INTERVJUU | PERH-i Grand Man Aleksander Leht: bürokraatia takistab juba meditsiinilaeva ujumist

Mida praegu haiglas teete?

Kord nädalas on ambulatoorne vastuvõtt ja teen koormusteste. Umbes aasta tagasi tulin karussellilt maha, aga olen hoidnud käe valgena. Kuni veel järjekorra moodulis on näha, et soovitakse dr Lehe juurde tulla, siis võib veel töötada.

Kui see kaob, läheks kohe ära. Aeg hakkab siiski ümber minema … Eks kogemused on head asjad, aga teadmised on paremad. Haige ootab vahel kuid, et pääseda arsti vastuvõtule, ta peab saama asjaliku abi ja kergenduse. Ei ole nii, et mina tahan ennast teostada ja kuidagi ei raatsi ära minna. See on vastutusrikas töö – arst on nagu Jumala asemik maa peal.

Mul on ka ette tulnud, et näiteks elustan kedagi, süda ei lähe käima… Arst ütleb siis, et lõpetame ära. Aga kes teab – võib-olla on mingi tõenäosuse murdosa, et kui oleks veel paar korda masseerinud, oleks käima läinud. Sa pead võtma vastutuse enda peale. Ilmselt on mul õiged otsused olnud, sest keegi pole mind kummitama jäänud. Sellepärast ütlengi, et tuleb aru anda: kui enam nii terav pliiats ei ole, siis kurb küll, aga midagi teha ei ole. Nagu tippsportlased panevad naelikud varna, peab ka arst oma stetoskoobi varna riputama ja eemalduma. Teevad noored, tublimad ja targemad.

Kui kaua olete arstina töötanud?

Lõpetasin ülikooli 1972. aastal. Üks aasta oli internatuuri ja siis hakkaski töö peale. Olen töötanud kord Keilas, kord Mustamäel.

Kui 1989 sai valmis Keila uus haigla, mis oli tollal kõige kaasaegsem, oli mul õnn rajada seal kardioloogiaosakond, kus töötasin peaaegu 10 aastat. 1998 tulin jälle tagasi Mustamäe haiglasse, kus rajati II sisehaiguste osakond, mille juhatajana töötasin kuni suurte reformideni, millal lahkusid mitmed kardioloogid. Kuigi olin sisehaiguste osakonna juht, olid mul ainukesena kardioloogi paberid, ja nii töötasin aasta nii II kui ka III kardioloogiaosakonna juhatajana.

Kui tuli dr Viigimaa, sain sisehaiguste osakonna ordinaatori ametist priiks ja töötasin lõpuni III kardioloogiaosakonna juhatajana. See oli tol ajal paras segasumma suvila, kus oli 20 kardioloogia kohta, 10 kohta kord pulmoloogidele, kord reumatoloogidele, kord endokrinoloogidele jne.

Usun, et tänu sellele perioodile ma selle tiitli saingi, sest Grand Man`i valis sisehaiguste kliinik, kus on nii kardiolooge, neurolooge, reumatolooge, nefrolooge ja pulmonolooge, kellega oli lõpuni hea soe kontakt. Kõik tolleaegsed ordinaatorid on osakonnajuhatajad ja väga väljapaistvad tublid arstid. See on omamoodi tore periood minu elus.

Mida see tunnustus Teile tähendab?

Hindan seda väga, kuna see tuli kolleegidelt. Ega ma ei lootnud seda saada, sest olen juba elu õhtul ja toimetan vaikselt eha valgel. Ma ei ole ka teinud midagi väljapaistvat teadusvallas, osakonnajuhataja olen olnud küll ligi 40 aastat.

Tunnustamise õhtu jättis hea sooja tunde, et pole siin meditsiinipõllul päris tühjalt toimetanud. Vaevalt olen varem kuulnud nii palju häid sõnu enda kohta. Olen ikka öelnud, et tahan kuulda oma matusekõnet elavana. Nüüd kuulsin elusast peast selle ilusa jutu ära. Seda enam, et ma ei ole ju enam mingi väljapaistev tegelane, keda peaks moosima, vaid juba pensioneerunud. Ega meist midagi muud maha jää, kui ainult mälestus … On muidugi hea tunne, kui jääb maha nii hea mälestus.

Mida peate enda töösaavutusteks?

Kuigi olen olnud kahe osakonna rajamise juures, on saavutus olnud iga konkreetne haige. Arst ei pea haige elu pikendama, vaid vaevusi vähendama. Kui haige läheb arsti juurde ja saab kergendust, ongi see saavutus.

Meditsiin ei ole aga kõikvõimas, vanaduse-surma vastu pole rohtu leitud. On hea, kui surm tuleb vaevadeta. See on meie viimane õnn, mis võib osaks saada – kerge ja väärikas surm.

Hing on rahul, kui haige jaoks sai tehtud kõik, mis teha andis, ja vigu ei olnud. Siis on hea küll ja sellega peab rahul olema.

Meditsiin ei ole täppisteadus ja keegi ei tea, kuidas need asjad täpselt käivad. Alati peab arstil olema ka väike skepsis enda suhtes. Ei tasu ennast puhevile ajada, et olen kõige targem.

Kogemus ütleb, et on vahel mõni haige, kes kaua viriseb – ikka on tal paha olla. Võib-olla mõni arst läheb temaga konflikti piiri peale. Aga aeg annab arutust ja poole aasta pärast on selge, et ta kasvatas vähki. Alguses ei olnud seda kuskil näha. Arst pole süüdi, kuid pole ka mõtet haigega konflikti minna. Pead ikka jätma endale taganemistee. Kutsud ta tagasi – seekord ei tabanud, mis viga, uurime hiljem veel. Pärast on kõik targad, et kuidas selle peale ei tulnud. Kurb küll, aga vahest imestad ka ise, et kuidas ei tulnud.

Täna ei tulnud, aga homme tuled. Liigne enesekindlus ei ole hea. Vahest vaatan, et kui lähed konflikti haigega, jääd pärast ise rumalasse seisu. Haige ütleb, et näe, mul oli see haigus, aga sina pidasid mind simulandiks.

Tänapäeval ei ole eriti simulante. Kui ikka noor mees tuleb arsti juurde, on tal midagi viga. Kas saad sellest aru või ei saa, aga keegi naljalt niisama ei viitsi arsti juurde tulla.

Kui haigel on aga hing haige, siis tuleb hinge ravida. Arst peab arst olema – tuleb ravida seda, mida oskad või suunata targema juurde. Vähemalt aita ta kuidagi otsa peale. Kui kõik uuringud on tehtud, aga haigust pole leitud, siis on ilmselt mingi psühhosomaatiline häire – siis tuleb seda ravida. Haige peab saama ikka kergendust. Tal on ükstapuha, kuidas tema haigust nimetatakse. Ta tahab oma hädast lahti saada.

Millised on olnud suuremad raskused, näiteks juhtimise alal?

Raskusi on ikka olnud, aga mitte väga suuri. Võib-olla oli üks põhjus ka see, et keskkooli ajal sattus mu kätte raamat “Peteri printsiip”, kus oli tees, mille järgi meil kõigil on tendents saada edutatud oma ebakompetentsuse tasandile.

Mul on ka olnud selleks võimalusi. On pakutud Tallinna tervishoiujuhataja ametikohta, kliiniku ja keskuse juhataja ametikohti. Ma olen just sellepärast ära ütelnud, et tundsin – seal lõpeb minu kompetents. Mina õppisin arstiks ja tahtsin olla hea praktiline arst. Osakonnajuhataja saab seda endale lubada, peaarsti asetäitja enam nii hästi ei saa.

Mis juhtimisse puutub, siis mul on õnne olnud. Võtan seda nagu autojuhtimist. Kui sul on hea auto – kollektiiv, rattad töötavad, mootor suriseb, siis sina istud ja keerad natuke rooli, et ta kraavi ei läheks. Väga pedaale ei talla, et kord kiirelt ja siis aeglasemalt – seda ei sallita. Kõike halba, mis ülevalt tuleb, ei saa lasta kollektiivi peale. Head pead võimendama ja halba filtreerima.

Mul oli naiskollektiiv, kus oli alati väga tore. Põhimõtteliselt tahavad ju kõik hästi tööd teha. Meelega eksimusi polegi olnud, vahest on juhtunud näpukas. Midagi eluohtlikku pole olnud, ja kui natuke läheb midagi segamini, tuleb see rahulikult lahendada, ja auto sõidab edasi.

Keegi pole mulle ka halba ütelnud või kaevanud mu peale. Pigem vastupidi – surnu omaksed on tänanud, mis paneb ennast ka imestama. Aga noh, vanainimene oli väga haige, ükskord peab ju minema. Kõik oli tehtud, mis teha sai, ja polegi põhjust pahandada.

Eriala valikut ei kahetse?

Ei, see kujunes … Tänapäeva noored saavad kadestamisväärselt hea hariduse. Mina olin noor tohter, kui dr Liberman alles hakkas kardioloogiaseltsi rajama. Sisehaigustest hakkasid eralduma kardioloogia, pulmonoloogia, reumatoloogia jne.

Mind hakkas kardioloogia poole kiskuma. Kui töötasin teises sisehaiguste osakonnas Mustamäel, pidin tegema kardioreanimatsiooniosakonna valveid, ja sealt see läks ... Ma jäin aga ikkagi iseõppijaks.

Mida aga kõik tänapäeva noored õpivad, oskavad ja teavad! Kui neil on ükskord minuvanusena ka kogemuste pagas juures, on alles kõvad tegijad. Neid on hoopis teisiti õpetatud. Meile õpetati vereringet nii, et õppejõud joonistas selle tahvli peale. Tänapäeval on mulaažid, mida vaatad ja kohe on pilt selge.

Metoodika ja praktika on hoopis teine. Noored harjutavad mulaaži peal, meie pidime harjutama nõukogude haige peal. Keegi ei küsinud, kas oskad või ei oska – tuli teha. Läksin tööle Keilasse, kus valvearst pidi sõitma kiirabiga ka alla aastaste laste juurde. Sõitsid öösel laste juurde ja lohutasid ennast sellega, et oled loll küll, aga teised on veel lollimad – midagi ikka jagad.

Palk oli ju tollal väike. Noorkarjatalitaja palk oli 400 rubla, minul oli 100 rubla. Lohutasin ennast sellega, et mina teen tööd lõbuga ja lõbu eest tuleb maksta – sellepärast saan vähem palka. Ega keegi ju ei keelanud mul minna noorkarjatalitajaks, et raha teenida.

Ka tänapäeval peaksid noored olema Eesti rahvale tänulikud, et saavad tasuta arstiks õppida. Kui oleksid ainult teie helged ajud ja kuldsed näpud, aga raha poleks, segaksite kuskil baaris kokteile ja tassiksite suppi laiali. Polegi midagi väga ennast täis olla.

See aitab ka haigete juures. Vahel mõni haige vingus palju ja paranes halvasti. Mina lohutasin ennast sellega, et kui mina õppisin, tegi tema tööd ja maksis makse – lasi mul koolis käia. Siis muutus ta mulle kohe sümpaatsemaks.

Praegu koolitame aga arsti välja ja siis ta läheb uhkelt Soome, mis pole tema õppimisse investeerinud. Muidugi võib inimene minna, vaba inimene vabal maal, aga maksa enne võlad ära. Kui spordis läheb jalgpallur teise klubisse, makstakse vanale klubile. Las arst maksab samuti Eesti riigile arstikoolituse välja, sest ega Eesti ei jõua kogu Euroopat arstidega täita. See on minu meelest õiglane. Vabadus on hea asi küll, aga kui sinu eest maksavad teised, siis sa ei ole ju enam nii vaba. Väga head arstid – koorekiht, lahkuvad. See hea mari kuluks meilegi ära.

Mis on meditsiinisüsteemis vajaka?

Olen töötanud kaua igasuguste süsteemide juures. Minu elu on olnud nagu elu taigas – üleval kohiseb ja mühiseb – peaarstid vahetuvad ja muu taoline, all on aga vaikne. Mina tulen hommikul tööle, teen visiidi, vaatan haiged üle, määran diagnoosid, uuringud, ravid ja protseduurid, kirjutan haiged välja ja nii aastakümneid… Ei ole midagi erilist.

Kui osakonnajuhtimist võrrelda jälle autojuhtimisega, siis kabiini ronivad paljud inimesed, kes on targad ja õpetavad, kuidas midagi teha. Hea on nõu anda ja arutada, aga otsustajad nemad ei ole. Otsustan ja vastutan mina.

Kui tegin teist siseasjade osakonda, käis koostöö peaarst Allikveega niimoodi: esitasin paberil nimekirja vajaminevatest asjadest, majandusjuhataja ajas need välja, Allikveega rääkisin läbi ja oligi tehtud. Mingit nõukogu ei olnud selleks vaja.

Praegu on väga suur bürokraatlik süsteem ja palju igasuguseid asjaajaid, kes määravad endale ise palgad, sünnitavad mingid paberid jne. Aga pole õdesid, pole hooldajaid … Unustavad ära, kelle peost nad söövad, kes on põhilised töötegijad.

Hooldustöötaja on nii alatasustatud ja -hinnatud amet. Kujutage ette – olen ka ise seda proovinud, kui peate võõrast väljaheitega pampersit vahetama! Mõni inimene ei tee seda mingi raha eest. Raske töö eest makstakse aga närust palka ja öeldakse veel, et ise valisid selle ameti. No mis jutt see on!

Meilt lähevad samuti head õed töölt ära – sinna, kus makstakse paremini. Meditsiinikõrvast ollust on aga juba nii palju tulnud, et takistab meditsiinilaeva ujumist. Asjapulgad aina korraldavad, aga töö teevad õed, hooldajad ja arstid. Väärtushinnangud on praegu paigast ära.

Mul selles mõttes vedas, et minu tööd väärtustati. Pole küll suurt palka saanud, aga pole ka vaene olnud – olen keskmiselt elanud. Mina olen sellega rahul. Olen teinud tööd, mis on mulle meeldinud. See on juba suur õnn, sest kõik ei saa teha tööd, mis neile meeldib.

Mis on kõige rohkem rõõmu valmistanud?

Praegu hakkab see küll natuke kaduma, kuid arsti-patsiendi suhe on suht intiimne – minu arst, minu haige. Kui haige tuleb, on ta hädas, hirmul, pahur, võib-olla solvunud. Kui saad temaga kontakti, temaga ühele lainele, hakkab inimene sulama – juba teeb nalja, ja hakkab paranemine peale. Niimoodi algab koostöö.

Sest sageli tuleb ju öelda väga ebapopulaarseid uudiseid – näiteks tuleb minna südamega operatsioonile. Kes seda uudist ikka tahab kuulda? Kõik tahaksid ju kuulda, et on terved ja kõik läheb iseenesest üle vaeva nägemata. See on ju nii inimlik. Sa pead aga rääkima ja haige peab olema nõus. Kui ta siis pärast tuleb, lööb patsu, et ära rääkisid, on rahul – see ongi juba rõõm. See ongi arstiabi kunst. Ei saa ainult analüüside peal tegutseda, vaid tuleb haige nõusse rääkida. Sõnal on ju väga suur jõud.

Ega haigla ole mingi tsirkus ega laat, kus tehakse nalja ja lõbu käib – siin on ikkagi tegelikult hädaorg. Inimesed, kes siia tulevad, kannatavad.

Kas igapäevane töö on palju muutunud?

Diagnostika, ravivõimalused ja efektiivsus ning ka medikamentoosne ravi on hoopis teised. Neid ravimeid, mida mina omal ajal kasutasin, polegi enam. Aga ma ravisin ka heas usus, et haiged saavad kergendust, ja paranesid ka. Keskmine eluiga oli küll lühem, aga ikka aitasid.

Praegu on tempo suurem, haigeid on rohkem, aga tehnika on parem ja töö efektiivsem. Enne oli ebakindlust rohkem. Nüüd teed kiiresti analüüsid, kompuuteruuringu ja pilt on selge. Analüüsid tulevad 10 minutiga. Kui olin noor, tulid järgmiseks päevaks. Siis alles hakkas selguma, mis haigel viga.

Vanasti oli haigel kergem haiglasse saada, praegu pole kuskile haigeid panna. Palatid on nii triiki täis ja valvearstina tuleb otsida kohta, kuhu haige suunata. See on pinge – sa ei saagi enam arst olla. Pead kogu aeg olema tõrjeasendis – väljaviskaja rollis. Aga vastutab ju arst. Keegi ei saa ennast välja vabandada, et polnud kohta ja inimene suri. Siis on arst süüdi, mitte see, kes on niimoodi planeerinud.

Öeldakse, et eelarve on selline. Eelarve ei ole mingi püha lehm – tee siis teine eelarve! Kohtadega võib ka eksida. Elu ei saa ju raamidesse panna, üks aasta on ühtepidi, teine aasta teistpidi.

Südame-veresoonkonnahaigused on meil ikka väga sagedased. Milles asi?

Vananemise vastu pole ju rohtu leitud. Iga asi, mis töötab, lõpuks kulub. Tänapäeval elatakse ka 90-aastaseks. Kui ta saab endaga hakkama ja elust rõõmu tunneb, siis võib ju elada. Finiš tuleb lõpuks igaühel.

Südamehaiguste teket mõjutab ka stress, mida inimestel on väga palju. Krooniline stress mõjub organismile väga halvasti, tõstab südametegevuse sagedust ja vererõhku. Sa jäädki seda ravima, sest vererõhku oskame hallata, terveks teha aga ei oska.

Kui tahad olla õnnelik ja terve, siis taha vähem. Meil tahetakse liiga palju, jõutakse oma ebakompetentsuse tasemele ega tulda hästi toime. Tulevad stress, mured, magamata ööd. Järgneb vererõhuhaigus, haavandtõved jne.

Sihid peavad olema, madalalt ei tohi ka lennata, aga üle jõu ei tohi samuti elada. See ongi elamise kunst, et elad oma võimete ülemisel piiril. Muidu aga muretsed üle ja see on juba halb. Eestlased on üldse muretseja rahvas, aga vaja on ikka hingerahu. Ega õnne pole ju olemas, õnnelikuks pead ennast mõtlema.

Soovin seda ka teistele – hoidke ikka tervist ja ärge võtke liiga palju asju mureks!