INTERVJUU | Maris Jesse: tulin ministeeriumisse, et toetada tervishoiu rahastamise muutmist Praegune valitsus tervishoiu osas põhimõttelisi otsuseid ei tee (1)

Miks otsustasite minister Petersoni tööpakkumise vastu võtta?

Peep Petersoni ettepanek tuli mulle ootamatult. Teadsin, kui intensiivne on elu sotsiaalministeeriumis ja seda, et sisseelamisaega ministril praktiliselt ei ole, nii nagu tavaliste valimisjärgsete valitsuste puhul oleks. Teades aga maja ja teemasid, mis jätkuvalt pooleli on, tegin otsuse, et mu südametunnistus ei luba tervisevaldkonna arengu pärast „ei“ öelda.

Milline siht teil täpsemalt on?

Ministri nõuniku ja asekantsleri töö, mida varasemalt tegin, on erinevad. Asekantsler juhib valdkonda ja vastutab seaduseelnõude väljatöötamise, menetlemise ja kõikide rakendustegevuste eest.

Ministri nõunik keskendub eelkõige ministri prioriteetidele – mida minister soovib teha ja toetab neid prioriteete, aga põhitöö teevad ikkagi ministeeriumi tervisevaldkonna osakondade ja asutuste töötajad. Samuti hoiab nõunik pilku peal erinevatel teemadel, näiteks kui mõni dokument, määrus läheb ministri allkirjastamisele, et see on ettevalmistatud, riskid maandatud jm sellised küsimused.

Nõuniku töö on rohkem ministri toetamiseks. Nõunikul ei saa olla isiklikke prioriteete, vaid ta toetab ministri omi.

Minister on ühtepidi alustanud tegusalt, pinged on võetud maha Tervise Arengu Instituudiga seoses, õdedele antud õigus allkirjastada töövõimetuslehti jne. Samas oodatakse praegu tervishoiukorralduse osas väga suuri otsuseid.

Täiesti nõus, et tervishoiukorraldus vajab suuri otsuseid. See oli üks põhjuseid, miks ma Peep Petersoni meeskonda läksin. Ma tean, et tema nägemus probleemidest, mis vajavad kiiresti lahendamist Eesti tervishoius, ühtivad minu põhimõtete ja väärtustega.

Kogu Eesti tervishoiu jätkusuutlikkuse huvides peab panema tervishoiu rahastamise uutele alustele. Tänane ravikindlustuse valem on meid väga hästi teeninud 30 aastat. Aga juba 5-7 aastat on ta vajanud hädasti muutusi.

Tean oma varasemast ministeeriumiajast, et need protsessid on ettevalmistamisel, mõned analüüsidokumendid on valitsusele esitatud juba 2021. aasta märtsis, ja nendega tuleb lihtsalt edasi minna.

See valitsus töötab aga eelkõige tänase koalitsioonileppe raames. Kuna selles on tervishoid väga minimalistlik, mis on ühelt poolt ka arusaadav, siis põhimõttelisi otsuseid järgneva 8 kuu jooksul oodata ei ole. Küll on sotsiaalministeeriumi ja haigekassa roll alternatiivsed ettepanekud välja töötada, et oleks võimalik teha poliitilisi otsuseid aastal 2023.

Palju poleemikat on tekitanud viimasel ajal haiglavõrgu arengukava. Milline on teie nägemus maakonnahaiglate jm osas?

Siin on võib-olla natuke läinud avalik arutelu käest ära. Kommenteeritud on konsultatsiooniraportit, analüüsi, mis tegi teatud ettepanekud. See raport analüüsis haiglavõrku potentsiaalselt aastani 2040, kogukonnahaiglate osa oli üks osa erinevatest ettepanekutest.

Praegu ei ole ka sotsiaalministeeriumis veel arutatud, kuidas nende ettepanekutega edasi minna. See analüüs on vaid alus, sisend edasistele aruteludele. Ministrile ei ole jõutud seda veel tutvustada, ja kuidas nende aruteludega edasi minnakse, pole veel paika pandud.

Samaaegselt on ministeeriumil veel kaks dokumenti töös – üks on esmatasandi tervishoiu arengukava, mille väljatöötamist juhib perearsti selts, ja analüüsiraport on ka erakorralise abi ja kiirabi tööst. Nii et need kolm peavad korraga laual olema, et vaadata, kuidas tervishoiusüsteemi erinevad osad omavahel sünergiliselt koos toimivad. Kogu süsteem peab ju eelkõige töötama inimese nimel – et inimesel oleks võimalik tervishoiusüsteemist saada abi õiges kohas, õigel ajal ja vastavalt vajadusele.

Seega pole karta, et väljaspool Tallinna ja Tartut on tulevikus vaid tervisekeskused?

Kindlasti peab eriarstiabi, ka statsionaarne abi olema ka väljaspool Tallinnat ja Tartut. Selles ei ole kahtlustki.

Palju on viimasel ajal räägitud ka õdede ja arstide puudusest – kriisist, mis juba käes või koputab uksele. Mis lahendust te näete?

See on muidugi pikem jutt ja ka pikemaajalisem probleem. Arstide ja õdede suhtarv on Eestis olnud võrreldes Skandinaaviariikidega pikalt õdede kahjuks. See oluliselt piirab, kui palju tänaseid arsti ülesandeid võiksid teha õed.

Kogu süsteemi tulebki vaadata omavahel kooskõlaliselt. Lihtsaid lahendusi siin ei ole.

Kuidas te hindate, kas praegune ettevalmistus võimalikuks sügiseseks COVID-laineks on piisav? Kas selles osas peaks midagi muutma?

Olles nüüd ainult paar nädalat ministeeriumis olnud, nägin, et meeskond, kes on viimane aasta COVID-kriisi juhtimisega tegelenud, on oluliselt suurem, kui ta oli siis, kui mina ametnikuna ministeeriumis olin. Eeldan, et suurem meeskond on ka erinevad stsenaariumid läbi mõelnud ja valmidus on olemas. Teiselt poolt teame ka viirusest oluliselt rohkem kui aastal 2020 või 2021.

Selge on ka see, et haiglakoormuse ennetamiseks on kõige olulisem tõenäolisemalt haiglaravi vajavate inimeste ehk eakate ja krooniliste haigustega inimeste vaktsineerimine ja tõhustusdoosid neile. Eelmise aasta jooksul leidis kinnitust, et meie valitud vaktsineerimise strateegia prioritiseerides riskirühmi oli ja on ka praeguste vaktsiinide puhul õige. Kahjuks me ei viinud seda järjekindlalt ellu.

Kas Te töötate hetkel ka mujal?

Vahepealsel aastal osalesin mitmes rahvusvahelises projektis. Meil on ministriga kokkulepe, et ühe poolelioleva projekti ma lõpetan ära. See on väikese koormusega ja distantsilt tehtav, ega takista nõuniku tööd.

Möödunud aastal pidite ministeeriumist lahkuma, kuidas seal uuesti töötades end tunnete?

Ma ei pidanud ära minema, vaid otsustasin ise, et ei kandideeri enam uueks ametiajaks asekantsleriks. Kui läksin ministeeriumisse asekantsleriks tööle, siis ausalt öeldes eeldasin, et töötan seal ligikaudu kolm aastat, mitte täit ametiaega. Läksin ka siis selleks tööle, et tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks jõutaks konkreetsete ettepanekute ja ehk ka otsusteni. Ettepanekuteni me jõudsime, otsusteni veel ei jõudnud.

Läks aga nii, et olin viis aastat. Otsuse, et ma rohkem ei kandideeri, tegin ise, mitte kellegi soovitusel ega survel. Palju sellest avalikust melust oli paraku teatud poliitiliste otsuste või otsustamatuse, samuti poliitikute omavahelise usaldamatuse kuvamine ametnike peale, millest kõik asja juures olnud inimesed saavad hästi aru.

Seega praegu on tööd teha hea, mitte ebamugav?

Mul ei ole kunagi olnud ministeeriumis ebamugav töötada. Ministeeriumisse jäänud endised kolleegid on olnud rõõmsad selle üle, et ministril on nõunik, kes teemasid teab ja kellele ei pea neid A-st ja B-st alates seletama hakkama.