INTERVJUU | Põlva haigla aasta arst Madli Pintson: hea arst julgeb tunnistada oma vigu

Mida haigla tunnustus Teile tähendab?

Ma olen tunnustuse eest väga tänulik ja see tuli tõesti ootamatult. Meil töötab haiglas palju toredaid kolleege, kes seda samuti vääriksid. Kaastöötaja tunnustus annab teadmise, et senine tehtud töö on olnud õigel kursil ning samuti annab see jõudu edasi töötada, sest eks keerulisi hetki tuleb meil kõigil ette.

Kolleegid on rõhutanud teie abivalmidust, suurt empaatiat ja laia teadmiste spektrit. Mida ise peate ühe hea arsti juureks oluliseks?

Väga oluline on suhtlemisoskus, sest palju probleeme võib esile kerkida just üksteisest möödarääkimisest. Peab olema aega kuulata ning teinekord ka seda, millega tegelevad patsiendi lapselapsed ja kuidas möödus tema noorus, sest see loob aluse usalduslikule suhtele. Kuna kõik inimesed eksivad, ka arstid, siis peab julgema oma vigu tunnistada ning oskama õigel hetkel abi küsida. Kõike ei saagi kunagi osata ja teada.

Mis ajast Te Põlva haiglas töötate?

Põlvas alustasin tööd peale residentuuri lõppu 2019. aasta sügisest. Kuna kasvasin üles Põlvas, mis on väga meeldiv väikelinn, siis tundus õige otsus kodukohta tagasi pöörduda. Senimaani ei ole oma otsust kahetsenud.

Mille poolest erineb väike haigla suurest?

Väikehaiglas töötamisel on omad plussid. Kogu kollektiiv on nagu üks suur pere. Teisest küljest peab olema veidi laiahaardelisem, sest iga olukorra jaoks ei ole meil olemas eraldi spetsialisti.

Tööjõu puudus ongi kõige suurem probleem, sest ei ole just kerge ülesanne meelitada noori arste tööle maakonnahaiglasse, kus nad peavad rohkem üksi hakkama saama. Suurtes haiglates on abi ühe telefonikõne kaugusel.

Milliseid haiguseid Te ravite?

Olen erialalt sisearst. Kuna inimestel on sageli mitmeid haigusi, siis sisearst käsitleb inimest kui tervikut koos tema kõigi haigustega. Seega kuuluvad sisearsti valdkonda nii südame- kui ka kopsuhaigused, seedetrakti haigused, vere-, neeru-, nakkushaigused jpm. Iga organsüsteemi spetsiifilisemad probleemid kuuluvad vastava eriala eriarstile. Sisearst leiab üles need haiged, keda on vaja edasi suunata nt kardioloogi, pulmonoloogi, gastroenteroloogi vm eriarsti juurde. Lõpuks jõuavad nad ringiga uuesti sisearsti juurde tagasi, kes jälgib edasist ravikulgu.

Minu erihuviks on kliiniline farmakoloogia ja kõik see mis puudutab patsientide raviskeeme. Hindan patsiendi raviskeemi üle – ega seal pole ehk ebavajalikke ravimeid ning kas raviskeemi lihtsustamisega on võimalik ravisoostumust parandada.

Kuidas saate hakkama suure töökoormusega?

Töökoormus kipub tõesti suur olema. On nii statsionaarsete haigete ravimine, ambulatoorsete haigete vastuvõtt, valvetöö, osakonna juhatamine ja arendamine ning kliinilise farmakoloogia õppetöö.

Suure töökoormusega aitavad toime tulla kolleegid. Meil on imetore kollektiiv. Kui kellelgi on raskem päev, siis aitame üksteist: jagame talle vähem patsiente, aitame neid vaadata ja ravikorraldusi teha.

Meie osakonna õed on samuti ülimalt tublid - nad märkavad ja annavad teada, kui midagi patsiendi seisundis on muutunud. Kui ka mõni ravikorraldus on jäänud tegemata, siis teisene kontroll õdede poolt toimib alati. Ühtehoidev kollektiiv on see, mis aitab rasketest olukordadest üle saada. Töötame me kõik ju siiski ühtse eesmärgi nimel.

Mis on teie töös olnud suuremad raskused?

Siin tuleb taaskord mainida suhtlemisel tekkivaid üksteisest möödarääkimisi. Tihtipeale võivad patsiendi lähedastel olla ebarealistlikud ootused kalli inimese paranemisele. Neile olukorra selgitamine võib osutuda keeruliseks. Praegusel koroonaajal on see probleem pigem võimendunud, kuna lähedastel puudus haiglas külastamisvõimalus. See mõjus nii patsientidele kui ka lähedastele raskelt. Abikaasa nägemine aitab paranemisprotsessile oluliselt kaasa. Meditsiinipersonalil tuli aga lähedastele telefoni teel kogu olukorda kirjeldada ja selgitada. See on kindlasti olnud üks väljakutsuv periood.

Mis pakub töös rõõmu?

Oma eriala valides tahtsin võimalikult laiahaardelist kutset, mistõttu langes valik sisemeditsiinile. Mulle meeldib vaadata patsienti kui tervikut. Kui saavutame raviga patsiendi enesetunde paranemise ja näeme ta silmist, et ta tõesti tunneb ennast paremini ja soovib uuesti koju minna igapäevatoimetusi tegema, näiteks lilli istutama, siis see patsiendi tänu pakub tõesti suurt rahuldust.

Samuti valmistavad head meelt olukorrad, kui suudame raskete haigete seisundid stabiliseerida ja näeme tasapisi, kuidas nad hakkavad paranema. Kui algselt ei suuda patsient end voodis keeratagi ja juba kuu pärast liigub sammhaaval ringi, siis see teeb rõõmu.

Mida uut ja huvitavat teie töös praegu on? Mida olete juurde õppinud?

Viimase aja areng on kõik olnud seotud COVID infektsiooni raviga. Ravisoovitused ja juhised on muutunud ning järjest enam on viirusealane teave paranenud. Tulenevalt antud kriisiolukorrast olen pidanud juurde õppima hingamist toetavate aparaatide kasutamist ning läbinud intensiivravi kursuse.

Siiski sooviks ennast intesiivravi alal veelgi enam arendada, kuna seal on nii palju võimalusi, mida saaksime ka ise väikehaiglas rakendada. Samuti sooviksin tulevikus õppida lihtsamate ultraheli uuringute läbiviimist, mis tuleb valvetöös oluliselt kasuks.

Ja juba lähiajal on ootamas ka palliatiivravi koolitused. Kuna järjest enam haigeid satub haiglasse oma elu lõpul, on väga oluline tagada neile väärikas lahkumine. Otsuste tegemine, millal tuleb lahti lasta võimsast meditsiinist, on suur väljakutse.

Kuidas COVID-19 kriis haigla tööd mõjutas?

COVID kriis pööras kogu haigla tavaelu pea peale. Peamine ülesanne oligi luua väikehaiglasse võimekus koroonahaigeid ravida. Kuna haigla on küllaltki amortiseerunud, ei ole seal ka vastavaid tingimusi nakkushaiguste käsitlemiseks.

Pidime looma koroonaosakonnad ning tagama selle, et haigus teistesse osakondadesse ei leviks. Algselt oli keeruline ka patsientide raviskeemide koostamine, kuna tegu oli meie kõigi jaoks täiesti uue haigusega. Ning väikehaiglale omaselt nägime väga palju vaeva kõikide valveringide personaliga mehitamisega. Kõike arvesse võttes usun, et Põlva haigla sai olukorra käsitlemisega hästi hakkama ning suutsime teistele Lõuna-Eesti haiglatele kriisisituatsioonis heaks partneriks olla.

Lõpetuseks – kuidas ise puhkate, mis peale töö veel rõõmu teeb?

Mul on kodus üliaktiivne 4-aastane tüdruk, kes tahab kõik mu vabad hetked endale röövida. Siiski leian aega ka endale – kas õues koeraga pikki jalutusringe tehes, kodus trenni tehes või raamatuid lugedes. Pimedatel sügis- ja talveõhtutel, kui välja eriti ei kutsu, meeldib mulle kududa. Kevadel ja suvel veedan aga palju aega väljas. Mulle meeldib väga metsas ja matkaradadel käia või lihtsalt väljas istuda ning head ilma nautida.