INTERVJUU | Heidi Alasepp: loodan, et me ei pea katastroofimeditsiini plaani kunagi kasutama

Intervjuu ilmus veebruari Eesti Arstis.

Millises seisus on Eesti tervishoid 2023. aasta alguses?

Mina hindan, et Eesti tervishoid on heas seisus. Kui mõtleme selle peale, et meil on seljataga kolm kriisiaastat, millega saime väga-väga edukalt hakkama, siis see, kuidas oleme tänasesse välja jõudnud, on hea tulemus. Kui vaadata pikemat ajatelge, aastakümneid, siis oleme liikunud edasi väga jõudsalt. Eesti tervishoid on maailmatasemel, kuigi meil on veel palju teha.

Ometi oli riigikontrolli tervishoiuteemaline aastaaruanne riigikogule mullu päris kriitiline.

Ma ei öelnudki, et seis on väga hea, vaid hea. Kindlasti peab süsteeme uuendama. Tulin sotsiaalministeeriumisse tööle 15 kuud tagasi ning juba siis teadsin, et meil on vaja muudatusi ja oleme etapis, kus peame süsteemid tõsiselt üle vaatama. Riigikontrolli kokkuvõte meeldis mulle väga. Kohtusin ka riigikontrolöriga ja rääkisin, mis probleeme mina näen, ning andsin soovituse, millest võiks olla järgmine audit. Saan kinnitada, et oleme oma 2023. aasta tööplaanides juba neid tegevusi planeerinud, mis aastaaruandes välja toodi.

Kas te saate mõne näite tuua?

Näiteks haiglavõrk, esmatasand, kiirabi. Meil on palju analüüse, see on tõsi, aga mõnda on vaja uuendada enne, kui saad nende põhjal otsuseid teha. Haiglavõrgu analüüs, mis eelmisel aastal valmis, oli esimene. Nüüd ootame esmatasandi arengukava. Kohe on valmimas haiglaeelse erakorralise meditsiini abi analüüs ja me tahame püstitada ka kiirabi arengusuunad koos kiirabi kvaliteedinõukoguga. See on see platvorm, mille pealt saame hakata tervikpilti kokku panema. See kõik on meie selle aasta tööplaanis.

Riigikontrolli aruandes oli läbiv sõnum, et olulised otsused on jäänud tegemata. Miks see ikkagi nii on?

Hästi lihtne oleks öelda, et see on poliitilise tahte taga. Üks teine hästi oluline pool, millest ma ka riigikontrolliga rääkisin, on see, et tervishoiutöötajate ressursi kõrval on tähtis ka tervishoiu juhtimise ressurss. Kui ma räägin näiteks enda töökohast, enda vastutusvaldkonnast, siis portfoolio on siin väga suur. Me vajame tervishoiu juhtimises stabiilsust, kvaliteeti ja ilmselgelt ka meeskonna suurendamist, et kõiki vajalikke otsuseid ette valmistada.

Mis on kõige olulisemad küsimused tervishoius, millega uus valitsus peaks kindlasti tegelema hakkama?

Väga oluline on valitsusel ja parlamendil hakata tegelema ressurssidega. Ma mõtlen selle all nii raha kui ka tööjõudu ning kogu teenustevõrku, kuhu sisse on arvestatud ka innovatsioon. Veel ühe olulise teemana toon sisse valmisoleku – kogu meie tervishoiusüsteemi hakkamasaamine kriisides. Eelmine aasta on Euroopat ja meie riiki totaalselt muutnud. Meil on ümberringi olnud julgeolekukriis. Need on väga olulised teemad, millega valitsus ja ka meie peame kindlasti tegelema nii ministeeriumi, kogu tervishoiusüsteemi kui üksikisiku tasandil.

Milliseid lahendusi teie näete, et Eesti tervishoiusüsteem oleks pikemas plaanis jätkusuutlik?

Selles olen ma veendunud, et meil on raha juurde vaja. Kui küsida, mis mehhanismiga seda saavutada, kas ravikindlustussüsteemiga, riigieelarvest või maksumuudatustega, siis selle kohta pean küll ütlema, et see on poliitiline otsus. Meil on tehtud rahastamisega seotud analüüsid ja tellitud on ka lisaanalüüs, mis peaks valmima veebruaris. Tulevasel koalitsioonil ja valitsusel on see uuring silmade ees ja seda on siis vaja hakata läbi arutama ja vaatama, kuidas ellu viia. Selles olen ma küll veendunud, et me väga pikalt ei jaksa sellises eelarves püsida.

Kas Eestil on üldse jõukohane praegust tervishoiusüsteemi üleval pidada või peaks solidaarne süsteem kuidagi muutuma?

Eks see on ajas ka muutunud. Näiteks 2017. aastal tegi riik otsuse, et pensionäride eest tuleb riigieelarvest maksta ravikindlustuse raha. Võib-olla on ka see muudatus vajalik, et me peame laste eest raha juurde maksma? Töötavate inimeste hulk on aina väiksem. Nähes, kuidas areneb maailm, kuidas meie enda soovid suurenevad ning kuidas tahame elada kaua ja võimalikult tervelt, siis ma olen täiesti kindel, et inimese enda panus peab suurenema. Ma ei mõtle rahaliselt, vaid panust tervisesse. Peaksime saama terviseharitumaks. Selle all mõtlen vaktsineerimist, teadlikke tervisekontrolle, toitumist, liikumist. Need on ju tegelikult lihtsad asjad, millesse saame ise panustada. Aga kui me jääme haigeks, siis mina eeldan küll maailmatasemel tervishoidu, mille hoidmine ja arendamine on riigi kohustus.

Meil on Eesti tervishoius väga palju häid näiteid, võimsaid saavutusi ning võib-olla oleme kuidagi tagasihoidlikud neist rääkima ning kipume meediasse minema siis, kui tahame kritiseerida. Tervishoiu valdkond peaks näitama, mis on tema väärtus ja mida ta annab ühiskonnale. Ja ühel hetkel peame ausalt ütlema, kas seda või teist saame selle eelarve eest tagada. Ma arvan, et sellist dialoogi on vaja meil lähiaastatel kindlasti tugevdada.

Kuidas haiglavõrgu arengukavaga edasi minnakse?

Analüüs valmis eelmisel aastal. Me loome projektimeeskonna, et haiglavõrk, esmatasand ja kiirabi oleksid ühtselt vaadeldavad. Selle analüüsi käigus tuleb vaadata Eesti kaardile erinevate piirkondade kaupa, et tagada kättesaadavus ja toimepidevus.

Mis saab Tallinna haiglast? Kas riik peaks sellega rohkem seotud olema?

Tallinna linna haiglate taristud on amortiseerumas. Ma olen kindel, et seoses selle suure plaaniga vaatame üle ka kogu Tallinna piirkonna haiglavõrgu. Seda eelmises analüüsis ei tehtud. Ma arvan, et eelmisel aastal oli see tervishoiuvaldkonna jaoks suur kaotus, et me Tallinna haiglale mõeldud rahast ilma jäime. Ministeeriumil on koostöö siiski linnaga Tallinna haigla teemal olnud, funktsionaalsed arengukavad on kinnitatud. Suur küsimus on, kuidas leida rahastus. See teema vajab kindlasti veel ülevaatamist tänaste teadmiste juures, kus meil on olnud pandeemia ja kriisikogemus. Ka Tallinna linn hakkas plaane eelmisel aastal muutma.

Oluline on ka see, mis saab lastehaiglaga, et sünnitusabi ja lastehaigla oleksid koos?

Täiesti nõus. Me võimegi vaadata seda piirkonda tervikuna ja peamegi vaatama. Terviklikkuse loomine on nii taristu kui ka tööjõu planeerimisel hästi oluline. Ega väga palju meil aega nuputamiseks pole, need on kindlasti lähiaastate teemad, aga ilma tervikpildi kokkupanekuta seda teha ei saa.

Hiljuti tutvustati ministeeriumis ravimipoliitika strateegiadokumenti. Mis on selle dokumendi praktiline väärtus?

Kõige praktilisem on selle dokumendi suur eesmärk, et meil oleksid Eestis tagatud ja kättesaadavad kvaliteetsed ja ohutud ravimid. Tegemist on aastaid kestnud protsessiga, millega on olnud seotud üle 30 partnerorganisatsiooni. See on võimas konsensusdokument, millele järgneb rakenduskava, mis valmib juba lähikuudel. Selle alusel hakkame Eesti jaoks looma kindlaid tegevusi.

Kas see dokument annab lootust, et me saame kiiremini uuemaid ravimeid?

Ma väga tahaks loota. Minu jaoks on seal palju olulisi asju. Üks on riigisisene vaade, meie enda koostöövõrgustikud, informatsiooni kiire liikumine, näiteks kui meil on tarneraskused, aga minu jaoks on väga tähtis, et Eesti oleks selles valdkonnas ka Euroopas hästi esindatud. Euroopa ravimiregulatsioon on samuti muutmisel.

Milline on Eesti tervishoiu valmisolek võimalikeks kriisideks ja katastroofideks?

Me saime esimesed ristsed pandeemias. Teame, milline oli meie valmisolek. Olime sunnitud oma haiglates kiiresti väga palju asju ümber korraldama. See, kui kiiresti kohaneti, näitab meie tervishoiusüsteemi tugevust ja sisemist väärtust. Meil on hästi see, et meil on juhtimisstruktuur tänu pandeemiakogemusele paigas. See on ressursside jaotamise mõttes väga oluline.

Meil on ministeeriumis riigikantselei tellimusel valminud katastroofimeditsiini plaan, mis on keskendunud massilistele kannatanutele ja sõjavigastatutele. Sellele dokumendile koostame praegu rakenduskava. Meil on olemas ka elutähtsa teenuse osutajate tegevusvarud ja riigi tegevusvarud, aga meil on plaanis sel aastal kogu see teema uuesti lauale võtta, et vaadata uues reaalsuses üle, mida me vajame. Ma kiidaks tervishoius olevate inimeste ja Ravimiameti koostööd Eesti Varude Keskusega. Meil on sinna esitatud 165 ravimi loetelu. Hanked käivad, osa on juba kätte saadud ja tehtud hulgifirmadega süsteem, kuidas neid ravimeid pidevalt Eestis hoida. Need on väikesed sammud, mis meie turvalisust tagavad, aga selleks, et oleksime suuremateks katastroofideks valmis, peame veel hästi palju tööd tegema.

Valmisolekut saame tagada ressurssidega. Praegu meil tegelikult rahastamises puudub kriisideks valmisoleku raha. Ka koolitussüsteeme on vaja tugevdada. Ääretult tänuväärt on kaitseväe initsiatiivil sõjaväeakadeemia poolt meie tudengite koolitamine.

Millised on olnud Ukrainas toimuva sõja õppetunnid?

Tegelikult oleme saanud Ukraina õppetunde juba 2014. aastast. Eesti abi on Ukraina suunal olnud pikaaegne. Oleme aidanud nende patsiente, käinud abis, toonud siia tervishoiumeeskondi ja neid õpetanud. Rõhutan ka seda, et Eesti on teinud Ukrainale tegevusteraapia õppekava Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis.

Nüüd see õppetund, mida on andnud eelmine aasta ja jätkuvalt annab, on olnud väga mõtlemapanev. See peab olema praegu meie tarkus ja oskus saada sealt infot, olla oma kolleegidega kontaktis, aidata nii palju, kui me vähegi suudame, ja läbi selle ise õppida. Meie õppetunnid on alates sellest, kuidas pidime üheskoos valmistuma sõjapõgenike vastuvõtuks. Või mida teha olukorras, kus riigis on vaja teatavaid preparaate senisest tunduvalt suuremates kogustes, ehk kuidas kiiresti käivitada mehhanismid, et hüüda appi. Meie saime 25. veebruaril pandeemia ajal loodud Health Emergency Response Agency (HERA) kaudu loetelud ravimitest ja meditsiinitarvikutest, mida Ukraina vajas. See, kui kiiresti saime Eestis koostöös suuremate hulgifirmade, välis- ja kaitseministeeriumiga need protsessid käima lükata, on olnud tähtis õppetund.

Väga oluline on meile eriala mõttes ka see, millised on Ukrainas sõjavigastused, kui brutaalsed nad on. Kolleegid kaitseväest on öelnud, et seal on kasutatud relvi, mida ei tohiks kasutada, fosforpõletuseni välja. Meie peame sellest kogemusest ainult õppima. Seda, kuidas anda abi, aga ka seda, kuidas abi vastu võtta. Neid mehhanisme peame kindlasti läbi mängima, sest need on suured logistilised teemad. Ma siiralt loodan, et me ei pea kunagi seda katastroofimeditsiini plaani rakendama, aga see on protsess, mis peab meid tegema tugevamaks, et juhul kui peaks midagi juhtuma, siis saame hakkama.

Veel üks teema, mis eelmine aasta tuli meie lauale, on kiirgus – kiirgusõnnetused, kontamineeritud patsient. Eelmisel aastal toimus sel teemal riigitasandi õppus, mille tegid USA kolleegid. See on teema, milles peame oma valmisolekut tugevdama ja mille osas on vaja lisakoolitusi, tegevusvaru ja tugevat koostöövõrgustikku.

Sel aastal valmistume Ukraina vigastatute sissetoomiseks, et neid aidata, andes neile tagasi elukvaliteeti, ja õppida ka ise. Ma loodan, et sellest tuleb pika perspektiiviga rahvusvaheline koostöö.

Kui rahul te sellega olete, kuidas on sõjapõgenikest tervishoiutöötajaid Eestis rakendatud?

See, mida oleme saanud teha, on hästi tehtud. Mina olen siiralt tänulik Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolile, kes tegi eraldi kursuse 23 Ukrainast tulnud õele. Mõned kuud tagasi oli Terviseametis 33 taotlust. Neid on võetud meie kolleegide juurde tööle, aga suur takistus on olnud keeleoskus. Me peame arvestama, et põgenikele on vaja kohanemisaega, neil on vaja õpet, et tunda Eesti tervishoidu, ja me kõik ootame ka keeleoskust. Peame astuma samm-sammult. Nii palju, kui teha saime, oleme teinud ja kindlasti oleme valmis protsesse üle vaatama ja parandama.