INTERVJUU | Põlva haigla uus ravijuht Pirja Sarap: kui vaja, pesen ka põranda puhtaks Raha ei peaks olema meditsiinitöötajale peamine motivaator

Kuidas ennast ise tutvustate?

Olen lapsest saadik sihikindel ja saan hakkama ka kõige raskematel hetkedel. Minu tänastest sõpradest ja kolleegidest ei tea ilmselt keegi, et sündisin ja elasin lapsena väga raske kõnedefektiga. Mul oli lihtsam ennast väljendada muusikat õppides ja lauldes. 11-aastaselt aga otsustasin, et tahan rääkida nii nagu teised, mitte enam kokutada, ja hakkasin selle nimel pingutama. Praeguseks olen juba kümneid aastaid pidanud loenguid ja teised tõenäoliselt ei aimagi, et olen sellise üliraske probleemi seljatanud. Kõik on võimalik, kui väga tahta.

Erialaliselt olen kindlalt oma õpetajate nägu. Kahjuks mitmed õpetajad, kes on olnud mulle olulisimad teenäitajad töökultuuris ja arstiks kasvamisel, ei tööta enam ammu Eestis, nagu näiteks dr Rainer Uibo, dr Jaanus Kaljusto, prof Jüri Kaude ja dr Ülle Raudsepp.

Mõningaid arste meil kahjuks ei aktsepteerita. Mõned juhid ja õpetajad ei ole justkui rõõmsad, kui õpilased neist nn targemaks saavad. Vahel mõtlen ka, et kas patsiendile on tema käsitluse käigus kuidagi oluline, kas arstil on tööl sõpru? Ei ole ju. Tihti keskendutakse aga meil sellele ega süveneta, kas teine spetsialist ei ole äkki pädevam, kui sõber ülikoolist.

Mina olen jäänud siia vaatamata kohati ebaõiglasele ja isegi toksilisele keskkonnale. Mu õpetajad ja ka paljud ülikooliaegsed kaaslased on Eestist lahkunud, sest meil on arstiks olemine tihtipeale olelusvõitlus, kus ei hinnata sind kui spetsialisti, vaid seda, mis on piltlikult öeldes sinu juuksevärv ja kas sa suudad karjaga laitmatult koos kulgeda, omaenda arvamust avaldamata. Sageli keskendutakse meil üksikisiku erisustele ja jäetakse piisava tähelepanuta meeskonnatöös nii vajalik ühisosa.

Olete töötanud ligi 20 aastat radioloogina. Miks kandideerisite ravijuhi kohale?

Olen töötanud nii riiklikus kui ka erameditsiinis koos paljude juhtide ja kolleegidega, õpetanud mitu arstiteaduskonna stuudiumit ja erinevate erialade residente. Mul on hindamatu kogemus: tean, mida ise juhina kindlasti ei teeks ja kuidas oleks õige tegutseda.

Mõtlesin, et miks ei võiks olla radioloog ravijuht? Radioloog puutub ju kõige komplekssemalt kokku kõikide erialadega. Nii leidsin, et mul tasub kandideerida oma 47. eluaastal, mis on hea vanus arenguhüppeks.

Lisaks veel see, et kuigi olen sündinud ja kasvanud Tartus, on mu juured tegelikult Põlvas. Põlvas on mu suguvõsa laulatatud ja maetud, tunnen seda linna võib-olla paremini kui mõni kohalik.

Mis on praegu Põlva haigla suurim probleem?

Haiglal pole väga suuri probleeme. Varem ehk puudus kindel struktuurimudel – jäi mulje, et iga üksus ajab oma asja, aga puudub keskpõrandale kokku jooksev selge kooskõla. Haiglajuht oli selle minu esimeseks tööpäevaks aga ilusti paberile joonistanud ja siit on hea edasi minna. Seda koos toimimist ei ole raske tekitada.

Varem olin ka mõnelt piirkonna inimeselt kuulnud, et Põlva haiglasse ei taheta hästi minna. Minu ja meie meeskonna lähiaja töö seisnebki selles, et need inimesed sooviksid ikka kohalikku haiglasse pöörduda.

Tegelikult ju arstid ja muu meditsiinipersonal Eestis roteerub. Arstid töötavad tihti mitmes kohas ja liiguvad ühest haiglast teise. Patsient peab tundma, et mitte maja ei ravi, vaid inimesed. Me kõik oleme väga head arstid, õed ja muud spetsialistid, kus me ka Eestis ei töötaks. Selles osas on oluline patsiente teavitada.

Kõige kurvem on see, et radioloogiline aparatuur ei tööta haiglas optimaalselt. Põlva haiglas on olemas kaasaegne radioloogiline aparatuur, puudub vaid MRT. On oluline, et kõikide uuringute jaoks oleks kättesaadav ultraheli ja patsienti ei peaks saatma mõnda teise haiglasse. Ka kompuutertomograaf võiks töötada opitmaalsemalt, et koostöös suuremate haiglatega vähendaksime pikki uuringute järjekordi.

Need asjad püüan eelisjärjekorras lahendada ja selleks hakkan ka ise igapäevaselt radioloogina tööle. Põlva haigla saab minu näol seega kaks ühes – radioloogi ja ravijuhi. Kui me saame masinad optimaalselt kasutusse, tõuseb kindlasti töömaht ja kui teenus on kättesaadav, siis patsient ei pea kaugele minema.

Prioriteet on see, et patsiendi teekond EMO-st edasi peab olema vastavalt tema probleemile efektiivne ja kiire. Ei tohi tekkida toppamist, kui haige tuleb viia kõrgema etapi haiglasse.

Praeguseks olen kohtunud peaaegu kõikide üksuste juhtidega ja võin öelda, et meeskond on ülitubli ja professionaalne. Me mõtleme ühtemoodi ja oleme väljas ühise eesmärgi eest.

Alustan ka Põlvas väga huvitaval hetkel, kus kevadel saab valmis EMO remont – see tuleb väga ilus ja võimas osakond. Arvan, et siis on Põlva elanik veel rohkem oma koduhaigla patsient. Olen tegelikult õnnega koos, sest alustan tõesti väga hea koha pealt, mul on natuke lihtsam. Suur tänu eelkäijatele, kes sellised tööd käima lükkasid! Saan rohkem keskenduda töötajatele ja õppida tundma ka regiooni teiste kolleegide ja patsientide profiili.

Millised raskused võivad tulla?

Üks küsimus on, kuidas inimesi motiveerida ja enamus ütleb, et tõsta palka, siis on kõik hästi. Ma ei ole seda meelt, et raha peaks olema meditsiinitöötajale põhiline motivaator. Ma ise pole kunagi raha küsinud. See on võib-olla minu kõige suurem rumalus, kuid ma ei ole selle juures oma tööd tehes ka kunagi õnnetu olnud. Küll leian, et kui mõni kolleeg tahab rohkem panustada, siis ta peaks ka selle eest rohkem tasu saama.

Oluline on inimese väärtuslik panus – olgu see minu kui ravijuhi, EMO abilise või mõne õe oma, mis ei tohiks jääda ainult ametijuhendi või töölepingu raamidesse. Kui me oleme väljas ühe eesmärgi nimel, peame jagama ülesandeid ja vastutust. Piltlikult öeldes – kui pole inimest, kes koristab, siis mul ei ole raske lapp kätte võtta ja see põrand ise puhtaks pesta. Need on n-ö jagatud ülesanded. See mõte mulle väga meeldib ja olen selle järgi oma elus toimetanud.

Mulle on öeldud, et mul on suur empaatiavõime, mis on ühelt poolt minu miinus ja teiselt poolt pluss. Mul on raske mõista inimest, kes ütleb, et tal pole empaatiavõimet. Saan aga aru, miks selline inimene ei taha jagada vajadusel ülesandeid, sest tal on raske taibata, et kellelgi võib mõne mure pärast olla raske sellel päeval teatud ülesannet teha. Märgata tuleb, mitte eirata.

Kuidas ikkagi personalipuudust lahendada?

Põlva haiglal ei ole hetkel kriitilist personalinappust ja mina seda tegelikult ei karda. Aga kindlasti tuleb sellega igapäevaselt töötada, et inimesed, kes on Põlva haiglas tööl, tunneksid ennast rõõmsalt ja vajalikuna. Inimesi võib tööle kutsuda, kuid kõige olulisem on hoida omasid. See oli minu printsiip erameditsiinis ja on nüüd ka Põlvas.

Oma kolleegidelt ma inimesi üle meelitama ei hakka, see ei ole kollegiaalne. Inimene peab tulema ise. Kui on tööpakkumine ja kandideeritakse, siis kindlasti tuleb anda võimalus. Seda ma ei poolda, et inimese töölevõtmisel hakatakse arvestama kuulujutte – mida keegi on kuskil temast rääkinud. Kui inimene vastab kandideerimise nõuetele, tuleb talle anda võimalus, sest me ei tea, mis sai määravaks eelmises kohas, võib-olla selleks oligi juuksevärv.

Milline juht tahate olla?

Ma olen näinud juhte, kes enne juhiks saamist olid absoluutselt teised inimesed, pärast aga muutusid põhimõtteliselt, tõusid kuskile taevasse. Olen tänulik nii mõnelegi oma juhile, kes on jäänud iseendaks – seda eeskuju tahan järgida.

Terve ülikooliaja töötasin koristaja ja söögitädina, ning kui ma näen, et minu ees läheb põrandalapp, ei astu ma iialgi märja põranda peale. See võiks defineerida, kes ma olen. Iga töötaja ja tema tegevus haiglas on suure kaaluga. Igaüks, alates abistajatest ja koristajatest kuni juhtideni, on olulised. Ma olen Pirja, kelle juurde võib tulla, küsida ja rääkida, kui on rõõm või mure.

Täispikkuses intervjuud Pirja Sarapiga saab lugeda veebruari Lege Artisest. Telli ajakiri siit!