INTERVJUU | Margus Punab: hiljutise meeste terviseuuringu tulemused olid "pisut" šokeerivad Soovitused, millal peaksid ka terved mehed arsti juurde minema

Med24 tegi isadepäeva järel ja meestepäeva eel intervjuu Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku ülemarsti-õppejõuga, Tartu Ülikooli Kliinikumi 6. kliinilise valdkonna juhi ja juhtkonna liikme Margus Punabiga.

Isadepäev on möödas, meestepäev kohe tulemas. Nende tähtpäevade ajal räägitakse ikka meeste tervise kontrollimisest. Kes aga peaksid oma tervist kontrollima ja kas päris terved mehed peaksid samuti arsti juurde minema?

Meie meditsiinis on traditsiooniks tegeleda haige inimesega. Tähelepanu on suunatud juba väljakujunenud haigustega ja enamasti ka pöördumatute kahjustustega inimestele. Neid inimesi on võimalik aidata, nende funktsionaalseid defitsiite paigata ja ravimitega vaevuseid leevendada. Mina usun, et tegelikult on kriitilise tähtsusega nende inimese normaalset toimimist häirivate haiguste vältimine või siis võimalikult kaugesse tulevikku edasilükkamine. Selleks on aga vaja aru saada, et kroonilised haigused ei lülitu sisse mitte automaatselt – nii, et eile veel oli kõik korras, aga, näe, täna ongi haigus käes. Enamik haiguseid kujunevad välja aastate või pigem aastakümnete jooksul ja alles siis, kui organismi ja tema konkreetse organi funktsionaalne reserv on ammendunud, avalduvad haigusnähud.

Mul on praegu käsitluses hea tuttav, kellel oli aastaid teada väga kõrge kolesterooli tase, vaatamata väga paljudele arsti konsultatsioonidele, talle ravi ei määratud… kuni see mees sai südameinfarkti. Nüüd järsku muutus tema kõrge kolesterooli tase oluliseks ja talle määrati äärmuslikult tugev kolesterooli alandav ravi. Või teine näide. Minu vastuvõtus on mees oma meestemuredega, antud juhul madala testosteroonitasemega ja seksuaalhäirega. Selgeks peamiseks põhjuseks oli ülekaal, sest kehamassiindeks oli 35 juures. Jah, me saame ravimitega kompenseerida mõlemad tema probleemid, aga põhjuseid me sellega ei likvideeri. Mitu aastat püüdsin teda motiveerida kaalu langetama. Mehe väide oli, et ta on juba kõike proovinud ja teinud, aga miski ei aita. Ja siis tuli mehel minu juurde visiitidesse paus. Vastuvõtule tuli mees uuesti 1,5 aasta pärast. Vahepeal oli temagi saanud südameinfarkti, aga mis on huvitavam – peale infarkti oli ta aastaga kaotanud 32 kg oma kehakaalust.

See on meie tänane igapäevane reaalsus, et ravima, aga ka oma eluviise muutma hakatakse sageli alles siis, kui tõsisem tervishäire juba käes. Minu arust oleks palju mõistlikum vajalikud vahelesegamised rakendada enne pöördumatute kehaliste muutuste teket. See oleks mõistlik nii üksikisiku enda vaatest, aga kindlasti ka ühiskonna tasandit silmas pidades.

Teiselt poolt. Hiljuti viisime läbi 40-49 aastaste Eesti meeste terviseuuringu. Mehed oma parimais aastais. Uuringut planeerides arvasime, et leiame neist umbes 20% olulisi üldtervise riske ja 20% vast ka juba mehe soospetsiifilisi tervisemuresid. Tulemused olid „pisut“ šokeerivad. Alustades meestespetsiifiliste muredega: 32,5% meestel esines mõõdukas või oluline, see tähendab üsna kindlasti mehe elukvaliteeti mõjutav, kõrvalekalle. Kui lisada leebemad tervisemured ja mehespetsiifilised terviseriskid, siis leidsime kõrvalekaldeid kokku 71% uuritud meestest. Kui rääkida üldisematest terviseriskidest, siis neid tuvastasime pea 90% meestel. Kõige kriitilisemad nendest kõrge kolesteroolitase veres (73% uuritutest), kõrge vererõhk (54,5%), ülekaal ja rasvumine. Normaalkaalus (KMI <25) oli ainult 28% uuritud meestest! Seega, näiliselt tegime tervete meeste terviseuuringu, aga tegelikult ei tuvastanud me ühtegi terviseriski vaid 2% uuritud meestest. Nii palju siis tervete inimeste tervisekontrollist.

Aga nõus, lihtsalt valimatult inimesi ka uurima ei pea. Seetõttu oleme Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinikus läbiviidud teadusuuringute alusel välja töötanud oma soovituste paketi, millal peaksid mehed läbima süsteemse tervisekontrolli ka siis, kui neid selgelt väljendunud tervisehäireid ei esine.

Esiteks – sünd-esimene eluaasta. Sisuks üldine areng, munandite laskumine ja suguelundite areng. Kes teostab: perearst/lastearst.

Teiseks – hilispuberteet, 16-19 eluaasta. Kehaline areng, hilisemad terviseriskid. Kes: meestearst.

Kolmandaks – 35-45 eluaastat. Esimene põhjalikum tervisekontroll (kui varem pole tehtud). Kes: perearst või meestearst.

Neljandaks – 40-aastaselt. Esimene eesnäärme kontroll. Edasine otsustatakse uuringute alusel. Enamasti 4–5 aastase välbaga. Kes: perearst, meestearst või uroloog.

Viiendaks – 50+ regulaarne eesnäärme kontroll (1-2-4 aasta tagant vastavalt eelmise korra leiule). Kusemishäirete ravi vastavalt vajadusele. Kes: perearst, meestearst või uroloog.

Eraldi tähelepanu ja spetsiifilisi lisauuringuid vajavad:

Mehed, kelle lähisugulastel on noores eas (enne 50. eluaastat) esinenud vähkkasvajaid (eesnäärme ja rinnavähk, aga ka teised), tõsisemaid südame-veresoonkonna haiguseid või on esinenud tervisemuredest tingitud varaseid surmajuhte. Ülekaalulised mehed, suitsetavad ja alkoholi liigtarvitavad mehed ning seksuaalse riskikäitumisega mehed.

Kui paljud perearstid tervete inimeste kontrolli ei poolda, siis kuhu peaksid need mehed ikkagi pöörduma?

Tegelikult on meeste ennetavate tervisekontrollidega seis ajas väga palju paremaks muutunud. Soovituste esimene punkt on riigi poolt suisa ametlikult nõutud. Teine punkt, noorukite androloogia, on Tervisekassa poolt kaetud ennetava terviseprojektina. Viimastel aastatel on ka meestekliinikul lubatud seda teenust osutada ja noored mehed kasutavad seda ilma saatekirjata, visiiditasuta ja pea järjekorrata teenust üha enam. Neljanda ja viienda osas näen pigem seda, et perearstide tasand teeb PSA testi liiga noortele meestele ja päris kindlasti tehakse seda ka palju sagedamini, kui seltside vahel kokku lepitud juhend seda teha soovitab. Peamine mure on täna kolmanda punktiga ehk 35–45 aastaste meeste tervise süvauuringuga. Süsteemselt pakub seda teenust täna tõesti vaid Meestekliinik.

Milline on praegu meestearstide kättesaadavus Eestis? Kas selles osas saab mingisuguseid muutusi välja tuua?

Meestearstide arv Eestis on viimase viie aasta jooksul kahekordistunud. Lisaks on meestekliinikus tööl mitmed väga tugevad õe tasandi spetsialistid. Üks meestearst ja kaks vastava ettevalmistusega õde töötavad ka erasüsteemis. Kokkuvõttes julgen arvata, et meestearsti teenus võib täna olla kiiremini kättesaadav, kui seda on naistearsti teenus. Aisaks erisuseks on see, et naised võivad naistearstile pöörduda ilma saatekirjata, samas kui meestelt nõutakse meestearsti visiidile haigekassa tingimustel saamiseks teise arsti saatekirja. See on sooline võrdõiguslikkus Eesti moodi.

Millal jõuavad mehed meestearsti juurde?

Mul on kaks indikaatorhaigust, mis on mehele algusest peale nii nähtavad kui ka mõjutavad tema elukvaliteeti. Nende haigustega jõudsid mehed 15 aastat tagasi arsti juurde keskmiselt 1,5 aastat, täna keskmiselt 3 kuud peale probleemide teket. Mis on veel oluline. Nende haiguste ravi vajas varem 70% juhtudest kirurgilist vahelesegamist. Õigel ajal pöördumise korral on aga need haigused pea eranditeta ravitavad või kontrollitavad konservatiivse raviga, ilma operatsioonita.

Rootsi meeste oodatav eluiga on Eesti meeste omast 8,4 aastat pikem. Mida oleks meil Põhjamaadest üle võtta, et seda vahet vähendada?

Olles Rootsis saanud olulise osa oma erialakoolitusest, saan sellele vastata, et peamine küsimus on Rootsi meeste terviseteadlikkus. Eluviis on keskeltläbi tervist hoidvam. Tervise riskiteguritega tegeletakse oluliselt varem. Riskirühmad on süsteemse tähelepanu all.

Milliseid meestele suunatud ennetusprojekte oleks Eestis vaja?

Meie viimase, 40-49 aastaste meeste uuringu valguses ütleksin, et kõige olulisem oleks üleriiklikult käivitada varastest 40ndates meeste ennetav terviseriskide analüüsi projekt. Eesnäärmevähi skriining on minu arust 15 aastat hiljaks jäänud, sest enam kui 80% sihtrühmast on juba täna kenasti kontrollitud ja pigem, nagu eelpool juba ütlesin, toimub esmatasandil juba liiga sage testimine. Riiklik skriiningprojekt siin vaevalt et lisakasu anda suudab. Kindlasti vajaksid oma süstemaatilisi ennetavalt vahele segavaid projekte juba eelpoolmainitud riskirühmad.