INTERVJUU | Gerda Joa: pereõed on võimelised veel palju enamaks

Artikkel ilmus märtsi Pereões. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Pereõde ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Kuidas on õdede töö Laagri Perearstikeskuses korraldatud?

Keskuses on viis aktiivset nimistut ning lisaks arstidele ja õdedele töötavad ka ämmaemandad, füsioterapeudid, psühholoog ja vaimse tervise õde. Kollektiiv on meil suur, umbes 35–40 inimest. Lisaks oleme õppebaas tulevastele arstidele ja õdedele.

Tervisemure korral on pereõde keskuses esimene kontakt. Oleme loonud selleks hästi toimiva kõnekeskuse, kus on tavaliselt kaks, vahel kolm õde korraga. See tähendab, et triaaž käib telefoni teel. Nii saame kohe hinnata tervisekaebusi ja mõelda jätkutegevustele, näiteks nõustamisele või vastuvõtule kutsumisele. Registratuuris vastuvõtuaegu ei panda ehk kui patsient tuleb vastuvõtule, on juba teada, mis põhjusel ta pöördub. See kiirendab ja parandab vastuvõtu kvaliteeti, sest registreerimise põhjus on juba teada.

Õdede igapäevane töö on roteeruv. Meil on vastuvõtud, protseduurid, sidumised, kõned, e-kirjad. Kindlasti arvestatakse õdede soovidega, kellele on mingisugune tegevus rohkem südamelähedane.

Oleme küll eri kabinettides, aga kasutame majas digitaalset kommunikatsioonilahendust, mille kaudu saame kogu kollektiiviga või õed eraldi mõtteid põrgatada, abi küsida, tuju üleval hoida või olulist infot jagada.

Millised valdkonnad Teid kõige enam paeluvad?

Mulle meeldivad väga sidumised ja kõik sellega seonduv. Võib-olla on seda natuke imelik öelda, aga mida koledam haavand on, seda huvitavam. Haavandid ja nende ravi ei ole ainult puhastamine ja sidumine, vaid tihti on nad seotud paljude tingimustega – kodune keskkond, ravimid, patsiendi teadlikkus, tervisekäitumine, liikumine või sisemised tegurid, näiteks allergiad või kroonilised haigused. Oluline on saada teada juurpõhjus, seejärel saab viia läbi nõustamise ja patsiendiõpetuse ning valdavalt on seejärel näha positiivset dünaamikat.

Valdkonnana paeluvad mind veel kroonilised haigused, sest neil patsientidel on sageli ka muid probleeme. Tihtipeale on sel juhul fookus patsiendiõpetusel, tema teadlikkuse suurendamisel, mille kaudu saame vähendada kaebusi või parandada elukvaliteeti.

Kuidas patsiendid seda vastu võtavad?

Väga erinevalt. On vaja empaatilisust, tuleb mõista patsiendi isikuomadusi, et saada aru, kuidas talle läheneda. Mõnega tuleb rääkida konkreetselt, talle see meeldib, aga mõni tahab pehmemat lähenemist. Ma proovin teha motiveerivat intervjueerimist ja lasen patsiendil ise enda kaebuseid ning eesmärke kirjeldada. Kui lihtsalt mina räägin ja õpetan, lähevad nad koju nii, et ei mäleta suurt midagi.

Mis osas tahaksite ennast veel koolitada?

Koolitused on väga olulised ja tervishoius töötades peavad need kindlasti olema regulaarsed. Vahel on aga nii, et kättesaadavad koolitused on kõik juba läbi tehtud või ei puuduta seda eriala, kus töötad. Kui keegi käib kuskil ägedal koolitusel, siis jagame infot ehk koolitame kollektiivselt üksteist ja tabame ära, millistele koolitustele tasub minna. Näiteks praegu tundub mulle huvitav üks elustamise koolitus. Meil oli siin eelmisel aastal üks elustamine – nii et seda võib ette tulla küll.

Mainisite, et Teie keskuses on vaimse tervise õde. Kuidas temaga koostöö käib?

Meil on üpris tugev kollektiiv ja meeskonnatöö on igatpidi ristuv. Kui keegi telefonis ütleb, et tal on vaimse tervise mure, siis suuname ta vaimse tervise õe juurde. Tihtipeale võivad need kaebused tulla esile vastuvõtul, kui patsient on tulnud mingisuguse muu põhjusega. Meil on vaimse tervise õde, psühholoog ning loomulikult ka perearst. Esmane, kelle juurde patsient pöördub, on ikkagi vaimse tervise õde, sealt suuname vajadusel ka transkraniaalsesse stimulatsiooni.

Vaimse tervise õega on koostöö väga hea. Vahel, kui tal kohe vaba vastuvõtuaega pole, saame temaga ikkagi suhelda ja ta annab nõu. Nii et ka pereõed, kes pole vaimsele tervisele spetsialiseerunud, saavad patsiendile anda esmaseid soovitusi. Üldiselt proovime kõik, kel on ägedad vaimse tervise mured, niipea kui võimalik vastuvõtule saada. Oleme kodulehele pannud üles ka kõikide erinevate vaimse tervisega seotud pöördumiskohtade teabe ja kontaktid.

COVID-iga samal ajal hakati üha enam rääkima vaimsest tervisest. Kas tunnete, et neid inimesi, kes pöörduvad, on aina rohkem?

Kindlasti. Tegelikult oli juba enne COVID-it vaimse tervise mure üleval. Mul on hea meel, et käivitusid vaimse tervise kampaaniad ja inimesed enam ei häbene, vaid julgevad sellest teemast rääkida. Olen COVID-i ajast alates täheldanud, et kui varem inimesed ei tahtnud oma tervisemure meile telefoni teel avaldada, siis nüüd nad räägivad ausalt ning seetõttu saame neile paremini ja kiiremini abi osutada.

Milliste vaimse tervise muredega nad pöörduvad?

On olnud arvatavat depressiooni, ärevust ja stressi, aga üldiselt on peamised põhjused, millega nad tulevad, unehäired, keskendumisprobleemid, söömishäired. Kõik see võib olla kombineeritud. On tuldud ka murega, et südames on valud, ja siis tegelikult vastuvõtul rääkides ning täiendavate uuringute alusel selgub, et süda on korras, aga mure põhjus on kuskil mujal.

Milline oli Teie jaoks siin koroona tippaeg?

Huvitav, kiire. Ma ei ütleks, et see oli stressirohke, sest meie keskuses on uuemeelsus ja efektiivsus tavapärased. Kui COVID algas, olin puhkusel, mistõttu pidin tagasi tulles olema karantiinis ja tegin kaks nädalat kodust tööd. Kõnede ja e-kirjade arv oli meeletu. Kui meil tuleb keskmiselt päevas 50–100 e-kirja, siis neil päevadel oli neid 300–400. Kuna Laagri Perearstikeskus oli piirkonna valvekeskus, siis me ei saanud riskida sellega, et keskus pannakse karantiini. Tegime valveid – hommikul olid n-ö puhtad, õhtul mustad haiged. Seetõttu olid töötajad eri vahetustes. Suurem osa koormusest läkski telefonikõnede ja e-kirjade peale, patsiente kutsusime kohale võimalikult vähe. Kui tekkis võimalus vaktsineerida, siis tegime laupäeval keskuse lahti ja vaktsineerisime kuus tundi – tegime ligi 400 vaktsiini ühe päevaga. Planeerisime selle korralikult ja sellega vähendasime oma igapäevast töökoormust.

Kui pingeliseks oma tööd peate ja kuidas ise oma vaimset tervis hoiate?

Ma ei pea oma tööd pingeliseks. Meil on väga positiivne töökollektiiv. Näiteks on meil ühised lõunad, kus arutame ja räägime erinevatel teemadel. Töökeskkond on meil loodud selliselt, et kui on mingisugune mure, siis saame alati abi küsida, üksteisega oma mõtteid põrgatada ja end tühjaks rääkida. Tööpäevad on väga erinevad. Vahel on pingelisemad, vahel on patsiendid keerulisemad, aga ma ei ütleks, et mu töö on pingeline. Arvan, et vaimset tervist on oluline teadvustada, selle hoidmiseks jälgin, et oleks piisav uni, tasakaalustatud toitumine ja füüsiline aktiivsus. Ära ei tohiks unustada puhkust ja võiks tunda rõõmu ka pisikestest asjadest.

Millega pereõe töö kõrvalt veel tervishoiuvaldkonnas tegelete?

Aeg-ajalt töötan erakiirabis. Käime turvamas suuri spordiüritusi, kus tekivad tihti traumad. Töötan veel tervisekassa arendusosakonnas otsusetugede tootejuhina.

Miks Te tahate traumadega tegeleda?

Ma ei oskagi öelda. Mul on endal olnud väikesest saati palju traumasid ja mulle pole kunagi veri tekitanud ebamugavust. Ma töötasin kunagi kirurgias ja ka siis meeldis mulle meeletult haavaravi. See on selline teema, mille kohta loen juurde, et patsientidele pakkuda kõige paremat teenust.

Kuna töötate tervisekassas arendustega, siis küsin, milliseid digilahendusi oleks pereõe tööst lähtuvalt tarvis?

Kõige olulisem on, et kõik lahendused, mis on nii praegu kui tulevikus saadaval, teeksid omavahel koostööd. Kahjuks seda sageli pole.

Ma arvan, et digilahendustega oleks võimalik väga palju asju paremaks teha. Näiteks, miks ei võiks patsientidele olla terviseportaalis kättesaadavad õppevideod ja terviseandmete põhjal juhendmaterjalid? Samuti võiksid olla mingisugused triaažimoodulid, kuhu inimesed saavad märkida oma kaebused, võib-olla võetakse arvesse varasemaid terviseandmeid, mis on epikriisidena tervise infosüsteemi saadetud, ja selle alusel saaks siis juhendada, mida ta saab kodus raviks teha, või vajadusel suunata ta perearsti juurde või erakorralise meditsiini osakonda.

Meile oleks hea kõnetuvastusprogramm, mis aitaks vähendada dokumenteerimise vaeva. USA-s on sellised lahendused olemas, eesti keel on lihtsalt liiga keeruline, et seda juba praegu rakendada. Samuti on olemas vereõhumasinad, mis sisestavad mõõtmise järel tulemused automaatselt struktureeritud väljadele. Ehk neid lahendusi on tegelikult meeletult palju, mida võiks ära kasutada. Parandada võiks perearsti kvaliteedisüsteemi. Praegu on see suuresti manuaalne, ajakulukas ja raskesti jälgitav.

Kas pereõdede pädevust ja vastutusala võiks kuidagi laiendada?

Jah, ma arvan, et pereõed on väga tugevad spetsialistid, kui neile anda võimalus. Õdede tase on üle riigi erinev ja koolipingis pereõeks ei saada. Pereõe vastutusala ja pädevus võiksid laieneda, kuid arvan, et see peaks olema reguleeritud vastavasisuliste koolituste ja täiendustega, näiteks retseptiõiguse saamisega. Ma arvan, et pereõed on võimelisemad palju enamaks, kui neilt praegu oodatakse. Õed teevad näiteks tervisekontrolle, kuid paberile allkirja peavad siiski arstilt küsima. Lisaks võiks olla üksikute retseptide väljakirjutamise õigus ilma vastavasisulise koolituseta – näiteks õigus esmase tsüstiidi tüüpiliste sümptomite esinemisel kirjutada välja antibakteriaalse toimega nitrofurantoiini, kui pereõde on juhendi järgi välistanud komplitseeritud juhu, sest ravimit võib ju välja kirjutada ka varasema info põhjal ilma patsienti kohale kutsumata.

Kas Teil on retseptiõigus olemas?

Ei ole. Kunagi mõtlesin sellele, aga kuna õppisin samal ajal juurde digitaalset tervishoidu, siis ajaliselt ei olnud ma lihtsalt võimeline koolitusel osalema. Praegu pole ma sellest puudust tundnud, aga kuskil kukla taga on küll tunne, et võiks ära teha.

Millisena näete pereõe vaatevinklist perearstikriisi?

Ma näen, et õed saaksid pakkuda tuge ja täiendavat ressurssi tervishoiuteenuste osutamisel, aga siin on oluline meeskonnatöö, rollide ja vastutuse paikapanemine. Kindlasti ei saa õde võtta üle arsti rolli, aga kui õde on üksnes arsti assistent, siis jääbki patsiendile arusaam, et ainult arst saab neid aidata. Ei ole oluline, kas abi annab arst või õde, oluline on, et patsient saab abi.