INTERVJUU | Haigekassa endine juht Tanel Ross pooldab universaalset ravikindlustust

Uus valitsus lubas aasta lõpuks läbi viia tervishoiu rahastamise analüüsi, kuid tegelikult on erinevaid analüüse tehtud ju varemgi. Milliseid võimalusi teie peate kõige mõistlikumaks, et leida tervishoidu lisaraha?

Oluline on vaadata kahte asja ehk kuidas oleks võimalik olemasolevaid vahendeid kasutada tõhusamalt ja kas või kuidas leida lisaraha. See on sügavalt poliitiline küsimus. Tegelikult on seda probleemi ühel või teisel viisil ka osalt lahendatud. Näiteks on pensionäride eest, või täpsemalt, riiklike pensionite mahu põhjal riigieelarvest makstav täiendav summa Tervisekassale kindlasti oluline panus ning ka Covid-kriisi ajal tehti eraldisi. Nii et osa lisaraha probleemist on lahendatud sellega, et Tervisekassa tulubaasi on natuke laiendatud, just selle mõttega, et seda ei panda enam ainult sotsiaalmaksu maksjate õlgadele. Eks see on iga valitsuse jaoks oluline küsimus, et kui nüüd on täiendavaid vahendeid tervishoidu vaja, siis kas neid võtta eelarvest või mingit moodi sundkindlustusega, nagu meil on praegu läbi sotsiaalmaksu, või siis võimaldada inimestel või tööandjatel rohkem ise maksta, tehes seda atraktiivsemaks näiteks läbi maksusoodustuste. Aga hetkel see viimane ei ole allikas, mis struktuurset puudujääki täielikult kataks. Inimeste omaosalus on meil samuti päris kõrge.

Ma usun, et lahendused tervishoiu rahastamises saavad olema sellised, mis ühel või teisel viisil tuginevad Tervisekassale. Ta jääb meie solidaarses kindlustussüsteemis domineerivaks tegijaks. Kui mõtleme, miks meil on lisaraha vaja, siis on see eelkõige tingitud elanikkonna vananemisest ja haiguskoormuse muutumisest ning on selge, et igasugused täiendavad rahastamisvõimalused peale solidaarse ravikindlustuse on pigem rahastamist toetavad.

Olen aru saanud, et praegune valitsus lähtub sellest ikkagi, et Eesti tervishoid tugineb solidaarsele ravikindlustusele. Tegelikult on kogu Euroopas solidaarne ravikindlustus, olgu ta realiseeritud läbi keskse Tervisekassa nagu meil, läbi kohalike eelarvete või läbi kohustuse osta endale ravikindlustus. Need on tehnilised küsimused, aga põhiline on solidaarsuse printsiip, et on tagatud teenuste ühetaoline kättesaadavus sõltumata sellest, kas inimene on rikas või vaene.

Kas Tervisekassast oleks põhjust mingeid kohustusi välja võtta?

Eks sellest on räägitud. Eelkõige on juttu olnud lühiajalistest haiguslehtedest. Kokkuvõttes pole selle küsimuse puhul eelarve kulu poolelt vaadates põhimõttelist vahet, sest kuskilt tuleb neile hüvitistele ka Tervisekassast välja viimisel ju ikkagi kate leida. Võib küsida, kas see on Tervisekassa kindlustuspaketi seisukohalt põhjendatav, et lühiajalised hüvitised on Tervisekassas. Minu meelest võib küll öelda, et see on loogiline osa ravikindlustuspaketist, mille eesmärk on tagada nii kindlustatu ravikulude rahastamine kui ka lühiajaliselt töö puudumisel asendustasu maksmine. See küll võib tunduda atraktiivne, et viime midagi Tervisekassast välja ja siis jääb raha rohkem alles, aga tegelikult ju nii ei ole, sest kate tuleb ikkagi leida.

Kui tervishoiu jaoks antakse raha juurde riigieelarvest ja teades, et ka töötamise viisid on muutunud, siis kas võiks üldse universaalsele ravikindlustusele üle minna? Mida teie sellest arvate?

Ma kindlasti pooldan universaalset ravikindlustust, kuid mitte riigieelarvest otse rahastatavat süsteemi. See on minu sügavalt isiklik arvamus, aga jättes kõrvale pensionärid (kellel on Tervisekassa ravikindlustus automaatselt), siis peaks iga täiskasvanud inimene omama kohustuslikus korras ravikindlustust ja Eestis praegu Tervisekassa seda ka tagab. On muidugi arusaadav, et uute töövormide puhul võib olla vajalik analüüsida tehnilisi küsimusi, sest meie praegune ravikindlustuse makse on osa meie eest igakuiselt tasutavast sotsiaalmaksust. Näiteks ka praegu saab inimene teha Tervisekassaga vabatahtliku lepingu.

Eks loomulikult võib küsida, kas on ka muid tehnilisi võimalusi ravikindlustuse korraldamiseks. Nagu me teame, siis on üldiselt kaasaegses arenenud maailmas kaks varianti: kas on kindlustuspõhine solidaarne meditsiin või tervishoiu eelarveline rahastamine. Universaalne ravikindlustus tegelikult tähendab seda, et on ikkagi mingisugune kriteerium, mille alusel on kõigil inimestel õigus saada kindlustus ja juurdepääs tervishoiuteenusele.

Teisel juhul nihkuks mudel solidaarselt kindlustusepõhiselt süsteemilt, nagu ta meil on olnud aastaid, selles suunas, mis on Põhjamaades või Inglismaal, kus fakt, et sa oled legaalne resident, annab sulle juba õiguse tervishoiuteenuse saamiseks.

See on poliitiline küsimus ja muidugimõista ei lahenda see probleemi, kust raha juurde saada. Tekib terve rida küsimusi. Näiteks, missugused on siis kriteeriumid, mille alusel inimene võib tervishoiuteenust ja millist teenust saada? Mina isiklikult pooldan kindlustusel põhinevat süsteemi, aga see tuleneda minu senistest kogemusest ja karjäärist. Kui liikuda kindlustuselt ära, siis tekib automaatselt küsimus, kui palju raha peaks igal aastal tervishoidu andma. Praegu on reeglid suhteliselt selged –13 protsenti rakendatakse töötasult ja lisaks makstakse pensionäride eest riigieelarvest. Kui meil neid reegleid enam ei oleks, siis peaksid olema mõeldud välja mingisugused muud reeglid. Ei oleks otstarbekas olukord, kus igal aastal tuleks summa kokku leppida. Nii sotsiaalministeeriumi kui Tervisekassa jaoks on oluline tervishoiu finantseerimise prognoositavus. Tervisekassa teeb ju lepingud haiglatega, kes peavad oma tegevusi planeerima. Universaalse kindlustusega peab kaasnema igal juhul mingisugune reegel, mismoodi riigieelarvest finantseerimiseks raha eraldatakse.

Liikumine kindlustuspõhiselt tervishoiult residentsuse põhisele kättesaadavusele tähendaks seda, et me tagame kõigile juurdepääsu meditsiinisüsteemi, aga kindlustusmeditsiini pluss see, et igal inimesel on mingisugune vastutus, lihtsam on kehtestada prognoositavaid finantseerimisreegleid ja Tervisekassal on tugevam kontroll kulude ja teenuste üle. Mina pooldan praeguse süsteemi arendamist, mitte selle kardinaalset muutmist.

Millise pilguga vaatate sellele, et järjest rohkem tulevad pildile erameditsiin ja erakindlustused?

Turg on vaba, aga Tervisekassa kindlustuspakett on suhteliselt universaalne, mis tähendab, et Tervisekassa jääb kindlasti dominantseks. Erakindlustus annab inimestele natuke suurema valikuvabaduse ja kui see turusegment on kasvanud, siis näitab see nii nõudluse kui ka pakkumise olemasolu. Mina leian, et täiendav kindlustus peaks olema selline, mis tõepoolest annab süsteemi seisukohalt juurde täiendavaid võimalusi või teenuseid. Ma arvan, et see ei oleks kellelegi kasuks, kui sa selle kaudu n-ö ostad endale juurdepääsu solidaarsesse kindlustusse. See poleks õiglane ja kokkuvõttes ka ebaefektiivne. Kuid jah, fakt on see, et erakindlustussüsteem toob natuke raha süsteemi juurde ja pakub võimalusi inimestele, kes jõuavad selle eest maksta.

Probleemid solidaarsusega tekiksid siis, kui mittesolidaarsel komponendil oleks tervishoiusüsteemis oluline maht ja märkimisväärsel osal elanikkonnast tekiks omaette kindlustussüsteem. Kui me vaatame, missugused on erakindlustusel põhinevad solidaarsed süsteemid, siis näiteks Saksamaal või Beneluxi riikides on see täpselt reglementeeritud, missuguseid pakette erakindlustused pakuvad, kui suured on maksed. Erakindlustus võib olla osa solidaarsest süsteemist, aga ta peaks siis tõepoolest olema osa sellest, mitte et on kaks süsteemi kõrvuti.

Kas teil endal on täiendav kindlustus?

Ei ole.

Kui raha kõrvale jätta, siis mis on teie arvates praegu Eesti tervishoius kõige suuremad probleemid?

Kindlasti on üks väljakutse digitaliseerimine. E-tervisest ja digitaalsest tervishoiust on aastaid räägitud, kuid lubadused on igal pool maailmas oodatust aeglasemalt realiseerunud.

Midagi on ju ka hästi – näiteks on tulemas upTIS. Või mida meil täpsemalt vaja oleks?

Just, seda olekski alustuseks tarvis. Uue põlvkonna tervise infosüsteem on kindlasti vajalik, kuna teeks terviseandmete kasutamise palju lihtsamaks ja nende kättesaadavuse kiiremaks. Inimesed on e-teenustega harjunud ja neil on ootus, et nad saavad ka meditsiinis kvaliteetseid e-teenuseid kasutada. Tervishoiu digitaliseerimine tähendab kättesaadavust, kaugkonsultatsioone, infovahetust meditsiinitöötajate endi vahel, inimeste paremat ülevaadet oma terviseandmetest, et nad saaksid ise paremini panustada... See on see, mis puudutab töökorraldust, aga kui mõelda raviprotsessi, -kvaliteedi ja -otsuste peale, siis mõelge, kui palju võiks andmete parem kasutamine juurde anda, eriti mõeldes tehisintellektile, mis on veel ju lapsekingades. Digitaliseerimine tervikuna peaks olema meie kõige olulisem prioriteet.

Meile meeldib mõelda, et oleme selles valdkonnas kõrgel tasemel. Tervishoius siis pole?

Kõik on suhteline. Me kindlasti oleme tervishoius samuti, kui võrrelda enamike teiste riikidega. Meil on unikaalseid tugevusi nagu keskne tervise infosüsteem, mis üldse võimaldab uue põlvkonna TIS-ist rääkida. Juba lihtne asjaolu, et kõik su terviseandmed on kättesaadavad, inimene saab vabalt oma digilugu vaadata, on fundamentaalne tugevus. Maailmas oleme tipptasemel, aga selles valdkonnas on väga palju kasutamata potentsiaali.

Kui palju te jälgite, mis praeguses Tervisekassas peale teie ära minemist toimub? Kui rahul sellega olete?

Eks ma ikka suhtlen ja jälgin natuke. Ma arvan, et Tervisekassa on praegu finantsiliselt heal järjel ning on tehtud olulisi samme edasi. Väga positiivsena toon välja, et on loodud omaette analüüsi osakond ja digiteenuste osakond. Tervisekassal on nüüd juba paar aastat ka innovatsioonifond, mille kaudu saab rahastada erinevaid e-teenuste lahendusi. See on väga kihvt ja seda teed tuleb jätkata. Mul on Eesti inimesena Tervisekassa suhtes ainult kiidusõnu.