INTERVJUU | Pille Letjuka: Eesti tervishoiu probleemid on jäetud suuresti haiglate õlule

Alatest 1. septembrist on Ida-Viru Keskhaigla ülemarst dr Pille Letjuka.

Olete nüüd saanud uuel ametikohal mõne päeva olla. Kuidas on sisseelamine läinud?

See on olnud kiire aeg ja ega sisseelamise protsess ei ole veel lõppenud.

Mis teid ajendas ülemarsti ametikohale kandideerima?

Ma töötasin Ida-Viru Keskhaiglas ravitöö korraldamise teenistuses kliinilise spetsialistina, kus puutusin kokku ka ravitöö korraldamise, kvaliteedi ja muude selliste küsimustega. Üha rohkem adusin, et tean neist teemadest, mis aina uuesti erinevates variatsioonides üles kerkisid, alates rohujuure tasandilt. Olin varasemalt väga paljude selliste küsimustega kokku puutunud, neid analüüsinud ja kuna need ei tulnud mulle uutena, siis tekkiski tunne saan oma kogemusi siin haiglas kasutada. Kuna konkursi toimumise ajaks olin haiglas töötanud juba 2 aastat ja 3 kuud, siis leidsin, et tunnen seda haiglat ja kollektiivi piisavalt. See kõik ajendas osalema.

Kas saab midagi kohe välja tuua, mida soovite haigla ravitöö korralduses muuta?

Ei, mul pole nimekirja asjadest, mille ma nüüd panen teistpidi voolama või hoopis kinni. Mul on ettekujutus, mida võiks teha niimoodi, et haiglaelu muutused ei oleks risti vastupidised, vaid liiguksid samas suunas. Need on parandavad ja optimeerivad muudatused. Kuna meditsiin on väga mobiilses arengus tegevusala, siis kindlasti ei saa öelda, et kõik on valmis ja midagi muuta pole vaja.

Küsin niipidi – milline peaks IVKH olema viie aasta pärast?

Ta peaks olema jätkuvaltkvaliteetset tervishoiuteenust osutav tervishoiuasutus. Ta peaks olema tervishoiuasutus, mis on orienteeritud patsiendile, kus patsient ja tema sugulased on protsessi rohkem haaratud. Patsient peab olema raviprotsessi osa, mitte kirjutama nõusolekulehtedele pimesi alla. Tal peab olema piisavalt informatsiooni, et saaks koos arstiga vastu võtta motiveeritud ja põhjendatud otsuseid. Ida-Viru Keskhaigla peaks olema tervishoiuasutus, mis veab siinse regiooni haiglate vahelist koostööd. Ta peaks olema tervishoiuasutus, kes toetab kogukonda, et tervist säilitada ja terviseteadlikkust tõsta.

Koostöö haiglate vahel on tänapäeval vältimatu. Mida te täpsemalt selle all mõtlete?

Igapäevane ravialane koostöö toimib – saadame haigeid kõrgema etapi raviasutustesse, võtame haigeid Rakverest ja Narvast. See osa töötab. Aga minu ettekujutuses võiksid haiglad rohkem koostööd teha. Ma pean silmas meie regiooni haiglaid nagu Rakvere ja eelkõike Narva haigla.

Koostöö hõlmaks siis teenuseid, personali jne?

Sealhulgas. Jah.

Millistele väärtustele te oma töös rõhku panete?

Päris kindlasti meeskonnatööle. Ma olen meeskonnamängija. Naudin otsustusprotsessi rohkem kui valmis otsust, sest protsessis ja aruteludes tekivad väga head mõtted. Kui mingi otsus on vastu võetud, mingi dokument ära tehtud, juhend valmis, siis see hakkab oma elu elama. Ehk aktiivne protsess on selleks ajaks läbi, aga mina naudin just seda aktiivset protsessi, arutelusid, ideede sadu.

Kas selliseid arutelusid on praegu haiglas piisavalt või võiks neid rohkem olla?

Ma arvan, et kliinilises tegevuses võiks olla rohkem. See jääb osaliselt ressursi taha, sest personal on väga koormatud. Selleks, et sellistes protsessides osaleda, peab osalejatel olema natuke vaba ressurssi oma kliinilisest tööst. Ma arvan, et neid arutelusid võiks olla rohkem. Kas seda õnnestub teha (sest ega ressursse juurde ei tule), aga ma üritan.

Mis on teie hinnangul praegu kõige aktuaalsemad teemad või probleemid, millega Ida-Viru Keskhaigla silmitsi seisab?

Ma pole üldse originaalne, kui ütlen, et selleks on personaliküsimus.

Kellest te kõige suuremat puudust tunnete?

Praegu ikka arstidest.

Kas saate välja tuua mõne eriala?

Mitu meie noort kolleegi astus ühest osakonnast – see on erakorralise meditsiini osakond – residentuuri, mis on ju väga tore ja tervitatav, aga kuidas see osakond edaspidi personaliga kaetud saab, paneb pead murdma. Veel võib välja tuua neuroloogid, lastearstid, ortopeedid, onkoloogid… Neid erialasid on palju.

Milliseid võimalikke lahendusi näete, kui mõtlete tulevikule? Kas tuleb mingeid erialasid kinni panna või arste kuidagi rohkem motiveerida või noori arste lausa suunata Ida-Virumaale mingiks ajaks tööle või milliseid variante võiks üldse olla?

Ma ei usu, et kellelgi on praegu head ja töötavat varianti. Sundida kindlasti kedagi ei saa. Motiveerida… praegu on Eestis nii või teisiti välja kujunenud palgaralli meditsiiniasutuste vahel. See ei saa lõpmatuseni jätkuda, see pole jätkusuutlik.

Ega siin ühte head lahendust polegi. Minu arvates on situatsioonini osaliselt viinud see, et probleem on väga pika aja jooksul jäetud ainult haiglate õlule. Mina ootaks riigipoolset juhtimist ja ütlemist, millist haiglavõrku me oleme suutelised sellise ressursiga adekvaatselt üleval pidama. Kas 20-st haiglast koosnev haiglavõrk, millele lisanduvad erategijad, on piiratud ning aja jooksul süveneva ressursside defitsiidi olukorras meile jõukohane? Kas erategijad, kellel on õigused (saada tervisekassa rahastust, osta üle personali, valida teenuseid, mida osutada), kuid mitte kohustus näiteks pidada valveringe, tekitavad positiivset (edasiviivat) või ebavõrdset konkurentsi? Selliseid süsteemiüleseid küsimusi, mis vajavad riigilt vastuseid, on veelgi.

Samas ei taha ma öelda, et haiglad peaksid käed rüpes riigi poole vaatama.

Ida-Viru Keskhaigla on viimase 10 aasta jooksul ehitanud ja renoveerinud kõik oma hooned. Taristu on uus, olemas on väga hea aparatuur. Praktiliselt kõik strateegiline aparatuur on dubleeritud, mis on jätkusuutlikkuse kohapealt väga tähtis. Ikka ei tule arste nii palju, kui soovime.

Ainult seintest ja aparatuurist ei piisa. Midagi peab veel olema, aga selle tunnevad inimesed ära alles siis, kui nad on siia tulnud. Kui teed siin praktikat, residentuuri, töötad abiarstina, siis võib tekkida tunne, et kaalud lõpetamisel Ida-Viru Keskhaiglat. Mina küll kaaluksin. Töötasin 31 aastat Narva haiglas ja kahjuks, vaatamata sellele, et meil oli keskhaiglaga hea koostöö, ei saa naaber ikkagi päris omaks. Kui aga siia tööle tulin, harjusin väga kiiresti. Kollektiiv on väga tore. Toomas Kariis (eelmine ülemarst – toim) tegi arstide siia kutsumisega äärmiselt tänuväärset tööd. Seda tuleb proovida jätkata.

Kas üldse või kui palju saate jätkata arstitööga?

Ma väga tahaksin seda teha. Kuna ma nimetasin erialade seas, kus on väga kiiresti vaja arste, ka neuroloogiat ja ise olen neuroloog, siis üritan jätkata. Muidugi piiratud mahus. Kliinilisest tööst ei taha päriselt kõrvale jääda, sest selle juurde tagasi tulla on väga raske.