INTERVJUU | Kaitseväe peaarst Targo Lusti: Ukraina abivajadus püsib endiselt väga suur

Olete kaitseväe peaarst. Millised on teie tööülesanded?

Kaitseväe peaarstil on administreeriv ja planeeriv roll. Minu ülesandeks on kliiniliselt poolelt jälgida, et kaitseväes oleks täidetud seadusega pandud kohustused kliinilise toe tagamisel. Kaitseväel on Eestis üheksa linnakut – igalinnaku jaoks on meditsiinikeskus, mille võimekuseks on esmatasandi vastuvõtt, hambaravi ja kiirabivalmidus. Tagama peab, et olemas oleks kõik vajalikud ruumid ja varustus. See tähendab tegelemist planeerimise, hangete ja rahastusega.

Kõige keerulisem on personali leidmisega. Et oleks olemas vajalik isikkoosseis erialade lõikes ja et nende palk oleks konkurentsivõimeline, samuti tuleb tagada, et nad saaksid vajalikud mahus väljaõpet – minimaalselt kuuskümmend tundi täiendkoolitust tsiviilpoolelt enda erialal. Samuti tuleb vaadata, et kaitseväe meedikutel oleks olemas ka sõjameditsiini pool – et nad oskaksid oma välivarustust kasutada või staabis õigeid sõjaplaane kirjutada.

Sõjaliselt poolelt on peaarsti ja teiste staabi meditsiiniohvitseride ülesandeks kaitseplaneerimine – et oleks loodud õige suurusega ja õigete võimetega meditsiiniteenistus väeüksuste toetuseks. Esiteks, et see oleks üksusena olemas, ja teiseks, et seal oleks vajalik varustus ning personal, kes on koolitatud seda varustust kasutama. Seejärel peab üksus õppuste käigus harjutama, millist piirkonda või väeüksust tuleb neil meditsiiniliselt toetada.

Samuti on tööülesanneteks laiapindse riigikaitse toimepidevuse toetamine. Korraldame haiglate ja kiirabi personalile vastavat väljaõpet, teeme toimepidevuse kontrolle.

Kui suur on kaitseväe meedikute meeskond?

Kaitseväes on 30 arsti ametikohta, umbes 90 õe ametikohta ning umbes 50 parameediku ametikohta, samuti on teisi spetsialiste – hambaravi assistendid, füsioterapeudid ja muu toetav personal. Kokku on üle 200 inimese, kes tegeleb kaitseväes igapäevaselt meditsiiniga ja saab selle eest palka.

Liigun oma küsimustega Ukrainasse. Milline on Ukrainas üldine olukord meditsiinilises mõttes?

Keeruline. Palju meditsiini infrastruktuuri on purustatud, palju meedikuid on kas oma regioonist või riigist lahkunud.

Vastase poolt sihitakse punase ristiga tähistatud objekte ning erikaitset andvad konventsioonid ja reeglid ei kehti. Punane rist on sihtmärk – mida venelased näevad, seda ka lasevad. Nii tahetakse murda Ukraina rahva moraali.

Aga hea on see, et kõik meditsiiniga seotu on praegu viidud kaitseväe peaarsti juhtimise alla – ka tervishoiuminister, kõrgkoolid, riigihaiglad. See aitab ühtlustada näiteks välisabi koordineerimist.

Abi andmine Ukrainale on muutunud oluliselt sihipärasemaks, koordineeritumaks ja toimub järjest kindlamate kanalite kaudu – kas siis valitsuse tasemelt antakse abi sinna, kus riik näeb, et king pigistab, või toimub see otsekontaktide teel. Enam ei ole seljakotimatkajaid ja abipakkujaid, nagu päris konflikti alguses, mis oli tegelikult paras kaos. Mida koordineeritum on abi, seda parem kõikidele osapooltele.

Abivajadus püsib siiski endiselt väga suur, seda näiteks põhjusel, et personal põleb seal kiirelt läbi. Selle leevendamiseks roteeritakse Lääne-Ukrainast ja Kesk-Ukrainast inimesi Ida-Ukrainasse.

Millised on peamiselt Ukraina võitlejate vigastused?

Ukrainas toimub peaaegu tuhandekilomeetrisel rindejoonel lauspommitamisega kahurisõda, samuti lastakse suure laskeulatusega rakette kaugele sisemaale. Need on väga-väga suure mõjualaga relvad. 90% vigastustest on saadud mürskude ja rakettide tõttu. Kui sa ei ole kaitstud, eelistatult varjunud, siis lihtsalt saad selle killumerega pihta. Kaitseväelastel on see õnn, et kiiver, killuvest ja muu kaitsevarustus on reeglina olemas.

Pooled lahingvigastused on sõduritel väga selged – need on vigastused, kus midagi on katki, näiteks pehmete kudede või luude vigastused. Selliste vigastuste seas on ka traumasid, mille korral väliselt midagi katki ei ole, aga inimest enam võitlema ei saada. Näiteks peapõrutused ja ajutraumad.

Veel saab öelda, et umbes pooled kõikidest vigastatutest suudavad ukrainlased kohe ravida ja tagasi rindele saata – seda juhul kui on vaja väiksem kild välja võtta või haav siduda. Ülejäänud pooled vajavad edasist ravi Ukraina kesk- ja lääneosa haiglates või on ootejärjekorras et Euroopasse pääseda. Õnneks on Ukrainal tervishoiuasutustes veel mahtu, et neid inimesi ravida, kuid ilmselgelt on väga palju infrastruktuuri purustatud ning paljud personali hulgast läbipõlenud, osa on ka riigist välja läinud. Kokkuvõttes on ressurssi puudu, ja seetõttu on osa inimesi lääne haiglate ootenimekirjas.

Kuidas on lood sõdurite vaimse tervise ja rehabilitatsiooniga?

Vaimse tervise osa on imekspandav – vaimse tervise probleemide tõttu ärakukkuvate inimeste protsent väheneb alates 2022. aasta sügisest. Kõige suurem masendusperiood oli suvel, misjärel tekkis uus lootus, kui hakati rinnet tagasi võtma. Inimesed ütlesid, et nui neljaks, mina panen edasi.

Tegelikult on nad ise pea igal tasandil tunnistanud, et vaimne tervis on väga suurel määral tähelepanuta jäänud. Võidujanu ütleb inimestele, et mis siis, et ma täna magada ei saa, ja mis siis, et ma näen imelikke asju või olen ärev – praegu tuleb tegutseda, sest kodumaa tervis on minu tervisest olulisem. Haiglasse suunatakse äge psühhiaatriline seisund, kui oled endale ja teistele ohtlik.

Ukrainlased tunnistavad, et ilmselgelt on lisaks akuutsele ravile vaja rehabilitatsiooni. Sa ei saa jätta veebruaris, märtsis, aprillis haavatud isikut ootama, kuni see konflikt ükskord otsa saab ja siis hakata rehabilitatsiooni saama – patsient vajab seda kohe, et mitte olla invaliidina koorem ühiskonnale vaid saada võimalikult kiiresti aktiivseks panustajaks.

Väga palju keerulisi patsiente on lääne poole ootejärjekorras. Lääneriigid panustavad ja võtavad vastu patsiente, aga see ei ole veel piisav, see võiks palju aktiivsem olla.

Kui vaatame siin Eestis, et meil on sama naaber, mis tähendab, et võib-olla oleme ise kunagi samas situatsioonis, siis on meil väga palju vaja riigi tasemel teha piiriülese abi kokkuleppeid, et meil oleks vajalikud mehhanismid olemas. Meil ei ole sellist "luksust" nagu Ukrainal: nende riigil on palju sügavust ja palju mahtu. Kui ka 1000 haiglat on purustatud, siis võib seal olla veel 3000 haiglat alles, voodikohtade arv on kuni pool miljonit. Arusaadavalt osa sellest süsteemist tänastes tingimustes ei tööta.

Eestis on 19 haiglat, millele oma riigikaitse planeerimisel toetume.

Mida ukrainlased praegu meditsiini seisukohalt kõige enam vajavad?

Ukrainlased vajavad enim esmaabivahendeid, kuna rinne on suur. Kahurituli võib ühe lasuga kaasa tuua kümneid ja kümneid haavatuid, seetõttu on esmaabivahendite vajadus hästi suur. See oli kohe esimene asi, mida me konflikti algusnädalail oma ladudest vaatasime – kõik, mis meil oma sõjakomplektides üle või vaba oli, läks kohe Ukrainasse. Edaspidi oleme andnud nõu, kui näiteks on küsitud, mida Ukraina armee võitlejad annetustena vajavad.

Mida nad kindlasti veel vajavad, on väljaõpe, kuidas neid annetatud asju kasutada. Jah, professionaalsed sõjamehed oskavad seda enamasti teha, aga järjest rohkem mobiliseeritakse rindele vabatahtlikke, kellel puudub igasugune sõjaline väljaõpe, kuidas relva käsitseda, kuidas esmaabivahendeid kasutada. Neile on oluline ka väljaõpe „Abi tule all“: kõigepealt tuleb tekitada ohutu keskkond, neutraliseerida vastane, siis alles anda abi. Muidu on seal pärast kaks kannatanut ja kiirabi ei saa ikka järele tulla.

Jaanuaris oli meil Tapal kolmas Ukraina sõduritegrupp, kes said jalaväe sõduriõpet. Enamjaolt olid õppel osalejad täiesti värsked sõdurid, osa neist koolipingist tulnud noored. Neile siis korraldasime "Abi tule all" õpet – et nad oskaksid lahinguväljal käituda ja teaksid, kuhu prioriteedid sättida ning kuidas tagada turvalisus endale, patsiendile ja saabuvale meditsiinilisele evakuatsioonile.

Millist abi on Eesti kaitsevägi veel saanud Ukrainale anda?

Eesti saatis 2022. aastal teiste riikide doonorrahade toel Ukrainasse kaks välihaiglat. Ja nüüd märtsi alguses läheb teele kolmas. Kuna välihaiglate tootmisprotsess võtab aega, siis kaitsevägi kiirendas protsessi saates Ukrainasse oma olemasoleva haigla mooduleid – ukrainlastel on neid asju vaja kohe, ja mida varem, seda parem.

Meie antud välihaiglad on suhteliselt väikesed ja konteinerite baasil – tegemist on kümnest konteinerist koosneva raviüksusega, kus on triaažiosa, erakorraline meditsiin, kirurgia võimekus, intensiivravipalat. See on tunni-pooleteisega ülespandav ja mahavõetav. Üksuse kergsus mahu ja liikuvuse osas annab parema hukukindluse kui massiivsel välihaiglal, mis paikneks statsionaarselt.

Milliseid võimalusi saab kaitsevägi pakkuda Eestis Ukraina sõdurite raviks?

Meil on Selis 50 kohaline taastusravikeskus. Oleme seda kasutanud läbi aegade eelkõige ajateenijatel niisuguse ravi või taastumise korral, mis päris haiglat ei nõua, koju ka ei saada aga samas on sõdurit väeosas hoida veidi keeruline, kuna ta on näiteks nakkusohtlik või on tal jalg kipsis. Selis on olemas õendus, hooldus ja taastusravi. Sinna taastusravikeskusesse oleme viimase poole aasta jooksul toonud 96 Ukraina võitlejat. Eelkõige võimaldame meestel natukeseks lahingkeskkonnast välja tulla ja ventileerida, veidi ka füüsist parandada. Oluline on, et sõdurid saavad tulla stressirohkest keskkonnast välja, natukene taastuda ja siis uuesti edasi minna. Oleme Ukraina sõduritele teinud 10 päeva kuni kaks nädalat kestvaid rehabilitatsiooniseansse psühholoogilise ja füüsilise taastusraviga.

Taastusraviga vaatame ka sinnapoole, et kui riik hakkab tooma väga keerulisi Ukraina patsiente spetsiifilisele ravile, siis Seli on täpselt selline koht, kus patsient saaks pikaajalist ravi nõudvate seisundite korral erinevate ravietappide vahepeal taastuda.

Kuidas on siinviibinud sõdurid olnud valmis minema tagasi Ukrainasse?

Seesama küsimus oli meil ka. Nad on siiski väga motiveeritud. Siin olles rääkisid kõik, kuidas tahavad tagasi minna, sest kodumaa vajab neid. Ka need inimesed, kes käivad siin koolitustel – arstid või meditsiinipersonali väljaõpetajad – tunnevad, et peavad tagasi minema, sest see on püha kohustus.

Mida olete Eesti jaoks õppinud Ukrainas toimuvast agressioonist?

Oleme õppinud, et Venemaa on endiselt väga agressiivne ning tema jaoks reeglid ja kokkulepped ei kehti. Teame nüüd ka seda, et punane rist või haigla ei pruugi selle vastase vastu anda mingisugust kaitset – kui soovime, et meie haiglad sõja ajal toimiksid, siis on sinna vaja täiendavat väekaitset peale luua.

Teiseks, olime vahepeal veendunud – eelkõige just suured NATO riigid –, et siin Euroopas ei saa midagi juhtuda ja kõik selline toimub nii-öelda paariariikides, mis ei kuulu mitte ühtegi blokki. Aga nüüd on konfliktid tulnud siia väga lähedale ja need ei ole niisugused sõjalised operatsioonid, mille puhul me plaanime suurt toetust taha ja turvaliselt sisse minemist. See ei ole sama, mida kogesime Afganistanis, kus Talibani üksikute võitlejate grupid mootorratastel lasevad õla pealt granaadiheitjatega või automaatrelvadest. Siin on tegemist laviiniga, mis tuleb peale tuhande kilomeetrisel rindel tohutu kahuritulega ja mille all tuleb ellu jääda. Sellise sõja korral me ei räägi enam üksikutest vigastustest.

Oleme Eesti tervishoiusektoris tervikuna valmidust üle hindamas ja parendamas. Vaadake, et teil oleks tagavaraelekter olemas, sest elektritaristut rünnatakse; vaadake, et nii ravimivaru kui ka meditsiinivahendite arsenal oleks traumapatsiendi vastuvõtuks valmis ja et verd jätkuks ja verekogumisvahendeid oleks.

Teatavasti Eestis verekogumisvahendeid ei toodeta, need imporditakse. Võib küll öelda, et meil on vahendid kaheks kuuks olemas. Aga see on kaks kuud rahuajal, kus meil on üksikud verepreparaate vajavad traumad, vähihaiged, mõned operatsioonid. Kui aga sõjaajal hakkavad traumad tulema, siis saab sellest kahest kuust väga äkki kaks päeva, mis me siis edasi teeme?

Kui täna hakkaks operatsiooniplokid Mustamäel või Tartus Ülikooli Kliinikumis täies mahus tööle, siis on seal paarkümmend laparoskoopiakomplekti valmis sapipõit välja lõikama, äkki igaks juhuks üks traumakomplekt ka. Sõjaolukorras tuleks kõik need laparoskoobid kõrvale jätta, sest plaaniline ravi peatub ja vaja läheb rohkem traumakomplekte. Kas meil on traumakomplekte? Pigem ei ole.

Praegu tehakse ka palju plaanilist ortopeediaravi. Tehakse palju täppisoperatsioone, kus luud fikseeritakse väikeste kruvide või plaatidega, puhas kude pannakse peale tagasi ja inimene kõnnib jälle. Sõjaolukorras on purustused suuremad, haavad on infitseeritud ning tuleb kasutada väliseid fiksaatoreid, et saaks kudesid puhastada ja revideerida.

Need on asjad, mille peale peaks mõtlema. Ja need on kõik Ukraina õppetunnid.

Oleme teinud mõned verelogistikaõppused ja teeme maikuus järgmise, kus mängime arvuliselt läbi, kui kauaks meil sõjaolukorras verd jätkub. Aprillis tuleb suurem rahvusvaheline õppus masskannatanute evakuatsiooni harjutamiseks.

Kas on hakatud nendele asjadele mõtlema?

Ma arvan küll. Eelmise aasta lõpus sai kokku lepitud, kuidas sotsiaalministeeriumi valdkonnas riigikaitsega tegeleda, sealhulgas vaadati üle kiirabi, haiglate, esmatasandi rollid ja varude osa. Neid plaane koostatakse ja Ukrainast saame selleks praegu väga palju sisendit.

Mida me kaitseväe vaatevinklist tahaksime parandada? Riigi tervishoiuvarude nutikamat lahendust, kus ka kaitseväe varud saaks hoitud. Praeguse riigi tervishoiuvaru puhul ei ole mõeldud niivõrd võimalikule sõjaohule kui pigem tarneraskuste leevendamisele. Vähe on eraldatud ressurssi selleks valmisolekuks, kui muutub patsientide profiil traumade suunas.

Samuti on varude ühes kohas hoidmine väga tundlik sabotaaži ja muu kuritegevuse suhtes, laialivedu Eesti erinevatesse piirkondadesse on keeruline. Mõistlik oleks mõelda vähemalt kahe hoiukoha peale kust on varusid võimalik kiiresti haiglateni viia. Täiendavat leevendust elanikkonna ravimivajaduste osas peaks pakkuma Eesti Varude Keskus.

Artikkel ilmus veebruari Lege Artises.