INTERVJUU | Olga Khrustaleva: kestev õppimine ja õpetamine on arsti töö lahutamatu osa

Lääne-Tallinna Keskhaigla valis aasta arstiks naistearsti dr Olga Khrustaleva. Tema eestvedamisel on naistekliinikus alustatud laparoskoopiliste ja hüsteroskoopiliste oskuste simulatsioonikoolitustega, mis kindlustavad keerulisteks operatsioonideks vajalikud oskused nii noortele kui ka juba pikema staažiga kolleegidele.

Olga Khrustaleva sõnul olid 2021. ja 2022. aasta tema jaoks tõeliselt uuendus- ja sündmusrohked, millest annavad tõestust Pelgulinna sünnitusmajas läbiviidud mitmed simulatsioonikoolitused ning osalemine rahvusvahelisel laparoskoopiliste oskuste võistlusel „Winners Meeting“, kus Khrustaleva eestvedamisel võitis Eesti tiim kaks medalit.

Aastal 2022 sai Khrustaleva ka miniinvasiivse günekoloogilise kirurgia spetsialisti rahvusvahelise diplomi, mis anti praegusel kujul välja esmakordselt just 2022. aastal. Varasemalt oli diplomi taotlemine märksa lihtsam – peale teoreetilise ja praktiliste oskuste eksami sooritamist tuli vaid lisaks saata osakonnajuhataja poolt allkirjastatud dokument, kus kirjas tehtud operatsioonide loetelu. Nüüd tuli filmida teatud operatsioonide käiku algusest lõpuni, edastada videod töötlemata kujul kahele eksamikomisjoni eksperdile hindamiseks ning alles nende positiivse hinnangu järgselt väljastatakse diplom. Diplomi pidulik üleandmine toimus iga-aastasel ESGE (European Society of Gynaecological Endoscopy ) konverentsil.

Miks olete valinud just günekoloogia eriala?

Ma arvan, et juba koolis teadsin, et lähen kindlasti arstiks õppima. Kuna mul on üks meedik (tädi) kodus olemas, siis on ka selline taust kogu aeg olnud. Günekoloogia tundus loogiline valik suhteliselt kohe, sest see on väga mitmekesine eriala. Siin on nii kirurgiat, ultrahelidiagnostikat, naistenõuandlat kui ka rasedate jälgimist, uue elu alguse toetamist.

Millele olete ise rohkem spetsialiseerunud?

Praegu olen rohkem tegelenud günekoloogiaga, just operatiivse günekoloogiaga. Ja valvetes puutun pigem sünnitajate ja rasedatega kokku.

Kuidas olete saanud ennast täiendada? Mida soovite juurde õppida?

Olen päris palju täiendustel käinud. Need on nii suuremad kui ka väiksemad konverentsid nii välismaal kui ka Eestis. Kui võimaldatakse, siis osalen alati hands on treeningul või eelkongressil, mis on väga praktilised ja konkreetsed. Enne eksameid olen palju harjutanud näiteks laparoskoopilist õmblemist kodus või olles valves väiksemas haiglas, kus selleks on spetsiaalne „training box“ olemas koos kõikide vajalike instrumentidega.

Sooviksin kunagi käia pikaajalisel töölähetusel välisriigis kas Soomes, Prantsusmaal või Saksamaal eesmärgiga täiendada oma günekoloogilise kirurgia teadmisi ja oskusi.

Millises väiksemas haiglas te veel töötate?

Ma töötan ka Ida-Viru Keskhaiglas (IVKH). Teen ühel korral kuus nädalavahetusel pikema valve. Alustasin IVKH-s käimist/valvamist 2017. aastal residendina, sest nii väga tahtsin midagi ise teha juba enne residentuuri lõppu ja tundus, et seal saab iseseisvust harjutada. Mulle tuldi vastu, öeldi, et hea küll, tule!

Kui mõelda, et Ida-Virumaal on personali veel raskem leida kui muudes piirkondades, siis kas ikka tuldi vastu või pigem väga-väga sooviti, et te sinna tuleksite?

Alguses ma ikka ise küsisin. On olnud aegu, kus ma neid „päästsin“ ja käisin kaks korda kuus. Hetkel on seal günekoloogias personal olemas, aga nad hoiavad külalisarste ikkagi varuks.

Milline on teie töö Lääne-Tallinna Keskhaiglas?

Praegu on selline graafik, kus olen vaheldumisi ühe nädala günekoloogia osakonnas ja teise nädala naistenõuandlas. Günekoloogia osakonnas töötades on operatsioonipäevad, kuid teistel päevadel teen osakonnas tööd, assisteerin, juhendan residente. Eks paberitööd on kah.

Naistenõuandla nädalal teen tavalist vastuvõttu, preoperatiivseid visiite, protseduure nagu minihüsteroskoopia ja kolposkoopia. Kindlasti on ka valveid. Preoperatiivsele visiidile tulevad patsiendid paar nädalat enne planeeritavat operatsiooni. Räägime täpsemalt lahti, mis operatsioon tuleb, millised on ohud ja riskid ehk käime kõik nüansid läbi.

Kui erinev on töö Tallinnas ja Jõhvis?

IVKH-s teen valvearstitööd ja see on sisuliselt samasugune nagu siin – erakorralised patsiendid, sünnitused, konsultatsioonid. Enne jõule õnnestus käia ka sealseid kolleege toetamas ja assisteerimas, kuna nad alustasid uue laparoskoopilise operatsiooniga väikevaagna organite allavaje korrigeerimiseks. Sain neid siis toetada oma mitte just liiga suure kogemusega, aga tundus, et see oli nii neile kui ka mulle vajalik. IVKH naistearstid käivad ise kord aastas siin end täiendamas.

Teile meeldib õpetada?

Kui see tuleb välja ja teised seda vajavad ja teistele see meeldib, siis meeldib see ka mulle. Mu ema oli lasteaias probleemsete laste õpetaja. Ma arvan, et sealt mul tulebki n-ö geneetiline rahulikkus ja kannatlikus, mida kõik märkavad. Aga muidugi ei ole see kummist ja saab vahest otsa.

Mainisite, et juhendate residente?

Jah, meie majas on palju residente ja hea meelega juhendan neid, aeg-ajalt reaalselt „hoian käest kinni“. Olen sel aastal ka mentoriks saanud, aga see roll on minu jaoks veel võõras.

Kui teid aasta arstiks valiti, toodi ühe saavutusena välja laparoskoopiliste ja hüsteroskoopiliste oskuste simulatsioonikoolituste loomine. Palun rääkige, kuidas olete oma valdkonda Lääne-Tallinna Keskhaiglas arendanud?

Ausalt öeldes ei olnud see päris minu enda mõte. Pelgulinna Sünnitusmaja Naistekliinik on residentuuribaas ja läbinud European Board & College of Ob/Gyn (EBCOG) poolse akrediteerimise. Sealt on tungivalt soovitatud, et iga baas peaks võimaldama residentidele laparoskoopilisi treeninguid. Meie eriala residendid saavad praegu vist ainult kord aastas laparoskoopiaalast koolitust Tartus. Nii sai koos juhatusega otsustatud, et ei osteta lihtsalt „training box`i“ ja et tulge harjutage, kes tahab ja saab, vaid loome Pelgulinna Simulatsioonikeskuse juurde eraldi koolitusharu, kus viime läbi „Endoskoopiliste protseduuride simulatsiooni GESEA (Gynaecological Endoscopic Surgical Education and Assessment) programmi järgi“. Edasi on plaanis taotleda selle koolituse akrediteerimist. Selle kohta saab rohkem infot internetist aadressil gesea.eu.

Kas on midagi, mida sooviksite naistearstina teistele arstidele edasi öelda?

See on minu jaoks keeruline küsimus. Võibolla on oluline välja tuua teinekord ettetulevat koostöö puudumist eriarstide vahel ja ka arstiabi esmatasandi ja eriarstide vahel. Seetõttu võib juhtuda, et patsienti saadetakse korduvalt erinevate arstide vastuvõttudele, ilma et oleks adekvaatselt patsiendi probleemi käsitletud. Patsiendi huvide eest seismine ja ühine hoolitsemine võiksid olla need märksõnad, mida edasi öelda.

Mida te tajute Eesti meditsiini kitsaskohtadena?

Tööd on palju. Ja tundub, et mida edasi, seda rohkem. Või tekib lihtsalt kohustusi juurde... Ressursse on vähe. Meil on nii anestesioloogide kui operatsiooniõdede puudus.

Kus teil rohkem tööd on, kui te olete valves – Ida-Virus või Tallinnas?

Kindlasti siin (Tallinnas – toim), aga seal oled sa arstina üksi. Tallinnas on sünnituste arv oluliselt suurem, aga vahest on ka seal olnud viis sünnitust valve jooksul. Ida-Virus võib mõnikord ka sedavõrd keerulisi erakorralisi patsiente näha, keda Tallinna sünnitusmajas kunagi ei näe. Näiteks, seal käisin assistendina operatsioonil noalöögist tingitud vigastuse tõttu.

Kas annaksite noortele arstidele soovituse käia teistes haiglates nagu teie?

Jah. Mulle minu kogemus meeldib. Elasin ja töötasin enne 10 aastat Tartus. Olen töötanud tudengina ka PERH-is ja ITK-s. Ma arvan, et see on ainult kasuks, kui sa tead, kuidas erinevates haiglates asjad käivad. Sellepärast julgustan alati noori käima erinevates kohtades. Meil on olemas ka välisvahetused. Mina käisin näiteks Türgis, kus oli väga põnev.

Mis teile teie töö juures rõõmu pakub?

Neid asju on palju. Mulle meeldivad tervena tagasi tulnud patsiendid. See on palsam hingele. Meeldib selle maja kollektiiv. Mulle meeldib operatiivse günekoloogia juures see, et töö tulemus on suhteliselt kohe näha. Meeldib käeline töö, mida siin ka võimaldatakse. Minu jaoks on tagasiside ja vahest ka kiitus olulised. Siin hoiab mind kollektiiv. Siin olin ma kohe algusest peale omaks võetud.

Kollegiaalsus on teema, mida noored arstid sageli rõhutavad. Kuna olete töötanud erinevates haiglates, siis kas olete tajunud, et sellega on probleeme?

Võibolla olen ise liiga sõbralik või lihtsalt ei taha seda märgata, aga otseselt mitte. Mõni emotsionaalne purse on olnud, aga vaid hetkeks ja tegelikult ka põhjusega. Üldiselt on minusse nii Tartus kui siin suhtutud väga hästi.