INTERVJUU | Natalia Loginova: tooge eesti keel Ida-Virumaale!

Artikkel ilmus jaanuari Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Perearsti ja teisi ajakirju saab tellida siit.

Kuidas avastasite enda jaoks peremeditsiini eriala?

Mul ei olnud unistust saada arstiks ega siduda oma elu kuidagi meditsiiniga, kuid seitsmendas klassis hakkasin mõtlema õe elukutse peale, kui sattusin haiglasse. Kohtla-Järvel oli tol ajal meditsiinikool ja 1976. aastal ma saingi sinna sisse. Mulle meeldis seal õppida, uurida inimorganismi ning saada teada, kuidas mõjutada organismis haiguse ajal toimuvaid protsesse.

Pärast lõpetamist läksin 1979. aastal õena tööle Tallinna Sadama Haiglasse kardio-pulmonoloogia osakonda. Kuna ma tahtsin rohkem õppida ja teada saada, siis soovitasid noored arstid mul minna ülikooli. 1985. aastal astusingi Tartu Ülikooli. Kui vastuvõtukomisjon küsis, millise meditsiinilise elukutse ma tahaksin valida, ütlesin kõhklemata, et minust saab jaoskonnaarst. Ja nii see läkski!

Meie kursus oli mitmes mõttes eksperimentaalne: esimest korda oli esimene sisseastumiseksam bioloogia ning sisseastumisel olid prioriteetsed meditsiinilise kogemusega kandidaadid. See oli esimene selline lend, kui kuuendaks aastaks ei toimunud spetsialiseerumist – kõik lõpetasid ülikooli üldarstina, sellele järgnes kaheaastane internatuur ja alles siis oli võimalik pääseda residentuuri. Minu lõpetamise aastal sai ka Eesti iseseisvaks.

Palun kirjeldage oma nimistut. Milliseid väljakutseid on Teie patsiendid Teile andnud, mida õpetanud?

Minu nimistu on üsna noor, sest see kasvas välja minu lastearstina töötamise perioodist. Nimistusse on lisandunud ka minu patsientide vanemaid ja ka mõningad vanavanemaid. Tänu oma patsientidele olen alati midagi õppinud nii oma eriala kui ka elu kohta ning olen avastanud, et meie linnas elavad nii huvitavad ja loomingulised inimesed!

Olen avatud suhtlemisele, sest patsientide huvide tundmine võimaldab mul neid paremini mõista ning seeläbi leida üles olulised aspektid, mis motiveerivad muutuseid tegema. Ma ei oska olla arst, kes elab patsientidest erinevas ruumis. Ma ei mõtle siinkohal, et peaksin kõik patsiendid oma koju kutsuma, vaid seda, et ma ei saa nende elust kaugeneda, sest muidu on väga raske mõista, mis on just selle inimese jaoks tegelikult oluline.

Milline on olnud Teie karjäär perearstina? Millised on olnud kõige meeldejäävamad hetked?

Pärast ülikooli lõpetamist on meditsiin palju muutunud. Ma õppisin nõukogude ajal, kui oli planeerimisaeg, ning lõpetasin ülikooli 1991. aastal, kui algas kogu ühiskonna, sealhulgas tervishoiu ümberkorraldamine – meditsiiniasutused pidid valima äritegevuse vormi, ja meditsiinitöötajad, kes ei olnud mõelnud äriga tegelemisele, pidid õppima, kuidas seda teha. Minu õpingute ajal ei olnud perearsti residentuuri, seega pidid enamik endistest jaoskonnaarstidest kaks aastat iga kuu nädal aega Tartus või Narvas õppima, ja seda paralleelselt perearstina töötamisega. Aga see oli väga huvitav periood! Mina ja minu keskuse kolleegid mäletame seda aega siiani nostalgiliselt, kui me kogunesime gruppidesse ja arutasime eksamiks õppides erinevatel teemadel. Kuidas kõigepealt üks arstide rühm eksami sooritas, mõne aja pärast teine rühm, ja kuidas nad üksteist aitasid. See oli selline meeskonnatöö, mille kaudu õppisime üksteist paremini mõistma ja aktsepteerima. Tänaseni armastame koos õppida ning arutada raskeid hetki oma töös. See on meie keskuse töös kõige väärtuslikum – meeskonnatöö.

Mis Teile töös kõige rohkem rõõmu valmistab?

Mulle meeldib töö inimestega, samuti meeldib mulle endale väljakutseid luua ja neid lahendada. Mul on väga hea meel, kui kabinetti astunud ebameeldiv patsient, kellel on oma hoiakud ja nõudmised, hakkab mind äkki kuulama, ja ka mina kuulan teda ning meil tekib dialoog. See ei tähenda, et ta tingimata teeb seda, mida ma ütlen, aga kui meil tekib esimesel kohtumisel arutelu, siis järgmisel korral saan ma ehk aidata sellel patsiendil teha ratsionaalsemat ja õigemat otsust.

Ma tean, et mul on puudujääke eesmärgipärase vestluse pidamisel, seega olen seda kogu elu õppinud ja olen väga õnnelik, kui avastan selles osas uusi võimalusi. Viimane avastus minu jaoks oli motiveeriv intervjueerimine, mida nüüd ülikoolis õpetatakse – olen seda meetodit patsientidega suhtlemiseks intuitiivselt otsinud nii palju aastaid. Kasutan seda oma praktikas ja näen, et dialoog patsiendiga paraneb. Ja see on rõõmustav!

Mis on olnud perearsti töös kõige keerulisem?

Üks suurimaid väljakutseid oli õppida, kuidas töötada ebamugavate patsientide ja nende sugulastega. Väga paljud noored inimesed sattusid 90ndatel ebasoodsasse keskkonda ning väga raske oli tegeleda HIV-i ja uimastisõltuvuse diagnoosiga noorukitega ja nende vanematega, kelle jaoks see kõik oli suur šokk. Nende noorte seas oli üsna palju surmajuhtumeid ning mõned neist elavad ikka destruktiivset elustiili, millest nad ei ole suutnud välja tulla. Osad neist suutsid oma probleemidega toime tulla ning on praegu ise väga head lapsevanemad. Väga raske oli õppida, kuidas mitte kaotada empaatiat nende inimeste suhtes ning kuidas mitte kanda oma patsientide probleeme üle oma perekonda.

Mul on ikka veel keeruline tulla toime organisatoorsete küsimustega, eriti nüüd, kui mulle on usaldatud meie keskuse juhtimine. Raske on õppida, kuidas jagada aega ja vastutust. Aga ma arvan, et ma suudan ka selle selgeks saada.

Kui võrrelda aastakümnetetagust perearstitööd praegusega, siis millised on erinevused ja arengusuunad?

Olin jaoskonnaarst ja seega ei erinenud perearstina alustamine palju minu eelmisest töökohast: arst ja õde olid ühes kabinetis, viirusnakkuste perioodil oli koridor täis patsiente, käsitsi kirjutatud retseptid ja haiguslehed, lõputud kodukülastused. Koduvisiitide arv oli neil arstidel, kelle nimekirjas oli palju lapsi, üle jõu käiv ning enamik koduvisiitidest oli haiguspuhkuste alguse fikseerimiseks. Antibiootikume määrati kohutavas koguses. Keskustesse ilmusid esimesed mobiiltelefonid ja arvutid, me õppisime neid täiesti nullist kasutama. Alles tasuliste koduvisiitide ja kättesaadava telefoniteenusega saime oma tööd paremini planeerida.

Aga tahan siinkohal märkida, et kui olin vähemalt korra patsiendi kodus käinud, siis teadsin patsienti palju paremini, sest nägin teda koduses keskkonnas, mis annab ka lisainfot. Praegu on koduvisiidid pigem erand, aga ma usun, et mõnikord peaks neid tegema ka perearst, mitte ainult koduõde. See kehtib nende patsientide kohta, kes ei saa ise arsti juurde minna ning on lamavad haiged.

Ka imikute koduvisiitidest jääb mul mõnikord puudu. Jah, tänapäeval tulevad paljud noored vanemad pigem vastuvõtule, aga ma tahaksin ka ise näha, kuidas on peres majapidamine korraldatud, mida teeb isa, kui ema lapse eest hoolitseb, kes lapse eest rohkem hoolitseb, milline on ema meeleolu. Mulle on seda infot isegi rohkem vaja kui vanematele. Aga see on minu isiklik kogemus ja arvamus.

Nüüd on meil palju parem juurdepääs erinevatele ravijuhistele ning patsiendi teabele, samuti parem dokumentatsioon, see kõik annab inimesest parema pildi. Aga vaatamata sellele ei ole mul ikka veel piisavalt aega. Kokkuvõttes pean rohkem ise kirjutama – kui ma tahan teistelt arstidelt üksikasjalikku teavet saada, siis pean ka ise teistele spetsialistidele piisavalt teavet andma.

Kas ma soovin, et vanad ajad tuleks tagasi? Muidugi mitte! Tunnen ennast nüüd rohkem arstina, mul on rohkem võimalusi diagnostikaks ning raviga seotud küsimuste lahendamiseks. Kuigi mu kolleegid eriarstid suhtuvad perearstidesse endiselt halvustavalt, tunnen ma patsientide usaldust aina rohkem.

Millised on Teie hinnangul peremeditsiinisüsteemi kitsaskohad, mis vajavad tähelepanu ja lahendamist?

Meil on suurepärased üksikpraksised, mis teevad head tööd. Aga kas need arstid on kunagi mõelnud, et varem või hiljem peavad nad töölt lahkuma ja neile ei leidu asendajat, sest meil ei ole palju selliseid arste, kes unistaksid oma praksise administreerimisest lisaks terapeutilisele tööle? Samuti ei pea olema majandusteadlane mõistmaks, et mitme arstiga keskuse administreerimine nõuab vähem raha töötunni kohta kui iga väikese keskuse eraldi administreerimine.

Jah, ma tahan olla kursis sellega, mida keskuse juhtkond otsustab, aga ma ei taha palju läbirääkimisi pidada, koostada õiget dokumentatsiooni, tegeleda isiklikult tualettpaberi tellimustega – arvutage, kui palju aega see päevast võtab. Nõuete kohaselt tuleb päevas füüsiliselt vastu võtta 12 inimest, aga teha ja vastu võtta tuleb veel ka teadmata arv telefonikõnesid, koostada sisulisi saatekirju, jälgida e-konsultatsioonide vastuseid jne. Mulle tundub, et selle kõrval on administratiivsed ülesanded juba ületöötamine.

Teine probleem on see, et meie rahvastikutihedus on väike, kuid kõigile peaks olema taskukohased meditsiiniteenused kättesaadavad. Ma arvan, et lõpuks peaksid kõik kohalikud omavalitsused, mitte ainult perearstid, mõtlema, kuidas seda korraldada. Pädev, kohaliku omavalitsuse hästi korraldatud ja hästi tasustatud pere- ja koduõendusteenus võib lahendada palju probleeme. Perearstid mõistavad, kui palju efektiivsem võiks olla töö siis, kui mõistetaks meie teenuse võimalusi ja piire. Ma loodan väga, et paljud küsimused lahendatakse tulevikus tõhusamalt. Lõppude lõpuks peaks pikaajaline kogemus, et perearstiteadus töötab üsna tõhusalt, õpetama tervishoiukorraldajatele midagi. Tänan Eesti Perearstide Seltsi, kes jälgib probleeme ja püüab neid üsna kiiresti lahendada. Palju kiiremini kui ametnikud.

Te töötate Ida-Virumaal. Mis on selles piirkonnas töötamise võlud ja valud?

Olen sündinud ja kasvanud Kohtla-Järvel. Pärast meditsiinikooli lõpetamist elasin ma kuus aastat Tallinnas, ülikooliõpingute ajal elasin kuus aastat Tartus. Mul oli küll võimalik tagasi minna Tallinnasse, kuid juba õpingute ajal sain aru, et tahan elada ja töötada siiski Ida-Virumaal. Tunnen end hoolimata kõigist probleemidest siin turvaliselt ja koduselt. Meil on imeline loodus ning nii lastel kui ka täiskasvanutel on palju võimalusi loominguliseks ja sporditegevuseks. Ja elu kulgeb siin rahulikus tempos.

Praegu on üks suurimaid probleeme spetsialistide puudus, ja seda mitte ainult meditsiinis. Jah, meie piirkonnas on palju inimesi, kes ei oska riigikeelt, ja see on probleem mitte ainult neile, vaid ka spetsialistidele, kes võiksid siia tulla. Kui kolleegid NOPE-st meile külla tulid, tõstatati ka keeleküsimus. Ütlesin neile, et kui siia ei tule eestikeelseid intellektuaale, sealhulgas ka arste, siis lahkuvad meie kohalikud noored, kes ei oska vene keelt. Ja Ida-Virumaa jääb kohaks, kus eestikeelne elanikkond kaob.

Mulle tundub, et meditsiinivaldkonnas on palju misjonitööd, nii et hea on ka selles asjas misjonit meeles pidada: tooge eesti keel Ida-Virumaale! Me ootame!

Meil on ehitatud suur haigla, aga jällegi – seinad ei ravi, vaja on inimesi. Mis saab meie piirkonnast edasi? Mida teeb õiglane üleminek? Kas tööpuudus väheneb? Ma ei oska sellele vastata. Aga kui midagi ei tehta, siis kindlasti ei lähe paremaks.

Mis on vaja kolm peamist põhimõtet, millest oma töös lähtute?

Esiteks, ma ei tea rohkem, kui ma tean. Seetõttu õpin pidevalt ega kõhkle ka rumalana näida ja kolleegidelt nõu küsida.

Teiseks, tähelepanu ja ausus kõigile, ka ebamugavatele patsientidele. See ei tähenda, et ma pean olema kõigi jaoks n-ö emme, kuid minu asi ei ole hinnata, miks inimene on selles või teises olukorras. Oma pädevuse piires püüan aidata kõiki, seda olenemata sotsiaalsest staatusest, rassist, veendumustest.

Kolmandaks, inimene ei tule tervisekeskusesse jalutama. Võib-olla ei ole põhjus otseselt seotud tervisega. Kui ma saan aidata seda mõista, siis pigem aitan ja suunan inimese sinna, kus teda saab aidata.

Mis muudaks maakohta töölemineku meie noortele ja ka vanematele perearstidele ahvatlevamaks?

Esiteks peame rohkem tutvuma meie väikese, kuid mitmekesise riigi erinevate piirkondadega. Minu jaoks oli suur üllatus see, kui aastaid tagasi kogunesid perearstid Narva-Jõesuusse ning avastasid, et Eestis on olemas selline erakordne koht. Ma arvan, et me oleme teiste riikidega palju paremini tuttavad kui enda omaga.

Teiseks, ükski ilu ei meelita noori arste kohta, kus ei ole võimalik oma teadmisi ja oskusi praktiseerida. Sellistes kohtades oleks sobiv variant, kui omavalitsusel ja perearstikeskusel oleks meeskonnana hästi korraldatud õendusabi ja sotsiaalhoolekanne.

Kas vanemad arstid, kellel on oma nimistu, tahavad oma elu muuta ja alustada ettevõtlust uues, isegi väga atraktiivses kohas? Võib-olla leitakse paar inimest, aga mitte nii palju kui vaja. Pigem sobiks palgalise arsti variant. Ka noored arstid, kes ei ole veel elukoha osas otsustanud, võiksid erinevates tingimustes palgaliselt töötada ja otsustada, milline variant on neile sobivaim.

Kui ei ole seaduslikku õigust saata noort spetsialisti teatud piirkonda, siis ehk võiks residentuuri ajal pakkuda rohkem võimalusi maakondades õppimiseks?

Mul ei ole ühtegi head ettepanekut. Ja ma ootan murelikult seda hetke, kui keegi meie keskuse arstidest ütleb, et ta ei taha enam töötada. Õnneks on mul imelised ja töökad kolleegid, kes on meie meeskonnas rahul. Kui aga on keegi, kes on kaalunud võimalust proovida Kohtla-Järvel elamist ja töötamist, siis olete oodatud!