INTERVJUU | Karmen Joller: lõppeva aasta suur saavutus on perearstiabi jõudmine seadustesse

Med24 uuris Riigikokku kuuluvatelt arstidelt, milline oli nende jaoks möödunud aasta tervishoius ja mida ootavad uuelt.

Mida peate Riigikogu liikme ja arstina 2024. aasta suurimateks õnnestumisteks ja ebaõnnestumisteks tervishoius?

Üks väga positiivne uuendus on sel aastal vastu võetud seadustik, kus on selgelt sätestatud, et perearstid osutavad perearstiabi. Perearstid on seda juba aastakümneid oodanud, sest seni oli seaduse mõttes justkui tegu üldarstiabi osutajatega, seega võrdsustatud arstidega, kel puudub erialane kvalifikatsioon. Tegelikkuses polnudki vaja palju muuta: eri seadustes ja määrustes (kokku 37) tuli lihtsalt asendada eriala nimetus. Nüüd on perearstid ametlikult perearstiabi pakkujad.

Vastutuskindlustuse seadust võib pidada ühtaegu nii edulooks kui läbikukkumiseks. Selle vastuvõtmine oli väga oluline, et muuta tervishoid turvalisemaks nii arstidele kui patsientidele. Kahjuks pole seaduse rakendamine olnud piisavalt läbimõeldud: mitmed ette hoiatatud ohud realiseerusid, kuigi ministeerium lubas, et need on hõlpsasti lahendatavad. Riigikogus töötavad arstid on kõik pettunud, sest pea miski ei läinud nii, nagu lubati. See on jätnud väga häiriva mulje. Loodan, et vastutuskindlustuse seaduse edasises rakendamises võetakse nii arstkonna kui tervishoiuasutuste juhtide seisukohti ja kogemusi tunduvalt enam arvesse.

Kas seda oleks võinud siiski edasi lükata?

Tegelikult ju lükati seaduse jõustumist edasi. Algselt pidi see toimuma juulis, kuid siis selgus, et turule ei tulnud piisavalt kindlustusandjaid. Meile lubati, et mitu kindlustusandjat on kohe-kohe liitumas, mistõttu toetasime Sotsiaalministeeriumi muudatusettepanekuid ja lükkasime seaduse jõustumise novembrisse. Kahjuks jäid need lubadused täitmata, jättes meile Riigikogus väga kibeda tunde.

Tänavu tehti otsus, et Tervisekassa võtab kasutusele reservid. Kuidas teie sellesse suhtute?

Tervisekassa reservid ongi loodud keerulisteks aegadeks, ent mind huvitab eelkõige, kuidas seda raha tegelikult kasutatakse. Sotsiaalkomisjonile on öeldud, et reservid aitavad tagada arstiabi kättesaadavuse ega lase teenuste tasemel langeda. Soovin aga, et Tervisekassa vaataks põhjalikult üle kõik kulud ja leiaks üles need kohad, kus ressursse võiks sihipärasemalt ja tõhusamalt rakendada. Kallimate teenuste puhul on sellega juba alustatud, kuid ma arvan, et ka odavamad teenused tuleb kriitilise pilguga üle vaadata. Näiteks peaks selge olema, kas kõik eriarstide visiidid on tingimata vajalikud või kas perearstid on ikka teinud kvaliteetseid saatekirju, kas haiglaravis on erinevaid ressursse kasutatud optimaalselt jne.

Tervishoius esineb kvaliteediprobleeme nii perearstiabis kui ka eriarstiabis, mis raiskab ressursse ja kurnab meedikuid, kui nad on sunnitud tegema teiste erialade tööd. Näiteks perearstid, kes ei suuda anda piisavat abi keerukatele psühhiaatrilistele patsientidele, või psühhiaatrid, kelle vastuvõtule jõuavad patsiendid, keda perearst saaks edukalt ravida. Oluline on, et iga arst teeks just seda tööd, milles ta on pädev ning et patsiendid jõuaksid õigete spetsialistideni. Keegi ei taha joosta ühest kabinetist teise, inimesed soovivad saada professionaalset abi juba algusest peale.

Tervishoiuteenuste kvaliteedile tuleb oluliselt enam tähelepanu pöörata. Kuulsin, et ministeerium on selle nimel tegutsema hakanud ja kohtusin ka ametnikuga, kes hakkab tervishoiu kvaliteedisüsteemi üles ehitama. Kõik on alles algusjärgus. On üsna irooniline, et tegelikult on kitsas eelarve lausa kasulik, sest see sunnib veelgi täpsemalt hindama, kuhu maksuraha läheb ja mida Eesti inimene selle eest vastu saab.

Milliseid põhimõttelisi muudatusi rahastuses peaks ikkagi tegema, et olukord paraneks?

Kõigepealt on vaja selgelt läbi mõelda, kuidas tervishoidu suunatud raha kasutatakse ning viia ressursid mõttetutelt kuludelt mõttekatele kulutustele. Tuleb vähendada põhjendamatuid tegevusi ja tugevdada tervishoiusüsteemi. Kuigi Sotsiaalministeerium on viimastel aastatel koostanud mitu arengusuundade dokumenti, pole ma veel näinud arusaadavat visiooni. Meil puudub endiselt selge suund, kuhu meie tervishoid peaks liikuma. Kõik seni valminud materjalid on väga üldsõnalised ja kui ma oleksin haiglajuht, oleks mul keeruline aru saada, mida minult järgmise kolme aasta jooksul täpselt oodatakse, rääkimata näiteks kümnest aastast. Pikema visiooni puudumine teeb ka rahastuse kavandamise võimatuks.

On selge, et tervishoid vajab lisaraha – kulutused tervishoiule on meil ju Euroopa Liidu keskmisest madalamad. Siiski saan ma aru, miks hetkel on riigikaitse Eestis esikohal. Meie kõrval on Venemaa, kes on valmis oma lähimale naabrile kallale tungima, nagu näeme selgelt Ukrainas. Lisaks on Venemaa sekkunud Slovakkia, Moldova, Rumeenia ja Gruusia siseasjadesse, üritades sealset demokraatiat kahjustada või suisa kukutada. Läänemeres on „juhuslikult” lõhutud mitu olulist sidekaablit, kusjuures Hiina laevad on olnud seotud kõikidega neist intsidentidest. Hiina valitsus on enam kui kümnel korral eiranud Eesti valitsuse uurimispalveid, mis ainult tekitab uusi küsimusi. Meil tuleb hakkama saada Venemaa praeguste hübriidrünnakutega, olla valmis ka hullemaks ning arvestada, et demokraatlikku maailmakorda püüavad õõnestada mitmed teisedki riigid. Seetõttu on tõesti praegu eriti oluline riigikaitsesse investeerida.

See ei tähenda, et tervishoid oleks kuidagi vähem tähtis – ka meedikud on osa riigikaitsest. Mingil hetkel tuleb tervishoidu siiski leida riigieelarvest lisavahendeid. Ent kui Tervisekassa tegutseb nagu jõuluvana, kes jagab „kingitusi“ laiali, ilma täpselt teadmata, mis on kingipakkide sees, ei ole tark sellisesse süsteemi küll raha juurde panna. Õnneks, nagu mainisin, on Tervisekassa-jõuluvana neid kingitusi viimasel ajal ikkagi ise pakkima hakanud.

Kuidas suhtute sellesse otsusesse, et patsientide omaosalus järgmisel aastal tervishoius kasvab läbi eriarsti visiiditasu tõstmise?

Visiiditasu on olnud ühesugune juba pikki aastaid, samas kui inimeste sissetulekud on tõusnud. Ma arvan, et näiteks EMO-s tagab kõrgem visiiditasu läbimõeldumad pöördumised. Mitmete meie naaberriikidega võrreldes on meie tõus isegi väike, kuid omaosalus üldiselt on Eestis üks Euroopa Liidu kõrgemaid, peamiselt retseptiravimite ja hambaravi arvelt. Kui soovime inimeste omaosalust vähendada, tuleks just sealt alustada.

Tervishoiutöötajate kollektiivlepingu läbirääkimised pole kuhugi välja jõudnud. Kui põhjendatuks peate praeguses olukorras arstide palgatõusu ootust?

Minu arvates on palgatõusu ootus täiesti loomulik ja kellelegi ei saa seda pahaks panna. Küsimus on pigem selles, kas Eesti Arstide Liidu soovitud 3,5–4% palgatõus on ikka piisav: tasub meeles pidada, et kollektiivlepingus on kirjas miinimumtasud, kuid enamik arste ja õdesid töötab tegelikult kõrgema tasu eest. Seega tekib küsimus, kui suur on meedikute miinimumpalga tõus eurodes, kui palgatõus jääb 4% juurde ja kas tervishoiutöötajad on sellega rahul.

Veelgi olulisem on märkida, et kui palgatõusuks leitakse raha, tuleb see samast eelarvest, millest kaetakse nii raviteenused, haiguslehed kui ka kõik muu tervishoiuvaldkonnas. Näiteks eelmine kollektiivleping tõi tervishoiutöötajatele palgatõusu just sellest rahast, mis vabanes haiguslehtedelt – pandeemia ajal tasuti haigestumise korral hüvitist juba esimesest haiguspäevast, nüüd aga alles kolmandast. Nii vabaneski umbes 35 miljonit eurot, mis suunati meditsiinitöötajate palkadesse. Hiljutisel Eesti Arstide Liidu üldkogul mainis terviseminister Riina Sikkut, et ka seekord võib haiguslehtede hüvitismäärade vähendamine olla üks võimalus palgatõusuks. Kui selline otsus tehakse, peavad arstid ministrit kõvasti toetama, et seletada inimestele, miks nende haigushüvitis väiksemaks muutub.

Arvudest rääkides tähendab tervishoiutöötajate üheprotsendine palgatõus tänavu 10,9 miljonit eurot.

Ei tohi ka unustada, et 2026. aastast kaob niinimetatud maksuküür ehk osa inimesi ei pea enam maksma kõrgemat tulumaksu teatud palgavahemikus. 2026. aastast kehtib kõikidele inimestele üks ja sama tulumaksumäär, mistõttu jääb suurele osale Eesti inimestest, sh tervishoiutöötajatest pärast maksude tasumist rohkem palgaraha kätte. Oma võimalikku tulumaksuvõitu saab igaüks ise arvutada siin.

Kindlasti on palk väga oluline töömotiiv, ent praegu põhjustavad arsti, õe või hooldaja läbipõlemist sageli hoopis pingeline ja ressursse raiskav töö, keerulised suhted töökohal ja paljud muud tegurid. Ka neid probleeme ei või tähelepanuta jätta. Meie meditsiinitöötajad väärivad head töökeskkonda.

2025. aasta suvel jääb 5% alkoholiaktsiisi tõstmine ära. Kas sealt ei oleks võinud seda raha saada?

Alkoholiaktsiis ju ikkagi tõuseb, tõusis juba sel aastal. Alkoholiaktsiisi tõus on 2024.-2028. aastal kokkuleppeliselt 5% aastas, kusjuures 2026. aastal on tõus 10 protsenti. Praegune valitsus tahtis tõsta rohkem, 2025. aasta juulist veel 5 protsenti, aga Rahandusministeeriumi arvutused näitasid, et piirikaubanduse tõusu risk on väga suur, eriti kui maksutõus jääb just jaanipäeva aega. Sellest kirjutasime Mart Võrklaevaga hiljuti ka artikli.

Aktsiisitõus toob küll riigile lisaraha, kuid see suunatakse peamiselt riigikaitsesse, mitte tervishoidu. Riigikogus töötades olen riigirahanduse ja riigieelarve kohta palju õppinud. Üks tähtis põhimõte on, et maksudest laekuvat raha ei seota konkreetsete valdkondadega liiga jäigalt (ainult niipalju, kui tingimata vaja), nii jääb eelarve paindlikuks. Vastasel juhul tuleks majandusolukorra muutudes kohe ka maksuseadusi muuta ja see võtab liiga kaua aega.

Levinud on arvamus, et näiteks automaks peaks minema teedeehitusse või suhkrumaks laste ülekaalulisuse raviks, kuid paraku rahandust niimoodi juhtida ei saa. Toon näiteks perekonna eelarve: kui pereisa kaotab töö ja pere loobub lastele taskuraha maksmisest, kasutatakse vabanenud raha hoopis üüri maksmiseks, mitte laste huviringide tarbeks. Ka õiguskantsler on öelnud, et mida vähem on maksutulu rangelt ühe eesmärgiga seotud, seda lihtsam on riigil oma eelarvet vajadusel ümber korraldada.

Mida toob tervishoiule uus aasta ja millised on teie ootused?

Üks minu ootustest on, et patsiendikindlustuse süsteem hakkaks lõpuks sujuvalt toimima ning looks tuge nii patsientidele kui ka meditsiinitöötajatele. Praegu on selle käivitamine olnud väga konarlik. Loodan, et ministeerium pöörab sellele tõsist tähelepanu. Väga ootan ka patsiendi elulõpu tahteavalduse seaduse jõudmist Riigikogu menetlusse. Sotsiaalkomisjonile on seda juba tutvustatud ja minu meelest on ära tehtud tohutu töö suurepärase meeskonna poolt.

Mis puutub tervishoidu üldisemalt, siis uuel aastal on ees keerulised ajad ning me ei saa kellelegi lubada, et olukord muutub lihtsamaks. Tervishoiutöötajaid jääb aina vähemaks ja töökoormus kasvab. Mina ja teised arstid Riigikogus pingutame selle nimel, et tervishoius kasutatavad vahendid looksid võimalikult palju väärtust ning raiskamine väheneks. Oleme aasta jooksul viinud rahanduseksperte kokku tervishoiuspetsialistidega, et kujuneks ühine arusaam, kuidas tervishoiusüsteemi finantsiliselt ja sisuliselt paremini juhtida. Oluline on, et arstid teaksid, kuidas rahandusinimesed mõtlevad, ja vastupidi.

Kindlasti tahaksin näha konkreetseid visioone ja põhjalikke plaane tervishoiusektori arenguks. Kahjuks on kõik, mida ministeerium seni on välja öelnud, jäänud minu jaoks üsna ebamääraseks. Ma ei saa siiani aru, kuidas Eesti tervishoidu tegelikult juhitakse. Kui ma ise oleksin haiglajuht, oleks mul väga keeruline prognoosida, mida toovad järgmised üks, kaks või kolm aastat, rääkimata pikemast perioodist. Seetõttu ootan ministeeriumilt struktuurset arengu- ja tegevuskava, mis pakuksid selgust ja kindlustunnet tervishoiuvaldkonnas ja mis läheksid kokku ka rahvastiku tervise arengukava eesmärkidega.