameerikas kui Põhja- ja Lääne-Euroopas – sealhulgas ka Eestis – soovahetuse soove ja soolist ebakõla just sünnisoolt noorte tüdrukute seas hüppeliselt rohkem kui kunagi varem. Kui varasematel dekaadidel oli nii, et soolist düsfooriat – see, kui sooline ebakõla põhjustab väga olulisi raskusi inimese sotsiaalses, tööalases, isiklikus jm toimetulekus – esines sagedamini sünnisoolt meeste hulgas, siis nüüd on see proportsioon pöördunud vastupidiseks. Üks suurem rahvusvaheline uuring 2017. aastast pea 3000 noore seas (Rosenthal SM. Challenges in the care of transgender and gender-diverse youth: an endocrinologist's view. Nat Rev Endocrinol. 2021 Oct;17(10):581-591) näitas, et 63 protsenti pöördujatest olid väga noored naised ja teismelised tüdrukud. Ka Rootsi statistika näitab sünnisoolt tüdrukute seas tõusu alates 2006. aastast ja hüppelist tõusu, lausa kordades 2014-2015. aastast. Meditsiin tuli kiiresti kaasa, arvates, et kiire sekkumine on kohane, kuni nüüd, 2022. aastal tõmmati pidurit. Diagnoosi, mille arstid püstitasid (F64.0 transseksualism) esinemissagedus tõusis mõne aastaga alla 25. aastaste noorte naiste ja teismeliste tüdrukute seas 4-5 korda. Kui mõtleme, et ühe diagnoosi esinemissagedus tõuseb sellise kiirusega ja samas meil korralikke pikaaegseid teadusuuringuid selle ravimise taga ei ole, siis peame korraks aja maha võtma ja analüüsima, millega on tegemist. Me ei tea, miks on selline fenomen. Teame, et mingisugune mõju on sotsiaalmeedial. Teame, et palju rohkem on hakatud erinevatest soolistest identiteetidest ja sellega elamisest rääkima. Teame ka seda, et on järjest suurem kogukond, kellele toetuda, kellega asju arutada ja kuhu kuuluda. Aga miks see ikkagi täpselt niimoodi on, seda me tegelikult ei tea.

Soo-otsingud noores eas pole midagi erakordset. See on normaalne. Põhiprobleem on selles, kas ja millal sekkub meditsiin. Sellele ei ole praegu väga selget vastust. Teine iseloomulik fenomen soolise kuuluvuse segaduse juures nii rahvusvaheliste uuringute andmetel kui ka meil Eestis, on väga sagedane kaasuvate, erinevate psühhiaatriliste seisundite esinemine – autismispektri häired, depressioon, sotsiaalfoobia, ärevushäired, suitsidaalsus, suitsiidikatsed, söömishäired… Kuna need haigused on kaasuvana ja tegemist on ülemineku perioodiga lapsest täiskasvanuikka, kus otsitakse oma identiteeti, siis meil ongi keeruline probleem, kuidas leida kuldne kesktee, et neid noori inimesi aidata. Ehk kuidas aidata noortel kõigi kaasuvate eluraskustega hakkama saada.

Kas saaksite välja tuua statistikat Eesti kohta?

Mina olen sotsiaalministeeriumi poolt määratud soovahetuse arstliku ekspertiisikomisjoni (AEK) esimees alates möödunud aastast. Uus soovahetuse AEK alustas oma tööd käesoleva aasta veebruaris. Regulatsioon Eestis pärineb 1999. aastast. Selle kohaselt peab inimene, kes soovib sünnisoo muutmiseks arstlikku sekkumist või ka ainult isikuandmete muutmist ilma sekkumiseta, esmalt kohtuma soovahetuse AEK konsiiliumiga. Vastavalt AEK konsiiliumi otsusele koostab sotsiaalminister soovahetust lubava käskkirja. Isikuandmete muutmiseks rahvastikuregistris ja mujal dokumentides peab inimene veelkordselt soovahtuse AEK-ga kohtuma kahe aasta möödumisel esmasest konsiiliumist. Nii nagu kogu see valdkond, nii on ka komisjon interdistsiplinaarne. Augusti lõpu seisuga oleme kohtunud 44 inimesega. Võrdluseks – kui varasemalt oli 14 aasta jooksul sotsiaalministri poolt tehtud soo vahetamist lubav otsus 144 inimese kohta, siis sel aastal on minuni jõudnud juba 102 avaldust, neist 75 on esmakordselt komisjoni pöördujad ja 27-l on möödunud eelmisest otsusest kaks aastat ning nad soovivad muuta isikuandmed dokumentides. Siiani järgib pöördujate profiil rahvusvahelist trendi ehk enamus on alla 25-aastased noored, sünnisoolt naised.

Igal inimesel on õigus otsustada ise oma identiteetide ja kuuluvuste üle, mistõttu mõistlikum korraldus oleks selline, kus need inimesed, kes arstlikku sekkumist ei soovi, saavad isikuandmed rahvastikuregistris ja mujal dokumentatsioonis muuta ilma arstidega kohustuslikus korras kohtumata. Seda loogikat toetab ka uus Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsioon (RHK-11), kus sooline ebakõla pole enam haiguste nimekirjas.

Mida peaksid tervishoiutöötajad sellest teemast kindlasti teadma?

Kindlasti kehtib ka siin tõdemus, et ülioluline on noorte hakkamasaamisel lapsevanemate ja kooli mõistev suhtumine, usaldus ja toetus. Praegu pöördub sel sajandil sündinud põlvkond, kellel on väga suur sotsiaalmeedia ja digimeedia tarbimine, millega kaasneb oht, et inimsuhted ja verbaalne kontakt, rääkimine oma lähedastega, kaovad. Suhtlus kandub internetti ja sellel võib olla noore inimese arengule hävitav mõju. Ma tahaks nii lapsevanemaid kui ka koole üles kutsuda märkama seda, kui lapsel on raskused suhetes, kodustes oludes ja taustsüsteemis, märkama kiusamist ja sellesse koheselt sekkuma.

Mis puudutab meditsiinisüsteemi, siis ma arvan, et meedikuid tuleb harida, soolise ebakõla ja düsfooria temaatika pole kuulunud mitmete põlvkondade arstide, õdede, ämmaemandate ega psühholoogide tavapärasesse ettevalmistusse. Oleme kõik pigem n-ö iseõppijad. Professionaalidena peame suutma eristada oma isiklikke hoiakuid soo ja inimsuhete teemal professionaalsetest soovitustest patsiendile. Teine asi, mida ma üldistaks kõigele, on empaatia, viisakus ja inimväärikuse austamine ning inimõigustest lähtumine mistahes olukordades. Nagu juba mainitud, on soolise ebakõlaga patsientide seas ärevuse tase enamasti väga kõrge, sage on juba varasemalt diagnoositud ärevushäirete esinemine. Ka sellega tuleb arvestada – ärevus võib muuta käitumist igasugustes suundades. Kui see saab maandatud, on koostöö palju selgem ja asjalikum. Konsiiliumis küsime alati ärevuse taseme kohta visiidile saabudes ja enne lahkumist. Näeme, kuidas see võib mõnekümne minutiga pea täiesti taanduda.

Kujutan ette, et teadmatusega võib meditsiinis neid noori väga palju kahjustada?

Seda võib alati teha, olgu selleks transsoolisuse teema või hoopis mõni muu valdkond. Loomulikult. Meil kõigil on olukordi, kus me ei tea, kuidas patsiendi probleemi lahendada. Ma arvan, et siis on aus seda tunnistada ja teha endale asi selgeks enne uut kohtumist. Nii säilib usaldus. Me kõik oleme ju ka ise patsiendi rolli sattunud. Üks asi on korrektne tõenduspõhine abi, teine asi aga see emotsioon, millega arstikabinetist lahkume. Arvan, et viimane pole sugugi vähetähtis.

Missuguseid eelarvamusi on selle teema suhtes näiteks meedikute seas?

Professionaal eristab oma isiklikud vaated elule ja sotsiaalsetele nähtustele oma tööalasest tegevusest. Sooline identiteet on seotud ka inimese seksuaalsusega, seksuaaltervise valdkond on kindlasti nii emotsionaalselt kui poliitiliselt laetud.

Ma võin ju arvata näiteks religioossete dogmadega kimpus olevast inimestest üht, aga abi annan ma talle ikka oma eriala standarditest lähtuvalt. Kui meedikul on eelhoiakud, ka mõnel muul emotsionaalselt tundlikul teemal, näiteks abort või kehaväline viljastamine, siis ta peab olema niipalju intelligentne, et suudab neid asju eristada.

Mainisite enne korralike uuringute puudumist. Mida see tähendab?

Mina ja soovahetuse ekspertkomisjonis olevad kolleegid oleme pideva dilemma ees, sest oleme selles rollis korraga arstid ja ametiisikud. Ühelt poolt on hea, et Eestis on üldse mingisugune regulatsioon, aga see on ajale jalgu jäänud. See on aastast 1999 ja baseerub haiguste klassifikatsioonil, mis pärineb 1993. aastast ehk toonastest teadmistest. Samas on see parem kui üldse mitte midagi. Meie tegutseme olemasolevas raamistikus. Vahel on meie otsustele kogukonna poolt etteheiteid tehtud, aga me ei saa hüpata üle sotsiaalministeeriumi määrusest. Suur soov on seda kõike muuta ja tänapäevastada, aga see võtab aega. Teisest küljest oleme arstikunsti esindajad. Vahel on nende kahe rolli vahel kokkupõrge. Arstikunsti rollis püüame anda meie poole pöördujatele nii head nõu, kui meil on, tavapäraselt peaks see põhinema tõenduspõhistel ravijuhistel, aga arsti häda on praegu selles, et hea kvaliteediga teadusel põhinevat juhist pole pikka aega olnud. Ainus rahvusvaheline käsitlusjuhis pärines 2012. aastast, selle pani kokku valdkonna edendamise pioneeridest sõpruskond. Alles nüüd septembris avaldati uus juhis, mille koostamise printsiibid on niipalju kvaliteetsed kui võimalik. Uue käsitlusjuhise loomise alguses tundus koostajatele asi selgem, aga vahepeal on aastate jooksul olukord diametraalselt muutunud. Kuna oldi olukorras, just mis noori puudutab, et ei olnud konsensust ja head tõenduspõhisust, jäi ravijuhis toppama.

Juhis on väga mahukas (260 lehekülge). Peame nüüd koos kolleegidega hakkama nuputama, mida sealt Eestile kohandada ja millises mahus käsitlusjuhis Eesti olude jaoks kokku leppida. Kindlasti puudub meil hetkel Eestis võimekus soolise ebakõla teemadel omaenese ravijuhise loomiseks. Peame lähtuma sellest tööst, mida rahvusvaheline rühm on hiljuti teinud.

Ingliskeelse käsitlusjuhise leiab siit: https://www.tandfonline.com/doi/pdf/10.1080/26895269.2022.2100644