INTERVJUU | Kersti Esnar: kas nimistu võiks kuuluda tervisekeskusele?

Olete töötanud pikalt Tervisekassas ja Sotsiaalministeeriumis. Kuidas tekkis soov kandideerida tervisekeskuste liidu juhi kohale?

Mul saab sügisel täis kuus aastat töötamist sotsiaalministeeriumis. Olen juba mõnda aega ringi vaadanud ja otsinud midagi uut, mis oleks riigisektorist väljas. Samas oli mul ikkagi soov tervishoius jätkata. Pean tunnistama, et tervishoiuvaldkonnas ei ole selliseid kuulutusi, mis mind kõnetaksid, väga palju olnud. Olen tegelenud erinevate tervishoiuteemadega 22 aastat ja esmatasand on mulle olnud viimastel aastatel kõige südamelähedasem. Kui tervisekeskuste liidu tegevjuhi kuulutus ilmus, siis mõtlesin, et mida mul on kaotada? Olles töötanud Tervisekassas ja Sotsiaalministeeriumis ja loonud reegleid, tahan nüüd minna n-ö rohujuure tasandile ja aru saada, kuidas need ikkagi aitavad perearstide põuda leevendada ja esmatasandit tugevdada.

Mida tervisekeskuste liit teeb ja miks on üldse perearstide seltsi kõrvale sellist liitu vaja?

Siiani on perearstide selts olnud kahes rollis nii kutseliidu kui tööandjate esindajana. Mina võtan tervisekeskuste liitu kui tööandjate esindajat, nagu seda on näiteks haiglate liit. Eesti Perearstide Selts peaks minu meelest tegelema rohkem perearstinduse kui kutseala ja selle kvaliteedi arendamisega. Kindlasti oleme koostööpartnerid, kuna soovime mõlemad kvaliteetse esmatasandi abi olemasolu Eestis.

Tervisekeskused saavad koos ühes liidus toimetades ühtsemalt probleemkohti kaardistada ja lahendusi leida. Mitu tervisekeskust koos suudab rohkem ära teha kui igaüks omaette probleemidele lahendusi otsides. Usun sellesse, et läbi üksikpraksiste neid probleeme, mis on järjest kuhjunud, ära ei lahenda – esmatasandit saab tugevdada tervisekeskuste kaudu.

Mis on üks-kaks olulisemat asja, mida tahaksite ära teha?

Tervisekeskuste liidus on praegu 21 liiget, kuid tervisekeskusi on üle 60. Tekib küsimus, miks suur osa liitu ei kuulu ja kuidas saaksime oma liikmeskonda suurendada, et oleksime ühtsemad. Lisaks liidu liikmete ringi täiendamisele on oluline tervisekeskustest arusaamine ehk mis on nende vajadused ja erisused. Praegu toimub tervisekeskuste standardi väljatöötamine – oluline on, et see oleks kõigile tervisekeskustele, mitte ainult neile, kes on liidus. Sisulisi teemasid ei tahaks ma veel avama hakata, sest need tuleb liidu juhatusega kokku leppida.

Miks peaks tervisekeskus tahtma liituda?

Kui ma vaatan liidu liikmeid, siis jääb mulje, et liikmeskond on kaldu Põhja-Eesti poole. Ega ma seda praegu lõpuni ei tea, mis oleksid need motivaatorid, mille puhul tervisekeskus liitu tuleks. See on teema, millega pean edasi tegelema – millist abi ja tuge saaks liit neile pakkuda?

Iga üksik tervisekeskus on täpselt nii tugev, kui ta ise suudab olla. Ma arvan, et üks motivaator liitumiseks oleks tuua kokku häid praktikaid, neid omavahel jagada ja neist õppida. Lisaks võiks toimuda ressursi jagamine, ka tööjõu mõttes, et aidata üksteist keerulistes olukordades. Juhid saaksid omavahel arutada ja jagada parimaid praktikaid ning otsida lahendusi. Näiteks saaks asendamiste puhul üks keskus teist lühiajaliselt aidata. Suurem keskus saab tõenäoliselt sellega ise hakkama, aga kui räägime näiteks tervisekeskusest, kus on kolm perearsti koos lisateenustega, siis neil oleks kindlasti hea sellist tuge saada.

Tervisekeskuste liidu üks eesmärk on oma liikmeid üles kutsuda, et kui on probleemid, siis tulge ja aidake lahendusi välja töötada. Neid on võimalik siis ise läbi proovida ja kui vaja, pakkuda muudatusettepanekud koostööpartneritele ja riigile. Läbi liidu saab olla riigile partner, et kaasa mõelda ja lahendusi leida.

Üks teema, mille liit on minu teada võtnud fookusesse on, töökultuuri parandamine keskustes. Väga palju räägitakse, et tervishoiuasutuses on töökeskkond toksiline ja töötaja heaolu peale ei mõelda. Tervisekeskuste liit on võtnud südameasjaks, et aidata arendada head töökultuuri ja jagada nippe, kuidas keskuses oleks hea nii töötajatel kui patsientidel.

Kas tervisekeskused võiksid koostööd teha ka üksikpraksistega, pakkudes mingisugust tuge?

Jah, usun küll. Tervisekeskuses on lisaks perearstile ja pereõele ka füsioterapeut, koduõde, ämmaemand ja vaimse tervise spetsialist. Nende teenuste ressurss ei pruugi olla igas tervisekeskuses alati täiskoormusega rakendatud. Sellisel juhul, kui ressurssi jätkub, võiks üksikpraksis pöörduda lähedal asuva tervisekeskuse poole, et neid lisateenuseid oma nimistu patsientidele pakkuda. Koostööd võib teha ka töökorralduse mõttes, näiteks aidates asendustega.

Sotsiaalministeeriumis on töös esmatasandi võrgustike projekt. Soov on, et perearstid võrgustuksid. Seda mitte juriidiliselt, vaid et piirkonnas tehtaks rohkem koostööd. Selles mõttes pole vahet, kas on tegu tervisekeskuse või üksikpraksisega. Nii võiks leida koostööpartnereid. Ja kui ühel hetkel üksikpraksised võibolla soovivadki juriidiliselt või koostöökokkulepete alusel keskusega liituda, siis varasem võrgustiku kogemus võiks olla selleks hea pinnas ja nad võiksid seda teha.

Kas tervisekeskus Tallinnas ja Tartus võiks olla kuidagi erinev sellest, milline on tervisekeskus mujal Eestis, sh näiteks hajaasustusega piirkondades?

Teenuste vajadused on kindlasti erinevad. Lisaks ei saa me hajaasustusega piirkonnas võibolla kõiki teenuseid tuua ühte majja kokku nii, nagu me tervisekeskuste puhul õigeks peame, vaid peame arvestama võimalusega, et juriidiliselt on tegu küll tervisekeskusega, aga asukoha mõttes on võibolla üks kabinet kuskil mujal. Selliste lahenduste peale võiks rohkem mõelda. Lisaks võib olla suurem vajadus kaugteenuste järele.

Mida teie arvate pilootprojektidest, mida tehakse näiteks Tõrvas ja nüüd ka Rapla perearstikeskuses?

Kõige olulisem on ju see, et perearstiabi jääks alles. Nii et uusi lahendusi peab proovima. Raplas toimuvaga ma pole hästi kursis, aga Tõrva projekt on selliselt üles ehitatud, et üks perearst on meeskonnas olemas ja ta teeb koostööd üldarstidega. Seda oleme rääkinud nii riigi tasemel kui tervisekeskuste liidus, et üldarstide roll tuleb selgemaks kirjutada, n-ö ära legaliseerida, kuidas nad ikkagi saaksid tulla perearstiabisse appi. Aeg on ka nendeks aruteludeks, et nimistud võiksid olla tervisekeskuste, mitte perearstide omad. Siis oleks keskusel kohustus leida personal ja kui perearst liigub mujale, jääks inimesele võimalus olla samas keskuses edasi. Soovi korral võiks ta muidugi arstiga kaasa liikuda, see vabadus peab kindlasti olema. Aga nimistu eest vastutaks keskus.

Teie tahaksite sellist lahendust?

Ma arvan, et tasuks kaaluda, mis on plussid ja miinused, seda enam, et noored perearstid ei taha alati võtta ettevõtja vastutust ja seetõttu kaovad süsteemi jaoks ära. Samas selline lahendus võib olla nende jaoks atraktiivne – olla töötaja tervisekeskuses ning mitte omada ise nimistut. Praegu tundub, et teatud kohtades oleks see mõistlik, aga kui jõuame aruteludega otsuseni, et igal pool see pole mõistlik, siis peaksime ära kirjeldama olukorrad, et oleks paindlikkust seda võimalust kasutada. Oluline on ikkagi see, et inimene teab, et kuulub nimistusse ja tal on perearst koos meeskonnaga olemas.

Kas liit saab teha midagi nende keskuste abistamiseks, kus tervisekeskuse loomine on läbi kukkunud, nagu juhtus näiteks Hiiumaal?

Paratamatult on nii, et üksikpraksised on harjunud ise vastutama, ise tegema ja kui nüüd hakata vastutust erinevate osapooltega jagama, siis see ongi keeruline. Võluvitsa meil pole. Aga liit saaks oma tuge ja abi pakkuda näiteks majandamisel tekkinud küsimuste lahendamiseks, seadusandluse nõuete täitmise ja muude selliste korralduslike küsimustega. Aga kõik algab sellest, millised on inimeste omavahelised suhted ja usaldus, kuidas kokku leppida koostöö kohad, rollid ja vastutused. See, et Tervisekassa on andnud rahalise boonuse, võiks motiveerida, aga paratamatult algab koostöö inimestevahelisest usaldusest ja suhetest.

Mis on teie arvates Eesti peremeditsiinis suurimad valukohad, millega peaks aktiivsemalt tegelema?

Kõige suurem valukoht on leida personali, sest ilma perearstita nimistute arv on viimasel ajal palju kasvanud. See on suur küsimus, kuidas muuta süsteemi ja korraldust selliselt, et noored oleksid valmis tulema, jääma ja toimetama perearsti meeskonnas ja mitte ainult linnades, vaid ka maapiirkondades. Muidugi on veel iseküsimus, kas päris igas piirkonnas, kus meil on täna perearst, peaks ta edaspidigi olema või piisaks pereõest või mõnest muust lahendusest.

Veel eraldi teema on inimeste oskus oma probleemidega ise toime tulla, see abitus, et kohe pöördutakse perearsti ja -õe poole. Inimeste terviseteadlikkust on vaja tõsta, et ta teaks, mida enne perearsti või -õe poole pöördumist ise ära teha. Terviseärevust on palju. See pole muidugi otseselt tervisekeskuste teema, aga ma arvan, et ka keskused saavad natuke lahendusi kasutusele võtta või vähemalt mõelda, kuidas patsientide teadlikkust mingitel teemadel tõsta.

Mida arvate sellest mõttest, kui osa tervisekeskusi pakuksid erakorralisemat abi ja oleksid pikemalt avatud, et EMO-de koormus väheneks?

Kui ma olin riigi esindaja, siis me perearstide seltsiga rääkisime ja mõlgutasime valvekliinikute mõtet. Sellisel juhul saab keeruliseks inimeste sisse tallatud teekonna muutmine. See oleks eelkõige Tallinna, võibolla ka Tartu teema. Teistes kohtades pole seda vaja nii kaua, kuni haiglate erakorralise meditsiini kabinetid on lahti. Eraldi arutelukoht on, kas nendes väikestes piirkondades peaks patsient päevasel ajal ilma saatekirjata EMO-sse pääsema või mitte.

Oleme viimasel ajal veel arutanud, et võibolla peaksid perearstid olema EMO-des kohapeal ehk kui patsient on triaaži järgi n-ö sinine või roheline, siis suunatakse ta perearsti juurde. Uuringute ampluaa peaks aga olema piiratud, et sellest oleks võitu. Oluline on sel juhul kaaluda, kuidas patsientide motivatsioonid ikkagi õigeks saada, sest tehes lihtsalt valvekabineti, ei lahenda me probleeme, vaid suuname inimesi kuhugi, kuhu nad saavad lihtsalt niisama minna ja nad ikkagi ei lähe oma perearstikeskusesse.