INTERVJUU | Karmen Joller: ebapädevate arstide tegevuse piiramiseks peaks olema rohkem võimalusi (1)

Külastasite 24. jaanuaril koos Riigikogu liikmete Madis Timpsoni ja Annely Akkermanniga ning perearst Alina Terepiga Helsingis asuvaid tervishoiuasutusi, et tutvuda Soome kogemustega tervishoiuteenuste kvaliteedi hindamisel. Mis oli selle visiidi eesmärk?

Kui Eestis tervishoiuteenuste kvaliteeti riiklikul tasemel praktiliselt ei jälgita, siis paljudes kohtades riiki päriselt huvitab, millise kvaliteediga teenust pakutakse. Riigi vaates seostub kvaliteediga hästi tugevalt lisaks inimeste tervisele ka raha, mis tervishoiule kulub. Kui me suudame pakkuda kvaliteetset teenust, siis see on inimesele odavam, sest ta on tervem, ja odavam ka riigile, sest tervemad inimesed, kes saavad adekvaatset ravi, suudavad ühiskonnas rohkem panustada.

Soomes on väga hea kvaliteediga seiresüsteem. Ma tahtsin täpsemalt teada saada ja erakonnakaaslastele tutvustada, milline see on. Kohtusime seal Valviraga, mis on Soome terviseamet, Soome Riikliku Tervise ja Heaolu Instituudiga (THL) ja patsiendiohutusega tegeleva asutuse esindajaga, kes andsid ülevaate sellest, kuidas Soomes asjad käivad.

Kõige suurem erinevus on see, et Soomes on riigil kohustus kontrollida tervishoiuteenuste kvaliteeti. Teine oluline asi on aruandlus. Soomes saadab iga piirkond aasta lõpuks aruande Valvirasse, kes vaatab, kuidas konkreetsete kvaliteediindikaatoritega läheb, tehakse üleriiklik analüüs ning seejärel saadetakse piirkondadesse teave, mida võiks parandada, kuhu rohkem investeerida jne. Need dokumendid on avalikud.

Mulle väga meeldib Valvira juures see, et kui mõne tervishoiutöötajaga on probleeme, näiteks arst või õde ei oska mõnda protseduuri, tal puuduvad teadmised või ta teeb järjekindlalt midagi valesti, siis nad kõigepealt selgitavad välja, millega täpselt on tegu ja seejärel tuleb sel inimesel need teadmised ja oskused omandada. Nad saavad piirata sel meedikul teha mingisuguseid konkreetseid asju. Meile toodi näiteks üks meedik, kes kirjutas välja kilpnäärme hormooni kehakaalu langetamiseks – seda ei tohi teha, see on ohtlik – ja siis Valvira keelas tal just nende ravimite väljakirjutamise. Ehk nad saavad väga konkreetselt öelda, mida tohib ja ei tohi teha. Nad ei piira ega karista ülearu. Muidugi on neidki juhtumeid, kui tervishoiutöötaja tuleb täielikult töölt eemaldada. Kahjuks tulevad mõned neist Eestisse ja töötavad siin edasi: sellise tegevuse piiramiseks peaks Eesti ja Soome Terviseameti vahel olema parem koostöö.

Kahjuks on Eestis nii, et Terviseamet paneb inimese vastava hariduse olemasolul küll tervishoiutöötjate registrisse, aga ta ei saa teda sealt ära võtta ega piirata meediku tegutsemist isegi siis, kui selgub, et meedik ei käitu päris nii nagu üks arst või õde peaks käituma. Väga hea näide on perearst Helen Lasn, kelle kohta Terviseamet oma Facebooki lehel avaldas patsientidele hoiatuse, et meil on selline perearst, kes propageerib ebateadust. Aga ootaks ju Terviseametilt seda, et see arst ei saa tegutseda või vähemalt mitte selles valdkonnas, võibolla siis mõnel kitsamal alal, kus ta ei puutu patsientidega sel moel kokku, et võib neid kuidagi kahjustada. Paraku Eesti seadused seda ei võimalda. See on üks asi, mida meie Riigikogus püüame lahendada: anda Terviseametile juurde võimalusi neid arste ja õdesid distsiplineerida.

Ehk kui selline arst nagu Helen Lasn oleks Soomes, siis seal saaks tema tegevuse lõpetada?

Ma saan aru küll. Kindlasti. Ilmselt oleks algatatud uurimine ja vaadatud, kuidas ta ravitööd teeb. Eesti seaduste järgi peaks arsti kohtusse kaebama ja tõestama, et ta on patsiente teadlikult kahjustanud. Ainult nii saaks teda pidurdada. Soomes pole selleks vaja kohut, seda saab teha Valvira.

Teine oluline teema Eesti tervishoius on meie kvaliteedisüsteem laiemalt. Sotsiaalministeerium on sellega alustanud, aga… Eelmise aasta märtsis avaldas Riigikontroll auditi, kus toodi välja erinevad kvaliteediga seotud probleemid ja üks läbiv sõnum oli, et Riigikontroll on neid samu asju rääkinud juba aastaid. Need asjad, mida Riigikontroll oli võibolla juba kümme aastat tagasi soovitanud, on tegemata. Sotsiaalministeerium vastas selles auditis, et poliitiline tahe muutus ja seetõttu ei viidud soovitusi täide. See on minu jaoks kummaline. Riigikontroll märkis samuti, et meie tervishoius järelevalve puudub. Seda tehakse kaebuste järel, aga pole süsteemset kvaliteedisüsteemi.

Kas Eesti Terviseametile võimaluste juurde andmine ebapädevate arstidega tegelemiseks on konkreetne plaan?

Minul on see plaan küll, aga see eeldab mitut asja. Ohtlike alternatiivide kasutamine meditsiinis on laiemalt kvaliteedi teema. Näiteks samamoodi ohtlik võib olla see, kui inimene ei saa õigel ajal tervishoiuteenust. Eestis on väga keeruline korralikku kvaliteedisüsteemi luua juba sellepärast, et meil pole kusagil defineeritud, mis on arsti vastutus. Näiteks, milline vastutus on üldarstil ja perearstil või mingi muu eriala eriarstil. Seda pole defineeritud. Tuleks läbi mõelda, kas seda on vaja – üldiselt meil on seisukoht, et pigem on vaja –, ja kus ja kuidas seda määratleda. Kui tahame kontrollida, kas keegi teeb tööd kvaliteetselt, siis meil peab olema teada, milline selle töötaja pädevus peab olema. Näiteks on praegu perearstisüsteemis palju asendusarste, kuna nimistule ei leita perearsti. Asendaja võib olla muu eriala arst või üldarst, aga teiste erialade arstid ja üldarstid võibolla ei tea, milline peaks olema näiteks 4,5 kuune laps. Tal pole seda koolitust, et lapse arengut jälgida.

Teine probleem on selles, et Eestis on defineeritud tervishoiuteenus läbi tervishoiutöötaja. Tervishoiuteenus on teenus, mida osutab näiteks arst või õde. Kui seda osutab mittemeedik, siis see ei ole tervishoiuteenus. Ehk kui keegi pakub mingit "energeetiliselt tasakaalustavat preparaati" ja ütleb, et see aitab hästi kõrvapõletiku korral, aga kui õige ravi puudumise tõttu tekib tüsistus, siis selle eest vastutab see, kes võttis preparaati sisse või kes andis selle oma lapsele, mitte see, kes soovitas ja võibolla lapsevanema pea segi ajas. Meil pole hetkel isegi seda piisava selgusega määratletud, et ei tohi anda selliseid soovitusi. See on üks küsimus, millega püüan tegeleda. Alustada tuleb sellest, et aru saada, kuidas neid kvaliteediprobleeme lahendama hakata.

Ma eeldan, et see on väga suur töö, mis tähendab kõigi erialaseltsidega läbirääkimist ja kokkuleppeid?

Loomulikult on erialaseltsidega vaja koostööd teha. See ongi ministeeriumi töö. Alles hiljuti ilmus Riigikontrolli arstide ja õdede uuring, kus selgus, et enamusel oli pädevushindamine tegemata ja juba pikka aega. Ka siin on vaja koostööd erialaseltsidega. Eestis on praegu niimoodi, et iga erialaselts võib luua oma pädevushindamise süsteemi, aga see pole kohustuslik. Samamoodi on ravijuhistega, mida tõi Riigikontroll ka sotsiaalkomisjoni istungil välja (möödunud esmaspäeval toimus Riigikogu sotsiaalkomisjoni istung, kus arutati Riigikontrolli kontrolliaruannet „Riigi tegevus tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamisel“ – toim.), et nende tegemise algatused peaksid tulema ülevalt alla mitte alt üles. On tore, kui on aktiivsust, aga kui erialaselts pole aktiivne, siis see valdkond on halvema kvaliteediga. Selliseid asju peaks koordineerima ülevalt poolt, mitte jääma lootma erinevate MTÜde initsiatiivile.

Kas Soome visiidist jäi midagi silma, mida saaks kiiremini Eestis üle võtta?

Ma arvan, et kogu see kvaliteedisüsteem tulebki üle võtta, aga kiiresti saaks teha seda, et Tervisekassa, kes on aastate jooksul teinud väga häid auditeid, võtaks need auditid ja vaataks tulemusi, viiks neid ellu ja kontrolliks, kas neid täidetakse. Samamoodi tuleks ette võtta juba olemasolevad ravijuhised, mis pole veel aegunud, ja näiteks koostöös erialaseltsidega või muul moel leppida kokku indikaatorid, mida Tervisekassa saaks ise analüüsida ja hinnata, et otsustada, kas teenust on osutatud kvaliteetselt ja kui pole, siis töötada välja meetodid, kuidas kvaliteeti tõsta. Tervisekassalt ma ootaksin küll rohkem kvaliteedile orienteeritud käitumist. Senised auditid on olnud head, aga nende tulemusi ei ole palju rakendatud. Ootaks rohkemat.

Mis möödunud esmaspäevasele sotsiaalkomisjoni istungile, kus arutati tervishoiuteenuste kvaliteedi üle, päriselt järgneb?

Istungil oli üks uus ametnik, kes asus tööle oktoobris ja kelle rolliks ongi luua kvaliteedisüsteem. Me tahaksime mõne kuu pärast kuulata, kuhu ta on oma tegemistega jõudnud – ametniku pakutud aasta lõpp ei ole meie meelest piisav tempo. Meil pole aega venitada. Istungil osalenud ametnik ei osanud öelda ka seda, mida on kvaliteedi valdkonnas Eestis varem tehtud. Tegelikult on sellega ka ministeeriumis tegeletud enam kui 20 aastat ja ta ei pea kõike nullist alustama. Me kindlasti ootame kvaliteedi osas nii ministeeriumilt kui Tervisekassalt selgemat visiooni ja kuidas sellega seoses rahastamist reguleeritakse. Me ootame Riigikogus väga seda, et meil aidataks mõista, milliseid seadusi on vaja muuta, et tervishoiuteenuste kvaliteet paraneks.