INTERVJUU | Kai Zilmer: kõige muu juures ei tohiks unustada ka HIV-d (1)

Missugune on praegu olukord nakkuskliinikus? Kas oleme jõudnud sarnasesse olukorda, nagu oli pandeemia eel?

Kahjuks me ei ole jõudnud täielikult pandeemia eelsesse aega. COVID-haigete arv on aga siiski langenud ja muude nakkushaigustega inimeste arv tõusuteel. Praegu on meil kolmandik COVID-iga ja kaks kolmandikku muude nakkushaigustega patsiente, mis teeb meile rõõmu. COVIDi ajal kadusid meie majast muud nakkushaigused praktiliselt täielikult. Esiteks, me ei saanud neid võtta kuna pidime COVID-patsiente maksimaalselt hospitaliseerima. Teiseks, muude nakkushaiguste arv langes, kuna isolatsiooni reeglid takistasid inimeste liikumist ja seega ka nakkuste levikut. Murelikuks teeb see, et COVID-i ajal meie eriala praktikale tulnud noored meedikud ei näinudki muid nakkushaigusi ja olid sellest väga kurvad.

Ühiskonnas tundub COVID olevat tagaplaanile vajunud ja keegi ei taha sellest enam midagi eriti teada. Milline on siiski olukord haigla vaates? On ta ikka veel tõsine haigus, millele peab tõsist tähelepanu pöörama?

Olen nõus, et keegi sellest haigusest enam väga kuulda ei taha, epideemia on mõjutanud vähem või rohkem ju kõiki inimesi. Tänaseks on olukord muutunud. Kui varem jõudsid meile COVID-haiged, kes olid vaktsineerimata eakad inimesed, põdesid COVID-it väga raskelt ja kahjuks paljud neist ka kaotasime, siis nüüd ravime COVID-positiivseid, kellel on põhiprobleemiks tegelikult muud rasked haigused või erinevate krooniliste haiguste ägenemine COVID-i foonil ning kes COVID-i tõttu vajavad isolatsiooni, eelistatult nakkushaiguste voodil. Tänu vaktsineerimise hõlmatusele näeme tüüpilisi raske hingamispuudulikkusega COVID-haigeid üha vähem. Kui eakas inimene on vaktsineerimata ja mitmete kaasuvate haigustega, siis kulgeb COVID ikkagi väga raskelt.

Teame, et COVID ilmselt niipea ära ei kao, viirus püüab end muuta, et ellu jääda. Vaktsiin on näidanud, et kaitseb haiguse raskekujulise põdemise eest, aga mitte nii hästi nakatumise eest. Teame, et vaktsineerimine on väga oluline, paraku aga ei tea me veel täpselt, kui sageli me ennast korduvalt COVID-i vastu vaktsineerima peame. Vähem oluline ei ole kõikide isolatsioonireeglite korrektne täitmine, mille osas me kõik peaksime olema COVID-i ajal ju piisavalt õpetusi ja kogemust saanud.

Missugused on COVID-i aastad teie jaoks olnud?

2020. aastal, kui pandeemia algas, oli kõik uus ja me ei teadnud, kui hulluks olukord muutub. Me ei olnud olukorraks ka reaalselt valmis. Puudu oli vajalikust aparatuurist, isegi hapnikuga varustatus ei olnud nii rohkearvuliseks haigete saabumiseks piisav, puudusid hingamisaparaadid ja meedikute ettevalmistus polnud tagatud. Selliste haigetega ei olnud meie kliinik varem töötanud, suur puudus oli arstidest, õdedest ja hooldajatest. Paraku haigestusid COVID-isse ka osa töötajatest. Abi oli vaja otsida kiiresti, abilistele oli vaja õpetada nakkusohus töötamise reegleid. Väga palju oli vaja töö käigus iseseisvalt õppida. Tööd oli vaja teha sõna otseses mõttes vahetpidamata. Kõikidele on see aeg olnud ääretult pingeline ja kurnav nii füüsiliselt kui vaimselt. Eks töö käigus on tekkinud kogemus ning tänu vaktsineerimisele on muutunud haiguse raskus.

See aeg on olnud pingeline, aga kas vähemalt erialaselt huvitav?

See aeg on olnud erialaselt väga õpetlik ja kahtlemata ka huvitav, kuid tõeliselt pingeline ja raske. See näitas järjekordselt, kui ohtlik võib üks nakkushaigus olla, kui keeruliseks ta võib inimeste elu muuta ja kui olulised on nende reeglite järgimine, mis aitavad haigestumist vältida.

Kas COVID-i varjus toimus midagi teiste nakkushaigustega?

Teisi nakkushaigusi oli vähem, sest inimesed liikusid ja suhtlesid üksteisega vähem. Kuna reisimine oli piiratud, ei olnud ka reisiinfektsioone kuigi palju. Meie eriala oluline teema on HIV-infektsioon. Eestis ei ole HIV-epideemia veel piisavalt kontrolli all. Kui viimastel aastatel oli aastas sadakond uut nakkusjuhtu, siis COVID-i aastatel ei ole see arv langenud ega tõusnud. Aga eks reaalset seisu näitab aeg. 2022. aastal oli nakatunute arv 100 juhu võrra kõrgem võrreldes eelneva kahe aastaga, kuid see oli seotud sõjapõgenikega, kellest enamus küll juba saabudes teadsid oma haigusest ja kes jätkavad meil oma kodumaal alustatud ravi.

Möödunud aastal oli uudiseks maailmas ilmunud ahvirõugete infektsioon, mis jõudis ka meile. Eestis tõusis kohalik haigestumine A-hepatiiti, mille algne allikas ei ole tänaseni päris selge. Iga-aastane gripihooaeg üllatas seekord raskekujuline A-gripiga. Nii et nakkushaigused hoiavad meid paraku alati valvsana.

Mis on praegu Eesti infektsionistidele olulised teemad? Millega selts tegeleb?

Eesti infektsionistidele on kolmel viimasel aastal kahtlemata olnud number üks teema COVID, millega on tööd jagunud palju. Meie eriala kolleegid on osalenud epideemia ajal erinevates nõukodades riiklike institutsioonide nõuandjatena (valitsuse teadusnõukoda, immuunprofülaktika ekspertkomisjon, koostöö Terviseametiga, Sotsiaalministeeriumiga).

Vaatamata sellele, et COVID-i aeg oli tõesti väga töörohke ja keeruline, ei saanud unustada, et meil on veel kaks epideemiat – HIV infektsioon ja C-hepatiit. Suutsime valmis saada kaks HIV-infektsiooni juhendit – ravi ja profülaktika juhend ning HIV-testimise juhend. Juhendid on mõeldud kõikidele erialadele, kaasa arvatud meie oma erialale. Möödunud aasta novembris korraldas Lääne-Tallinna Keskhaigla HIV-teemalise erialade vahelise konverentsi. Selle eesmärgiks oli tuua kokku erinevate erialade kolleegid, et rääkida HIV-infektsiooni olukorrast Eestis, tutvustada valminud ravijuhendeid ja jagada kogemusi. Sõnum, mida soovisime edastada, oli jätkuvalt see, et oluline on sihipärase testimise abil üles leida kõik HIV-positiivsed isikud ja kohe alustada viirusevastase raviga. Ravi eesmärgiks on hoida nakatunud isikud tervena ja nakkusohututena. See on ainus viis epideemia lõpetamiseks. UNAIDS on seadnud eesmärgi: 2030. aastaks peaksid 95% HIV-positiivsetest inimestest olema teadlikud oma nakatumisest, neist 95% saama antiretroviirusravi ja ravi saajatest peaks 95%-l olema viirus täielikult supresseeritud. Meil Eestis ei ole seda eesmärki võimatu täita, kuid peame selleks jätkuvat pingutama.

Eestis on ka teine epideemia – C-hepatiit. Õnneks on C-hepatiidi vastu olemas üliefektiivsed kaasaegsed ravimid, mis on Eestis kättesaadavad. WHO on seadnud ülemaailmse eesmärgi, et aastaks 2030 oleks C-hepatiit likvideeritud. Koostöös Eesti gastroenteroloogidega on meil valminud C-hepatiidi likvideerimise strateegia dokument.

Meie eriala kolleegid, kes töötavad suuremates haiglates infektsioonikontrolli arstidena, on COVID-i ajal teinud ränkrasket tööd, kuid vaatamata sellele suutnud valmis saada olulise dokumendi – Infektsioonikontrolli standardnõuded. Dokumendis on kogu teaduskirjanduse alusel kokku võetud kaasaegne teadmine, kuidas ennetada infektsioonide levikut tervishoiuasutustes, sealhulgas ka COVID-i ajal saadud kogemused. Oluline teema infektsioonikontrolli kolleegidel on antibiootikumide ratsionaalse kasutamise järelvalve ja meedikute koolitamine. Antimikroobse resistentsuse ja tervishoiuga seotud infektsioonide järelvalve teemadega tegelevad infektsioonikontrolli kolleegid osalevad Eesti esindajatena ka rahvusvaheliste keskuste töös.

Meie erialal seisab ees oluline töö, milleks on eriala arengukava koostamine. Peame analüüsima seni tehtut ja seadma sihid kuhu ja mismoodi eriala peaks edasi liikuma ja millega soovime oma eriala osas end riigile kuuldavaks teha.

Mis teeb teile infektsionistina Eestis rõõmu ja mis teeb meele kurvaks?

Rõõmu teeb see, et meil on erakordselt huvitav eriala ning meie erialal töötab väga tore kollektiiv. Muret teeb see, et meid on liiga vähe. Oleme riigilt residentuurikohti juurde taotlenud ning oleme neid ka saanud, kuid paraku on vahel olnud ka nii, et kohti on rohkem kui soovijaid. Tore on olnud COVID-i ajal tuttavaks saada tublide noortega, kes meile vabatahtlikult appi tulid. Noored on hea ettevalmistusega ja tõeliselt andekad tegijad, meil on neilt palju õppida! Iga haigla püüab praegu endale tublisid noori tööle meelitada. Tegelikult aga vajab meie meditsiinisüsteem tõsist analüüsi ja ilmselt teatud muudatusi, kuna praegune seis ei ole kuigi kaua jätkusuutlik.

Milliste mõtetega võtsite vastu elutööpreemia?

On hea tunne, kui leitakse, et oled oma tööga tõsiselt panustanud oma haiglasse ja oma erialale. Olen siiralt tänulik selle tunnustuse eest. Samas mõtlen, et miks mina, suurepäraseid kolleege on nii palju, kes kõik vääriksid tunnustust.