INTERVJUU | Marika Väli: arstid ei tohiks karta saata surnut patoanatoomilisele lahangule

“Arstid ei tohiks karta surnut saata patoanatoomilisele lahangule. Seda on mõnikord vaja ka arstile endale, et tõestada ravitegevuse õigsust,” rääkis Tartu Ülikooli patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse osakonna juhataja ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi arenduse asedirektor Marika Väli, kes esineb ka sügisesel konverentsil „Surm“.

Mida peaksid arstid surma tuvastamise juures rohkem tähele panema?

Kui lahangut pole tehtud, siis on nii mõnigi kord ebaselge, mille tagajärjel inimene suri.

Ka väljaspool haiglat surnud isiku korral peaks perearstid kasutama rohkem võimalust saata surnu patoanatoomilisele lahangule. Muidugi võib perearst väljastada ise surma põhjuse teatise aga sel juhul peab tal olema elupuhuselt diagnoositud (sh dokumenteeritud) haigused, mis võisid inimese surma põhjustada.

Kui perearstil puuduvad andmed elupuhuselt põetud haiguste kohta, siis peab ta saatma surnu patoanatoomilisele lahangule. Sageli mõeldakse, et siis peab alati teavitama politseid ja surnu kuulub kohtuarstlikule lahangule. Kui pole tegemist välispõhjusega, siis määrab surma põhjuse patoloog.

Teine tähelepanek puudutab lahangust keeldumist omaste soovil. Kui arstil puuduvad andmed oletatava surma põhjuse kohta, siis peaks surnu ikkagi saatma patoanatoomilisele lahangule. Kui puuduvad elupuhuselt diagnoositud haigused, siis võib tekkida küsimus, et mille tagajärjel inimene ikkagi suri.

Praegu on probleemiks ka juhtumid, kui isik sureb elukohas või mujal, isik on teada, aga samas puudub info omaste kohta. Sageli saadetakse need juhtumid kohtuarstlikule lahangule, kuigi selleks puudub igasugune vajadus. Põhjuseks asjaolu, et surma fakti tuvastanud arst informeerib politseid, kes peab otsima surnu omakseid. Kuna see võtab mõnikord aega, ja politseil puudub võimalus surnut kusagile mujale paigutada hoiustamiseks, siis on lihtsam saata see kohtuarstlikule lahangule. See kulutab asjatult politsei ja kohtuarsti ressurssi.

Uue seaduse alusel, kui surma fakti tuvastanud arstil või kiirabibrigaadi juhil puuduvad andmed surnu omaste kohta, teavitatakse surnust surnud isiku viimase elukoha järgset kohalikku omavalitsust, kes korraldab vastavalt kalmistuseadusele surnu veo ja hoidmise kohaliku omavalitsuse territooriumil. Politsei- ja Piirivalveamet osutab kohalikule omavalitsusele kaasabi surnud isiku omaste otsimiseks.

Kuidas on Eestis praegu reguleeritud surma põhjuse määramine?

Eestis reguleerib surma sh surma põhjuse määramist Surma põhjuse tuvastamise seadus (SPTS), mis kehtib alates 2005. aastast. Veel käesoleval aastal on plaanis saata uus SPTS versioon Riigikogusse. Seaduse muutmisega uuendatakse kehtiva SPTSis sisalduvaid mõisteid ning korrigeeritakse erinevate osapoolte õigusi ja kohustusi surma fakti tuvastamisel, surma põhjuse tuvastamisel ja surnud isiku transpordil ja hoiustamisel. Lisaks kaasajastatakse eelnõuga ka surma põhjuse tuvastamise võimalusi.

Isiku surma tuvastamine koosneb kahest osast: surma fakti tuvastamine ja surma põhjuse määramine.

Surma fakti tuvastab üldjuhul arst, väljaspool haiglat surnud isiku surma fakti saab tuvastada ka kiirabibrigaadi juht, kes võib olla ka õde, samuti võib õendushaiglas või hoolekandeasutuses tuvastata surma fakti õde. Isiku surma põhjuse tuvastab arst ja seda võib teha surnu välisvaatluse, tervishoiuteenuse osutamist tõendavate dokumentide, patoanatoomilise või kohtuarstliku lahangu või surnu kohtuarstliku ekspertiisi alusel.

Välisvaatluse ja tervishoiuteenuse osutamist tõendavate dokumentide alusel saab surma põhjust määrata tervishoiuteenuse osutaja, kas haiglas arst või siis väljaspool haiglat perearst. Kui surma põhjus on selge ja selleks on olemas tervishoiuteenuse osutamise dokumentides andmed elupuhuselt põetud haiguste kohta, mis võisid viia surmani, võib arst sh perearst väljastada ise surma põhjuse teatise.

Kui aga puuduvad andmed, mis võimaldavad surma põhjust määrata ja puudub alus politsei informeerimiseks, siis peab surnu saatma patoanatoomilisele lahangule.

Patoanatoomiline lahang viiakse läbi juhul, kui ei ole teada isiku surma põhjustanud haigus ja surma põhjus ei selgu surnud isiku välisvaatluse tulemusena või tervishoiuteenuse osutamist tõendavate dokumentide alusel. Patoanatoomilise lahangu tegemise vajaduse otsustab haiglas raviarst ja väljaspool haiglat perearst.

Patoanatoomilise lahangu tegemine on kohustuslik ebaselge surmajuhtumi korral, kui puudub alus oletada, et isiku surm on saabunud kuriteo tagajärjel või välispõhjustest tingitud asjaoludel, haiguse ebaselge elupuhuse diagnoosi puhul; kui haiglaravil viibiv isik suri haiglas esimesel ööpäeval ja arstil puuduvad andmed surma põhjuse kohta; kui surm on saabunud diagnostiliste või ravivõtete tagajärjel; raseda või sünnitaja haigusest põhjustatud surma korral; kuni üheaastase lapse surma korral, kui puudub alus arvata, et surm on saabunud kuriteo tagajärjel või välispõhjustest tingitud asjaoludel; elutunnustega vastsündinu surma korral; surnult sündinu puhul, kui on täitunud 22. rasedusnädalat; surnult sündinu puhul, kui raseduse kestus on teadmata ja sünnikaal on vähemalt 500 grammi.

Kohtuarstlik lahang surma põhjuse tuvastamiseks tehakse välispõhjuse tuvastamiseks või kui surnu isikut ei ole võimalik tuvastada või kui surnud isikul on hilised surmajärgsed muutused.

Selle vajaduse otsustab politsei. Kehtiva seaduse alusel peab alati tegema kohtuarstliku lahangu, kui on tegemist välispõhjusega. Samas on juhtumeid, kui inimene viibib pikka aega haiglas ja sureb tüsistuste tagajärjel ning haiglas on tehtud kõik uuringud, et surma põhjust määrata. Uue seadusega antakse sellistel juhtudel võimalus tervishoiuteenuse osutajal väljastada surma põhjuse teatis st pole vajalik teostada kohtuarstlikku lahangut.

Uue seadusega ei mõisteta kohtuarstliku lahangu tegemise all enam ainult klassikalist lahangut pea ja kehaõõnte avamisega, vaid kohtuarstliku lahangu liigid on surnu kohtuarstlik välisvaatlus ja siseuuring; surnu kohtuarstlik välisvaatlus ja radioloogiline uuring ja ainult surnu kohtuarstlik välisvaatlus. Kohtuarstliku lahangu tegemise liigi otsustab kohtuarst-ekspert.

See väldib edaspidi ebaefektiivset ressursi kulutamist ja annab teatud juhtudel kasutada ainult radioloogilist uuringut (CT ja MRI). Seda saab kasutada eelkõige eluga kokkusobimatute vigastuste korral, või kui tegemist hiliste surmajärgsete muutustega või ka nakkusohu kahtlusega surnu korral (nt COVID nakkus).

Kohtuarstlik ekspertiis tehakse juhul kui on alust arvata, et isiku surm on saabunud kuriteo tagajärjel.

Kas on mingeid uuendusi, näiteks uuringuid, lisandunud surma põhjuste tuvastamises?

Alates 2010 on Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis võimalik kasutada surma põhjuse määramiseks radioloogilisi uuringuid (kompuuter-tomograafiline uuring ehk CT ja magnetresonants-tomograafiline uuring ehk MRI) ehk nn digilahangut.

Ühelt poolt aitab digilahang tuvastada surma põhjust juhtudel, mil kohtuarstliku lahanguga võib surma põhjus jääda tuvastamata või on seda raske teha (nt roiskunud surnu). Teisalt on digilahanguga võimalik teatud juhtudel (eluga kokkusobimatud massiivsed vigastused jm) surma põhjus edukalt tuvastada ilma surnukeha kahjustamata.

Mida uut on seadusandluses?

Uue seaduse eelnõuga antakse raviarstile õigus väljastada surma põhjuse teatis ka välispõhjuse korral, kui isik viibis pikaajaliselt haiglas välispõhjuse tagajärjel ja surm saabus haiglas välispõhjuse tekitatud tüsistuse tagajärjel ning isikule on haiglas viibimise ajal tehtud uuringud, mis võimaldavad tuvastada surma põhjuse tervishoiuteenust osutavate dokumentide alusel.

Senine seadus seda ei võimalda st välispõhjuse korral peab alati tegema kohtuarstliku lahangu või ekspertiisi.

Mida peab arst praegu tegema, kui patsiendi surm on saabunud välispõhjuse või vägivalla tagajärjel?

Kui tegemist on välispõhjusega või kuriteo kahtlusega, siis peab arst informeerima politseid. Kuna nendel juhtudel esineb surnul ka vigastusi, siis on väga oluline need tervishoiuteenust osutavates dokumentides fikseerida (dokumenteerida).

Välispõhjustest tingitud surm on saabunud väliskeskkonnast tulenevate tegurite toimel. Need tegurid võivad olla mehhaanilised (nt löömine, kukkumine, liiklustrauma), füüsikalised (madal temperatuur (nt allajahtumine) ja kõrge temperatuur (nt põleng), keemilised (mürgistused sh alkohol, narkootilised ained, ravimid) ja bioloogilised (nt mürgid, gaasid). Surma viisi alusel on välispõhjusest põhjustatud surm kas rünne, suitsiid või õnnetusjuhtum.

21. oktoobril on Tallinnas tulekul koostöökonverents "Surm", kus räägitakse täpsemalt surmaga seotud seadusandlusest, lahanguga seotud küsimustest, patsiendi elu lõpu otsustest ning paljust muust. Vaadake lisainfot ja registreerige end konverentsile siin!