INTERVJUU | Priit Välja: oluline on oma töötajaid hoida

Artikkel ilmus aprilli Lege Artises. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Lege Artist ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Olete psühhiaatria eriala arst-resident. Kuidas jõudsite oma erialavalikuni?

Põnev on see, kuidas jõudsin arsti elukutseni. Nimelt ei teadnud ma gümnaasiumis käies, mida teha tahan. Mulle tundus arsti elukutse küll põnev, kuid tegelikult ei olnud ma selle peale eriti palju mõelnud, sest sain eesti keele tundides pidevalt hindeks kolmesid. Aga eesti keele lõpueksam läks mul ootamatult hästi ja siis tekkiski mõte, et arstiõppe uks võib mulle avatud olla.

Pärast arstiõpinguid tegin ka väikese n-ö ringkäigu muul erialal, et natuke maailmas ringi vaadata: õppisin „Noored kooli“ programmi raames füüsikaõpetajaks. Seejärel aga tulin meditsiini juurde tagasi.

Erialavalik aga sündis võib-olla koduste mõjutuste tulemusena, kuna mu ema on psühholoogiaharidusega sotsiaaltöötaja. Minu jaoks on psühhiaatrias huvitav just diagnostika – sa ei saa lihtsalt inimeselt vereproovi võtta, vaid pead temaga rääkima, et vastuseni jõuda. Iga inimene on erinev ja see on minu jaoks põnev väljakutse. Minu suund saab olema täiskasvanute psühhiaatria, sest tunnen, et samastun täiskasvanutega rohkem. Sain selle enda jaoks selgeks siis, kui koolis õpetasin – suutsin noorukitega väga hästi samastuda, aga lastega mitte nii väga.

Mis teid psühhiaatria juures kõige enam paelub?

Siin ma natuke kordan eelmist vastust: minu jaoks pakub väljakutset diagnostika ja sellega kaasnev. Samuti annavad motivatsiooni edulood ja teadmine, et kui inimesel muutub ravi tulemusena meeleolu paremaks või ärevus väheneb, siis mõjutab see tema elu positiivselt ja annab palju juurde elukvaliteedile. Ma olen küll vähe töötanud, alles jaanuari algusest, aga mõningaid edulugusid juba on.

Milline psühhiaatria valdkond mulle täpsemalt meeldib, seda on veel vara öelda, sest mul ei ole eelistust kujunenud. Palju oleneb ka sellest, mis võimalused pärast residentuuri lõpetamist on, sest alati ei pruugi olla töötajaid puudu just selles linnas ja osakonnas, kus tahaks töötada, kuigi psühhiaatrite puudus on praegu väga tuntav.

Olete arst-resident. Kuidas te hindate residentuuriõpet?

Ma arvan, et residentuuriõppega on Eestis üldiselt hästi. Arenguvõimalusi on alati ja mõningaid mõtteid mul selle kohta on. Arvan, et residentuuriõpe peab käima kaasas meie ümber olevate ootustega.

Praegu on arutlusel idee laiendada osakoormusega residentuuri tingimusi ning arutletakse poole kohaga koormuse üle. Oluline on kaaluda selle võimaluse kasusid ja riske. Hetkel on poole kohaga residentuuri võimalik läbida näiteks neil, kellel on väikesed lapsed – residendid saavad nii rohkem oma lastega aega veeta ja nende kasvatamisse panustada – või neil, kes on lähedase hooldajad. Aga ma arvan, et neid tingimusi ei peaks tegelikult üldse olema – kui resident tahab poole koormusega töötada, siis see võiks olla talle lubatud. See tagaks, et residendil oleks rohkem töörõõmu, ja ka tulemus oleks parem, kui resident on oma tehtava tööga rahul. Ma arvan, et rahulolu oma tööga on oluline osa iga töötaja elust.

Kindlasti peaks üle vaatama ka juhendajatesse puutuva, et neil oleks ka reaalselt aega juhendada. Siinkohal toon positiivse näitena Ida-Tallinna Keskhaigla, kus on juhendajatel õpetava arsti tiitel ning neil on võetud töökoormust vähemaks, seega saavad nad rohkem keskenduda residendi õpetamisele. See on minu hinnangul positiivne, sest tegelikult on juhendamine keeruline töö: eriarsti kasvatamine on töömahukas, sest erialad on keerulised ja laiad ning õpe kestab meil ainult kolm-neli-viis aastat. Ma arvan, et juhendajaid peab tehtud töö eest väärtustama ja tunnustama.

Positiivne on, et õppekavad vaadatakse regulaarselt üle ja iga viie aasta tagant on õppekava hindamine. Samuti tellitakse õppekavadele välishindamisi.

Esindate residente meditsiini valdkonna komisjonides ja nõukogus. Mida seal arutatakse ja kuivõrd arvestatakse residentide arvamusega?

Valdkonna nõukogu on suur ning enamik energiast lähebki põhiõppe arendusele, teadusele ja residentuurile. Vahepeal võibki olla nii, et residentuuri puudutavaid teemasid arutlusel ei olegi, aga residendid siiski osalevad, sest minu ülesanne nõukogu liikmena on vaadata ülikooli kui tervikut.

Aga ma arvan, et kui käsitlusel olev teema puudutab residentuuri, siis arvestatakse residentide arvamusega. Nõukogu on kõige viimane punkt, kus sageli võetakse otsused vastu ja suunatakse elluviimisele. Sellele eelnevad komisjonid ning residentuuriteemade arutamiseks on olemas residentuurikomisjon, kus on samuti residentide esindaja olemas. Ma tunnen, et selles komisjonis on just osakoormuse mõtte osas meiega argumenteeritud ja meid kuulatud. Mõistan hirme, mis on inimestel seoses selle muutusega, kuid usun, et pikkade arutelude tulemusena võib tingimusteta osakoormusega residentuuri võimalus siiski ühel hetkel sündida. Seega, jah, residente kuulatakse. See, kas residendi arvamus ka peale jääb, ei ole aga eesmärk omaette – eesmärk on argumenteerida ja jõuda kompromissideni.

Pean ütlema, et dekaani meeskond on praegu väga hea. Ka see on tegelikult hea, et konkurendid on koos ühes meeskonnas. Arvan, et dekaani meeskond tegutseb edasivaatavalt ja noori arvestavalt – näiteks on dekanaadil regulaarsed kohtumised Eesti Nooremarstide Ühendusega (ENÜ).

Olete ka Eesti Nooremarstide Ühenduse juhatuses. Rääkige palun sellest ühendusest.

ENÜ on üle-eestiline organisatsioon, mis koondab noori arste, põhiliselt residente, üldarste, nooremaid eriarste ja teisi, kes soovivad olla meie liikmed. Meil on umbes 1100 liiget. Meie ühenduse põhiline ülesanne on seista nooremarstide eest. Tegelemegi suures osas sellega, et residentide õigused oleks kaitstud ja et residentuuri edasi arendataks. Võimaldame oma liikmetel suhelda erialadeüleselt, kogume ideid partneritelt ja vajadusel suhtleme probleemide lahendamiseks haiglate ning tööandjatega. Osaleme ka Euroopa Nooremarstide Ühenduse (European Junior Doctors Association) töös – Euroopa ühingu juhatuses on ka ENÜ liige.

Räägime kollegiaalsusest. Kui oluline see arsti töös on ja kuidas seda hindate?

Omavaheline kollegiaalsus on oluline. Näiteks on kindlasti kasulik vanemate ja nooremate kolleegide omavaheline suhtlus – noorem on ehk midagi just õppinud, mida vanem võib-olla veel ei tea, ja vanemal kolleegil on kogemused, mida nooremal kolleegil veel ei ole – need kaks osapoolt oleks hea ühildada. Lõppeesmärk on ikkagi leida patsiendile sobiv lahendus ja mõned lood ongi keerulisemad, kus mitu pead on ikka mitu pead.

Lisaks arstide omavahelisele kollegiaalsusele on oluline ka terve meeskonna omavaheline toimimine ja kollegiaalsus – arsti, õe, hooldajate, tugimeeskonna vahel. On oluline, et iga meeskonna lüli jagaks teistega infot, sest nii saavutame parima tulemuse. Unustada ei tohi, et igal meeskonnaliikmel on oma ülesanne, ja ei saa öelda, et ühe meeskonnaliikme ülesanded oleksid teise omadest tähtsamad.

Kuidas on lood töökultuuriga? Mida räägivad sellest residendid?

Residentide seast kostub, et kohati on tõepoolest probleem toksilise töökultuuriga. Toon siinkohal aga hoopis ühe positiivse näite, mida hiljuti kuulsin. Nimelt annavad Tartu Ülikooli Kliinikumi ühes intensiivravi osakonnas töötajad ise teada, kui nad on vea teinud. See näitab minu jaoks, et süsteem ja osakond töötavad hästi. Vea käsitlemise eesmärk ei ole kedagi karistada, vaid seda viga tulevikus vältida, seetõttu tulekski vaadata süsteemi toimivust – äkki on edaspidiseks vea vältimiseks võimalik teha süsteemseid muudatusi. Selline lähenemine mulle meeldib.

Aga muidugi on töökultuuris pingelisi kohti ka seetõttu, et Eesti on väike ja vahepeal võivad probleeme tekitada isikutevahelised konfliktid. Ma arvan, et sellega peab tegelema ja seda peab märkama.

Arvan ka, et kokkuhoidev meeskond ei teki iseenesest, seda peab ehitama. Näiteks on erasektoris võimalik pakkuda rohkem meeskonnaüritusi, kuid meeskonnaürituste korraldamine vajab paraku nii inim- kui ka finantsressurssi.

Seega võin öelda, et töökultuuris leidub probleemkohti, kuid loodan, et need järjest lahenevad.

Viimase teemana peatuksin tööjõupuudusel. Mis oleks teie arvates lahendused selles vallas? Esimene lahendus on hoida oma töötajaid. Kui töötaja on läbi põlemas, siis tuleks talle vajadusel pakkuda väiksemat koormust – poole kohaga töötav arst on parem kui nullkohaga töötav arst.

Otsuste tegemisel tuleks vaadata kümme aastat edasi tulevikku. Jälgida tasub ka, mis toimub mujal Euroopas, sest protsessid on paljuski üle-euroopalised. Arvestama peaks, et inimeste hoidmiseks võib vaja minna finantsressursse, ehk siis tuleks jälgida, et rahastus oleks inimeste hoidmiseks piisav. Kuid kõige olulisem on vaadata, et kõikidel töötajatel – arstidel, õdedel, hooldajatel ja tugipersonalil – oleks töörõõmu.