INTERVJUU | ITK erakorralise meditsiini keskus tahab saada oma eriala residentuuribaasiks

Alates aprilli algusest juhib Ida-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini keskust (EMK) anestesioloog dr Külvar Mand. Lisaks uuele juhile asus EMK-i juhtivarstina tööle dr Kristiina Mäemets.

Koroonapiirangud võeti maha, inimesed suhtuvad COVIDisse üha lõdvemalt, aga milline on praegu olukord, igapäevane töö erakorralise meditsiini osakonnas (EMO)?

Külvar Mand: Tõsisest COVIDi lainest hakkame välja tulema ja oma tavapärast töörütmi taastama. Otseselt COVID-i tõttu enam EMO-sse tungi ei ole. Pigem võib öelda, et COVID on kaasuv juhuleid. On ka üksikuid COVID-iga seotud kopsupõletikke. Tallinna piires on töökorraldus selline, et need haiged diagnoositakse ära ning hospitaliseeritakse seejärel Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkusosakonda. Kui nad on raskelt haiged, vajavad intensiivravi, siis on ka meie majas kolmanda astme intensiivravi isolaatorid olemas.

Esimese laine ajal levisid pildid, kuidas pikk rivi kiirabiautosid ootab EMO ukse taga järjekorras. Kuidas on selles mõttes viimane laine läinud?

Mand: Tegelikult oli meil sel pühapäevalgi siin päris mitu kiirabiautot ootamas. Kuna kõikidele haigetele, kes tulevad haiglasse, tehakse COVID-uuring, et välistada haiglasisese puhangu teket, siis see võtab mõnevõrra aega.

COVID ei anna enam nii suurt koormust kui varem, aga praegu näeme krooniliste haiguste tüsistunud vorme. Osa inimeste tervislik seisund on selle aja jooksul läinud mõnevõrra halvemaks, sest pole piisavalt kiiresti saadud perearstile või eriarstile.

Kas seda on palju?

Mand: Tegelikult on neid kogu aeg olnud, aga võibolla on neid praegu natuke rohkem ja juhud on raskemad. See paneb omakorda EMO kauemaks haigega kinni. Teeme COVID-i laine ajal tegemata jäänud tööd ja näeme patsiente, kes pole õigeaegselt arsti juurde pääsenud.

Kristiina Mäemets: Kui enne põhjustas erakorralise meditsiini osakonna ukse taga järjekorra COVID, siis nüüd hakkab taastuma tavaliste haiguste järjekord. Järjekord on seal ikka, COVID-ist olenemata.

COVID-i esimese laine ajal märgati, et inimesed pöörduvad EMOsse vähem. Milline oli olukord teil?

Mand: Eks sel ole emotsionaalne foon. Kui lähened haigla erakorralise meditsiini osakonnale, kus 80-90 protsenti patsientidest on COVID-haiged ja sinul on mõni väiksem probleem ning oled vaktsineerimata, siis ilmselt alateadvus ütleb, et hoia sellest kohast eemale ja katsu mujalt abi saada. Nüüd on hirm taandumas. Paljud on ka vaktsineeritud. Inimesed julgevad rohkem abi otsida. Väga suur hulk patsiente tuleb meile kiirabiga, kelle krooniline haigus on kodus nii palju halvemaks läinud, et nad vajavad erakorralist abi. EMO-s on 80-90 patsienti rahulik valve. Pühapäeval oli selline päev, kus rohkem kui 100 külastaja juures läks 30 haiget haiglasse. See näitab haigete raskusastet.

Ehk inimesed, kes EMO-sse jõuavad, üha sagedamini päriselt vajavadki erakorralist abi?

Mand: Jah. Diagnoosid on tõsised, seisundid rasked. Kindlasti jääb siia alati tulema ka selliseid patsiente, kes kasutavad ära kiiruse momenti, sest perearsti juurde minemist peab planeerima.

Mida tähendab osakonna juhatamine teile erialase töö mõttes? Kas see jääb edaspidi tagaplaanile?

Mand: Teen ikka anestesioloogitööd edasi. Eks ma olen seda erinevate osakondade juhatamise kõrvalt kogu elu teinud. Ma arvan, et erialase kompetentsi säilitamine on hästi oluline. Nii minul kui dr Mäemetsal on erakorralise meditsiini arsti eriala. Teeme oma igapäevast tööd paralleelset juhtimis- ja koolitustegevustega. Kui oled tööprotsessides ise sees, siis näed paremini, kuidas neid juhtida.

Ütlesite pressiteates, et olulisteks eesmärkideks on erakorralise meditsiini keskuse töötajate igakülgne arendamine. Mida see sisuliselt tähendab?

Mand: Selleks meil ongi võetud tööle Kristiina Mäemets, noor kolleeg. Eks kõige targemad on ülikooli lõpetanud aktiivselt tööd tegevad arstid, sest meil, kes me oleme võibolla 20-30 aastat seda tööd teinud, on küll hea praktiline kogemus, aga kindlasti ei suuda me nii palju kogu aeg uute teadmistega kursis olla. Dr Mäemets ongi meil selleks siia võetud, sest erakorralise meditsiini osakond on abiarstidele ja residentidele suur õppebaas.

Mäemets: Üks eesmärk on see, et tudengid ja residendid saaksid korralikult juhendatud ja nad ei tunneks, et ei saa kelleltki abi küsida. Teine pool on personali üleüldine koolitamine nii meeskonnatöö (arst, õde, hooldaja) mõttes kui ka teiste erialaarstide, kes käivad EMO-s konsulteerimas, mõttes. Eesmärk on, et osakondade vaheline koostöö oleks sujuvam.

Eesti haiglate EMO-d pidavat toimima üha enam tänu residentidele ja üliõpilastele. Milline on olukord?

Mäemets: EMO-des on tõesti väga palju tudengeid, residente ja üldarste, sest EMO residentuuri lõpetanud arste on vähe ja need, kes lõpetavad, jagunevad haiglate vahel ära. Põhiliselt minnakse Tartusse ja Tallinnasse ning näpuotsatäis mujale. Kuna ITK ei ole EMO residentuuribaas, siis on erialaõppe lõpetanud EMO arste siia ka raskem saada. Samas ei tohi ära unustada, kui olulist rolli omavad õed ja abipersonal – ilma nendeta pole EMO töö võimalik ja jätkusuutlik.

Mand: Meie üks eesmärke õpetava poole pealt ongi see, et ITK oleks erakorralise meditsiini arstide residentuuribaas. Kui mõelda meie haigla erialadele, siis on meil näiteks väga tugev sünnituse osa ja see on erakorralise meditsiini arstidele väga oluline eriala. Eriti, kui satud tööle maakonda, kus pead olema suuteline kõike lahendama. Meil on ka väga tugev silmahaiguste eriala, ortopeedia eriala ja lülisamba kirurgia. Seega, meil on palju baaserialasid, mille pealt noori tohtreid edasi arendada. Praegu on õppebaasideks Tartu Ülikooli Kliinikum ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla. Kindlasti näen võimalust, et suudame nende haiglatega koostööd teha ja saada ülikoolile partneriks residente õpetava ja töökogemust andva keskusena. See annaks meile võimaluse saada noori kolleege, sest kõige parem on tulla tööle keskkonda, kus sa oled juba olnud.

Kui tudeng või resident tuleb ITK EMK-sse tööle, siis mis teda ees ootab?

Mand: [naerdes]Siin ootab kõik ees! EMO on kõigi võimaluste maa.

Kindlasti on abiarsti ja residendi jaoks oluline, et oleks võimalik iga kell küsida vanema kolleegi nõu. Siis sa arened õiges suunas ja tekib arstlik julgus. See ei ole hulljulgus, vaid arstlik julgus otsustada kiiretes situatsioonides, mis tähendab, et sul on lisaks teoreetilistele teadmistele ka sisetunnetus. Lisaks peavad olema head käelised oskused kiiretes situatsioonides tegutsemiseks teadmisega, et suudad asjad lõpuni viia. Kui kolleegid on seljataga, siis tead, et kui peaks tekkima keeruline olukord ja vajad abi, siis sind ka aidatakse. Teed koos nendega asja lõpuni, olukord lahendatakse. See ongi kogemus, mida omandatakse, et järgmisel korral paremini hakkama saada. Erakorralises meditsiinis tähendab hakkama saamine sageli inimese elu päästmist.

Mäemets: Selleks olen ka mina siin, et tudengil ei tekiks seda olukorda, et upu või uju – saa ise hakkama!

Mand: Dr Mäemets on nende jaoks olemas päevasel ajal, kui on tudengite ja abiarstide hulk kõige suurem, sest kogu asja ainult vastutavale arstile üles ehitada ei saa. Arstil on tihti korraga 10 või rohkem haiget ees. Ta peaks siis valima, kas keskenduda noorte kolleegide õpetamisele, neid aitama, või tegelema kriitiliste haigetega. Haigete arvelt ei saa lõivu võtta. Õppeprotsess peab käima paralleelselt.

Mis on noortel alguses kõige keerulisem?

Mäemets: Võibolla see, et nendega läheb alguses rohkem aega. Alguses ongi vaja, et keegi oleks kogu aeg olemas. Sa ei saa noortele panna peale sellist koormust, nagu paned erakorralise meditsiini arstile. Neil on vähem patsiente, neid peab juhendama ja nendega läheb aega rohkem.

Inimesed on koroonast väsinud, aga ilmselt tuleb see uue lainena uuesti. Kuidas saab haigla valmistuda uueks koroonalaineks?

Mäemets: Ma ei usu, et see tuleb selline, nagu oli esimene.

Mand: Jah, nüüd oleme oluliselt teistsuguses situatsioonis. Meil on sisse töötatud töörütmid, meil on võimalik osakondi ümberprofileerida, meil on olemas juhtrollidega inimesed, meil on regulatsioonid. Tol hetkel, esimese laine ajal, hakkasime seda kõike nullist tegema. Lisaks oli suur COVIDi-hirm olles meedias näinud, kuidas Itaalias ja Hispaanias inimesed ootesaalides pinkide peal surid. Nüüd on lähtekoht hoopis teistsugune. Lisaks on väga paljud inimesed vaktsineeritud.

Oleme saanud süsteemid toimima ja kohaneme olukorraga, aga kindlasti jääb probleemiks see, et kui COVID jälle pead tõstab ja haiglad peavad nakatunuid ravima, siis hakkavad kannatama teised haiged. Paljud inimesed ei saa oma põhihaigustele ravi. Kes ei saa endoproteesi, kes peavad kodus kannatama ja seetõttu töövõimetuslehel olema... Need on kaugmõjud, mis on minu arvates tõsiseks probleemiks. Natuke on tunne, et see haigus põhjustab ebavõrdsust. Kroonilise haigusega patsient ei ole võrdselt koheldud COVID-i haigetega. Eks prioriteet on selge. Eesmärk on olnud, et kogu ühiskond ei kukuks kokku, aga me oleme väga palju teinud seda ka terviseteadlike inimeste arvelt, kes on ennast vaktsineerinud, kes põevad kroonilisi haigusi ja on ennast hoidnud, aidanud ühiskonnale kaasa, et haigestumine langeks. Me pole suutnud neile vastu pakkuda teenuseid, mis teeksid nende elukvaliteedi paremaks. Seetõttu töötame praegu operatsioonitubades ja osakondades täie hooga. Tänahommikune seis oli selline, et kardioloogia oli täis, siseosakond oli täis. Kohti pole, paigutame haigeid teistesse osakondadesse. Haigla töötab täie hooga. Teeme seda, mis on jäänud vahepeal tegemata.

ITK EMK on praegu ajutisel pinnal. Millal uus keskus avatakse ja mis sinna tuleb?

Mand: Loodame, et 1. juulil. Kui osakond on kohe algusest peale planeeritud erakorralise meditsiini osakonnaks, siis on seal olemas loogilised patsientide kulgemise rajad ja vajalikud tööruumid. Uus töökeskkond võimaldab palju paremini tööd korraldada. Tegelikult on isegi praegune konteinerpind vaheastmena samm edasi võrreldes meie vanade ruumidega. Kindlasti tahame paremaks saada traumakäsitluse, nn rohelise patsiendi toa, kuhu tuleks tööle ortopeed, et õpetada residentidele ja abiarstidele traumakäsitlust. See on puhtalt praktiline, kogemuslik ja vajab õppinud kolleegi juhendamist. Punaste patsientide poole pealt saavad töötingimused olema hoopis teistsugused.

Mäemets: Ära tasub mainida ka see pool, et töötajale saab uuenenud keskus olema palju mugavam. Seal on avatumad ruumid ja kasvõi see, et näiteks eelmises EMO-s oli meil ainult üks tualettruum.

Mand: Lisaks tuleb kinnine kiirabi estakaad. Kui muidu peatub kiirabi õues, olgu torm, lumi või vihm, siis nüüd saab ka meil olema kinnine kiirabilüüs, kus on soe ja kuiv. See on väga oluline samm haiglasse saabuvatele patsientidele ja meie kolleegidele kiirabis, kes saavad haiged ilusti üle anda ja autod kohe korda teha. Enne oli see päris keeruline. Neid haiglaid, kus selliseid võimalusi ei ole, on alles jäänud väga vähe. Hea, et haiglate juhtkonnad on aru saanud, et erakorralise meditsiin osakond on haiglas väga oluline lüli.