INTERVJUU | Margus Viigimaa – tööpingest, kolleegidest ja punasest veinist

Kardioloog Margus Viigimaal on sellel aastal mitmeid olulisi teetähiseid: 65 aasta juubel, 30 aastat ennetustöö ja erialaseltside algusest ning 20 aastat tööd regionaalhaiglas.

Kõigepealt, mida Grand Man`i tiitel ehk elutööpreemia teile tähendab?

See on tegelikult suur tunnustus, sest meil on ju väga suur ja tugev haigla. Alati on tore, kui sinu tööd on märgatud ja ja sind tunnustatakse – see on minu jaoks väga tähtis.

Kui kaua olete regionaalhaiglas juba töötanud?

20 aastat on täis saanud. Tulin Tallinnasse Tartust, ja eks alguses oli muidugi väga raske, sest kardioloogiakeskus oli raskes seisus. Aga me saime kolleegidega mõne aastaga kiiresti sellest raskusest üle. See oli regionaalhaigla alguse keeruline periood, kui ühendati erinevad haiglad.

Mis oli raske, kas organisatsiooniline pool, personali puudus?

Kõik see tegelikult oli, ka personali puudus oli väga suur. Nagu vahel ikka selliste kiirete muutuste ajal juhtub, olid mõned inimesed haiglast ära läinud, olid erinevad lahkhelid.

Positiivne oli jälle, praktiliselt kõik kardioloogiaresidendid tulid pärast lõpetamist meie juurde tööle. Üks põhjus oli see, et et meil oli vajadus ja arenesime nii kiiresti. Aga teine põhjus oli kollektiiv ja töötingimused. Kuigi tingimused alguses ei olnudki nii head: olime vanas korpuses, käis pidev remont ja ruumide poolest oli kehva, kuigi aparatuuri osas oli juba hea olukord. Aga just kolleegidevahelised suhted olid väga head, residendid said kõike teha ja nad tulid meile suure rõõmuga tööle. Isegi oli konkurents, kes saab ja kuhu. See oli võib-olla kõige suurem edasiminek ....

Kolleegide kvalifikatsiooni ja teadmiste poolest on regionaalhaigla alati olnud väga hea. Mida ägedamaks haige käsitlus läheb, seda tugevam on just regionaalhaigla kollektiiv, kellel on ikkagi kõige rohkem kogemust ägedate infarktihaigetega. Kolmandik Eesti infarktihaigetest on ravitud regionaalhaiglas, kus on suurepärane tegutsemise kiirus, oskused ja kogemused.

Väga paljud inimesed põevad meil ikka südame-veresoonkonnahaigusi. Milline Eesti elanike südametervis praegu on?

Tegelikult on see läinud paremaks, mis on positiivne. Südame-veresoonkonna haigused on kahjuks surmapõhjuste hulgas ikka esimesel kohal.

Kõige tundlikum näitaja, kuidas südametervist hinnata, on suremus südame-veresoonkonna haigustesse kuni 65-aastastel inimestel. Need surmad on väga palju ennetatavad, nii primaarse preventsiooniga, peamiselt elustiiliga, kui ka südamehaiguste raviga. Need surmad on Eestis langenud juba üle 70 protsendi.

Aga kui me vaatame haiglaid, siis ega need patsiendid ei kao kuhugi ära, nad lihtsalt saavad müokardiidiinfarkti või ajuinsuldi vanemas eas. Kui käisin 20-30 aastat tagasi stažeerimas Saksamaal või Jaapanis, siis seal olid kardioloogiaosakonna haiged ikka väga eakad, meil olid nad oluliselt nooremad. Praegu on ka meil muutunud patsientuur oluliselt vanemaks ja see ongi normaalne areng.

Mida praegu soovitate meie inimestel teha, et oma tervist hoida?

Põhiline on ikkagi regulaarne liikumine ja tervislik toitumine, kolmandaks ei tasu suitsetada ega liigselt alkoholi tarbida. Samuti kahjustavad tervist veipimine, energiajookide ja mõnuainete tarbimine.

Kas uuringutel, mis väidavad, et punast veini tasub juua, on ka mingi tõepõhi taga?

Neid uuringuid on tehtud pikemat aega ja neis on täitsa oluline aspekt olemas. See hüpotees peab paika, et punase veini regulaarne väikeses koguses tarbimine võimaldab südame lupjumishaigust ära hoida, sest selles on palju antioksüdante. Aga samas vein ei paranda tervist, sest tekitab maksahaigusi. Teatud südamehaiguste, näiteks südame rütmihäirete korral, on igasugune alkoholikogus ohtlik, sest tekitab südame rütmihäireid.

Kuidas te enda tervise eest hoolitsete?

Mul on üks väga suur riskitegur - mul on väga intensiivne töö ja tõesti, see ei ole normaalne, et ma ka enamikel laupäevadel ja pühapäevadel teen mingid tunnid tööd, sest muidu ei saaks hakkama.

Kogu aeg on ka mingid lisategevused. Ülikoolis olen samuti täisprofessor ja sellel aastal hakkab mul üks doktorant kaitsma Tartu Ülikoolis ja teine Tallinna Tehnikaülikoolis, üks magistriõppe üliõpilane samuti Tallinna Tehnikaülikoolis. Tööpinget on hästi palju …

Aga mulle meeldib väga tervislik toit. Üks patsient ütles selle peale, kui soovitasin talle juur- ja puuvilju, kas ta peab tõesti silo sööma. Mulle need õudselt meeldivad, samuti lahjad piimatooted. Mulle aga üldse ei meeldi näiteks soolased ja magusad toidud. Kala meeldib mulle tohutult, ja üldse selline Vahemeremaade menüü.

Kehalisele tegevusele pööran ka tähelepanu. Mängin kaks-kolm korda nädalas tennist ja püüan lisaks korra käia jõusaalis. Oma kabinetis teen regulaarselt painutus- ja ekspanderiga harjutusi. Kuna töö on enamasti istuv, siis tuleb vahepeal liigutada. Enne oli mul kabinetis ka sangpomm, aga kolisin teise kabinetti, ja kinkisin sangpommi pojale - tema on tugevam. Sangpomm kingiti mulle kolleegide poolt, kui sain teist korda kardioloogide seltsi presidendiks.

Aga mulle tõesti väga meeldib olla kehaliselt tubli ja tahaks ikka alati rohkem end liigutada. Väga unistan, et kui töötempo läheb väiksemaks, saan veel rohkem sportlikku tegevust harrastada.

Kuidas teil sellise töökoormuse juures perele aega jääb?

Kehvalt jääb, aga ma ikka püüan. Üritan selleks aega planeerida, aga seda võiks olla rohkem.

Tütar, kes enne oli füsioterapeut Tartus, töötab nüüd Viljandis. Saame küll aeg-ajalt kokku, aga võiks rohkem saada. Poeg on Tallinnas ja suhteliselt sageli käime koos jõusaalis. Pärast saab saunas ja väikese õhtusöögi kõrval erinevaid teemasid arutada.

Nüüd, kus äsja oli selline poolümar juubelisünnipäev, võtsin nädala vabaks ja sõitsime naisega Prantsusmaale puhkama. Aga hommikuti pean ikka mõningaid loenguid ette valmistama, sest pärast Eestisse jõudmist on kohe mitu loengut tulemas. Samuti koostan novembris toimuva Balti Ateroskleroosi Ühingu konverentsi kava – kui mõned välislektorid veel paika saab, on kava enam-vähem valmis.

Pikemalt loe intervjuud maikuu Lege Artisest!