INTERVJUU | Õeõpe võib Narva jõuda järgmisel aastal

Eile sõlmisid Tartu Tervishoiu Kõrgkool ja Narva Haigla koostööleppe, mille kohaselt hakatakse sellest õppeaastast Narvas ühiselt koolitama hooldustöötajaid ja tegevusjuhendajaid. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ulla Preeden ütles, et kuigi see on kõrgkoolile väljakutse, on motiveeriv teadmine, et piirkonnas kohapeal õppetööd korraldades saavad võimaluse õpinguteks needki, kes muidu ehk perekondlikel või majanduslikel põhjustel nende õppekavade tasemeharidusele ligi ei pääseks.

Kuidas jõudsite kokkuleppeni, et just neid spetsialiste hakata Narvas koolitama?

Narva haigla ja Narva linna esindajad pöördusid kõrgkooli poole ettepanekuga avada n-ö Tartu Tervishoiu Kõrgkooli filiaal Narvas. Esiteks vajab piirkond hädasti tervishoiu valdkonna spetsialiste, teiseks on seal ootus eestikeelse hariduse pakkumiseks. Narva haigla ootus on ka kindlasti kõrghariduse õppekavade pakkumise võimaldamine ehk siis ennekõike õdede õppe korraldamine, mida me hetkel kavandame alates järgmisest aastast.

Oleme kavandanud õe õppekaval vastuvõttu ja koolitamist Narva haiglaga koostöös ning juhul kui õiglase ülemineku fondi toetusmeetmed võimaldavad ning üldine kutse- ja kõrghariduse rahastamine soosib regionaalse koostöö laiendamist, siis kõrgkoolil on ka teiste spetsialistide koolitamiseks valmidus olemas.

Mida tähendab Narvas õpetamine kõrgkoolile selles mõttes, et kuidas on korraldatud õppejõudude liikumine, kus toimub õpe jne?

Õppetöö toimub valdavalt koostööpartneri juures ehk siis Narva haiglas, kus on loodud väga head tingimused selleks. Valdavalt meie õppejõud sõidavad kas Narva või kui õppetöö iseloom seda võimaldab, siis korraldavad õppetöö distantsilt. Niisamuti tehakse koostööd Narva haigla spetsialistidega. Samas on õppetöö vältel kindlasti ka nädalaid, mil õppuritel tuleb külastada Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, sest meil on siin kaasaegsed ruumid ja õppevahendid simulatsioonõppe korraldamiseks.

Esmakordselt laieneb kõrgkooli õppetöö viide maakonda. Lisaks Tartule hakkab kõrgkool õdesid koolitama Viljandis, radioloogiatehnikuid Tallinnas, lapsehoidjaid Rakveres, bioanalüütikuid Ida-Virumaal ning tegevusjuhendajaid ja hooldustöötajaid Narvas. See tundub korralik logistiline väljakutse. Kuidas on see kõik korraldatud?

Esmakordselt alustavad esmakursuslased õpet nendes viies maakonnas korraga. Kõikides nimetatud maakondades oleme tegelikult juba ka varem õpet korraldanud, kuid mitte samaaegselt. Meie senine koostöö erinevate haiglate ja teiste koostööpartneritega Eesti eri piirkondades pakub kindlust, et kui kohapeal on tugi ja selge ootus olemas ning ka valmidus koostöös õppetööd läbi viia, siis on kõik raskused ületatavad.

Valdavalt meie õppejõud liiguvad ikka ise, kuid kõikidel õppekavadel, kus õpperühmad väljaspool õppehoonet toimetavad – tuleb teatud aegadel siiski ka kõrgkooli kohapeale tulla. Lisaks oleme me suurendanud oma õppejõudude meeskonda.

Milliseid arenguid peate veel vajalikuks seoses piirkondliku õppega? Kuidas üldse selliste otsusteni jõutakse?

Regionaalse õppegrupi avamise eelduseks on tööandja ettepanek ja selge vajadus teatud erialaspetsialistide järgi ning valdavalt sünnivad need otsused koostöös tööandjatega, ennekõike haiglate esindajatega. Kõrgkool ise ei pea minema teistesse regioonidesse, sest lihtsam oleks kindlasti õppetööd korraldada kõrgkooli õppehoones kohapeal. See on pigem olnud kõrgkooli inimeste vastutulek, saades väga hästi aru, et spetsialistide puudus seab omakorda tervishoiuteenuse pakkujad väga keerulisse olukorda ning spetsialiste piirkonnas koolitades on tõenäosus, et need inimesed kooli lõpetades ka sinna jäävad, oluliselt suurem.

Nii oleme koolitanud Tallinnas bioanalüütikuid ja füsioterapeute, Virumaal radioloogiatehnikuid, hooldustöötajaid Viljandis, Jõgeval, Põlvas, Võrus jne. Ootused veelgi laialdasemaks spetsialistide koolitamiseks, sh regionaalseks õppeks, on täna kindlasti suuremad kui kõrgkoolil on võimekust katta. Me oleme väga selgelt kõrghariduse üldise rahastamise puudulikkuse tõttu jõudnud olukorda, kus pigem tuleb kaaluda õppekohtade vähendamist, mitte kasvatamist.