INTERVJUU | Farmaatsia instituudi uus juht: sageli inimesed ei tea, millega proviisor päriselt tegeleb

Miks otsustasite instituudi juhi kohale kandideerida?

Otsustasin kandideerida, kuna minu kolleegid selle ettepaneku mulle tegid ja mulle toetust avaldasid. Seoses sellega, et mul on alla kaheaastane väike laps, ei oleks ma ise seda sammu julgenud teha ja oma kandidatuuri välja pakkuda, aga kui sain teada, et mu kolleegid soovivad mind sellel kohal näha, pidasin oma kohustuseks neid mitte alt vedada. Suur soov on koos midagi olulist ära teha ja aidata kaasa ravimiteaduse (farmaatsiaeriala) edasi arendamisele Eestis, koolitades välja ravimiteadlasi (proviisoreid) ning tehes kvaliteetset teadus- ja arendustööd.

Milliseid muudatusi peate vajalikuks proviisoriõppe integreeritud bakalaureuse- ja magistriõppe õppekavades?

Tegelikult on meil tõesti plaan õppekavas teha muudatusi. Milliseks need muudatused täpselt kujunevad, hetkel veel ei saa ja ka ei oska välja öelda. Laual on erinevaid variante ning praegu oleme just käivitamas töörühmade tegevused, kelle ülesandeks ongi nii õppekava nimetus kui kogu õppekava tervikuna üle vaadata ning uuendusettepanekud kokku panna. Loomulikult peab õppekava muudatus olema kooskõlas Euroopa direktiividega ja lisaks farmaatsia instituudi töötajatele soovime kindlasti saada sisendit ka üliõpilastelt ning tööandjatelt.

Milliseid edasisi arenguid peate oluliseks õppetöös ja instituudis laiemalt?

Pandeemiaga seoses on ülikoolis järjest enam võetud kasutusele internetipõhiseid lahendusi õppetöö läbiviimiseks. Usun, et paljud vahendid laiendavad üliõpilaste jaoks võimalusi, kuidas mugavamalt teadmisi ja oskusi (kompetentse) omandada. Näiteks lisaülesanded Moodlis jne. Õppetöö läbiviimise ja ka üliõpilaste edasijõudmise hindamisemeetodid on samuti muutumas, rohkem liigutakse traditsioonilise loengu-meetodi pealt üle seminaride läbiviimise ja probleemülesannete lahendamise peale. Näiteks hindamisel saab rakendada mitmeastmelist eksamit koos tagasisidestamisega, mida on võimalik õppejõududel oma aines kasutada. Praktikumide läbiviimist kahjuks interneti teel teha pole võimalik, küll aga on meie õppejõud oma aine raames järjest sisse viimas uusi analüüsimeetodeid ning andmeanalüüse, mida tänapäeval aktiivselt ravimitööstuses kasutatakse.

Farmaatsia instituudis käib lisaks õppetööle ja proviisorite koolitamisele ka aktiivne teadus- ning arendustegevus. On väga oluline, et meie õppejõud saavad oma teadustöö tulemusi ka oma õppetöös kasutada. Nooremteaduritele omakorda on oluline, et lisaks teadusprojektides osalemisele saavad nad osaleda arendusprojektides ja koostööprojektides firmade ja teiste teadusasutustega. Edaspidise tegevuse soodustamiseks pean vajalikuks, et me tutvustaksime avalikkusele farmaatsia instituudi tegevusi ja seal tehtava teadus- ja arendustöö tulemusi, enda kompetentse ja labori võimekust laiemalt. Seega on plaan arendada edasi meie instituudi kodulehte ning meie laboreid. Instituudisiseselt sooviksin leida paremaid viise, kuidas kolleegid saaksid üksteist rohkem toetada ja selleks olen juba häid ideid saanud Tartu ülikooli sisekoolitustelt. Näiteks kovisioonirühmade moodustamine või juba olemasolevate rühmadega ühinemine.

Milliseid võimalusi näete, et muuta proviisori eriala populaarsemaks?

Tegelikult on see olnud juba pikemat aega suureks probleemiks, et ühiskonnas ei teata, kes on proviisor ja mida ta teeb. See on ka põhjus, miks ei tule noored meie juurde kandideerima. Nad ei tea, et see on põnev ja võimalusterohke elukutse. Peamiselt seostatakse proviisoreid ainult Oskar Lutsu „Kevade“ apteekriga (äkki nüüd tänu äsja ekraniseeritud Indrek Hargla raamatule ka apteeker Melchioriga) või arvatakse ekslikult, et proviisor on müüja apteegileti taga. See mõtteviis on midagi, mida peame muutma.

Sooviksime ühiskonda teavitada, et oleme ravimiteadlased ehk proviisorid. Seega oleme ravimite eksperdid, kes teavad, mis on ravim ja kvaliteetne ravimpreparaat ning oskavad seda nii valmistada, analüüsida kui ka anda nõu nende ohutuks ja õigeks kasutamiseks. Loomulikult võivad proviisorid töötada apteegis ja olla apteegi juhatajad ja nad teevad seda tööd suurepäraselt, olles tervishoiutöötajad ja pakkudes oma kompetentsiga abi teistele esmatasandi meditsiini tervishoiutöötajatele. Aga lisaks sellele võivad nad töötada ka ravimitööstuses, haiglaapteegis, hulgimüügifirmas, ravimiametis või teistes ametites, kus ravimiteadlase kompetentsi on vaja (näiteks ministeeriumis). Ja seda nii Eestis kui välismaal, kuna meie eriala lõpetanud proviisorid õpivad sama õppekava järgi nagu ülejäänud Euroopa. Olles ise füüsikalise farmaatsia ja farmatseutilise tehnoloogia valdkonna ravimiteadlane, siis pean eriti oluliseks rõhutada, et just proviisorid on need, kes aitavad ühel raviainel ravimpreparaadina turule tulla, viies selle inimese jaoks sobivasse ravimvormi. Seega on Eesti oma ravimitööstuse edasi arendamiseks vaja lisaks uute molekulide arendajatele ka proviisoreid.

Oleme Eesti Akadeemilise Farmaatsia Seltsi ja TÜ Farmaatsia instituudiga isegi kokku kutsunud eriala populariseerimise töörühma, loonud fondi ning nii õppejõud-teadlased kui üliõpilased on käinud koolides/lasteaedades rääkimas. Praegusel hetkel on üks eesmärk neid tegevusi intensiivistada ja lisada veel juurde uusi tegevusi, mis võimaldaksid avalikkuse ees neid asju rääkida ja neil teemadel arutleda.

Mis on eriala populariseerimisele seni vastu töötanud?

Peamiselt arvan, et eriala pole populaarne, sest tegelikult ei teata, kes see proviisor üldse on ehk põhjus on inimeste teadmatus, kuid üks põhjus võib olla ka see, et proviisori ja farmatseudi rollid ei ole apteegis täpselt reguleeritud juba riiklikul tasandil. On olemas küll kutsestandardid, kus on toodud välja, mis on proviisori ja farmatseudi kompetentsid, aga tööandjad apteegis ei ole palgaerisusi teinud, kuigi proviisorid on saanud ülikoolis akadeemilise hariduse ja farmatseudid on saanud rakenduskõrgkooli hariduse. Palgaastmed pole ka kuidagi riiklikult paika pandud. See muudab noorte valiku tegemise lihtsamaks ning otsustatakse piirduda farmatseudi hariduse omandamisega. Õpe on lühem ja sisseastumiseksamid puuduvad.

Kui tuua näiteks Soome, siis seal saab nii farmatseudiks kui proviisoriks õppida vaid ülikoolis. Apteekriks (soome keeles apteekkari) saab vaid proviisor ning riiklikult peab apteekri kohale kandideerima. Samuti on mujal Euroopas proviisori palk võrdväärne arsti ja juristi palkadega ning näiteks Ungaris saab lisaks arstiga samale palganumbrile iga proviisor enda nime ette ka „dr“. Need on riiklikult paika pandud viisid, mis võimaldavad eriala väärtustada ja tõsta ühiskonnas selle populaarsust. Seega teavitustööd on vaja teha kogu ühiskonnas tervikuna nii tavainimestele kui poliitikutele.

Instituudi eelmine juht rõhutas ametisse asumisel koostööd erinevate tervishoiu- ja farmaatsiasektori osapooltega. Milliseid vajadusi ja võimalusi selles osas teie näete?

Tõepoolest, koostöö on äärmiselt oluline ning plaanis on jätkata juba alustatud projektidega ning leida viise ka uute alustamiseks. Tervishoiutöötajate vaheline koostöö ja usaldus peab alguse saama juba ülikoolis, siis saab see suhe ka hilisemas tööelus ilma tõrgeteta jätkuda. Teatakse üksteise kompetentse ning tööjaotused on täpselt paigas. Farmaatsia instituut on osa farmaatsiasektorist ja seega peab koostöö kõigi teiste farmaatsiasektori osapooltega olema pidev ning ainult siis on võimalik ühiselt leida probleemidele lahendusi ja saavutada seatud eesmärgid. Ühe olulise võimalusena näen ka farmaatsiatööstusega koostööd intensiivistada kasutades selleks erinevaid viise, näiteks teadlaste liikumine ülikooli ja tööstuse vahel või ka ühisdoktorantuuride ja praktikabaaside loomine jne.

Kuidas ikkagi saaks apteekreid ülejäänud tervishoiusüsteemi senisest paremini integreerida?

See, et proviisor ja farmatseut tervishoiutöötajate nimekirja pandi, oli väga suur samm paremuse suunas ning aitas kaasa sellele, et proviisoreid hakati samuti tervishoiutöötajatena nägema. Kuigi nad tegid tervishoiutöötaja tööd ka minevikus, siis seaduses polnud see niimoodi sätestatud. Minu enda arvamus on, et haiglas on proviisorid juba osa meeskonnast ning neid võetakse võrdväärse partnerina. Neil on võimalus kaasa rääkida patsientide raviplaanides ja nende täitmise juures. Jaemüügiapteegis töötava apteekri (proviisori/farmatseudi) ja teiste tervishoiutöötajate vaheline koostöö on midagi, millele peaks endiselt kaasa aitama. Praegusel hetkel on näha, et teatud tervishoiuteenuste osas on tekkinud konkurents ning see võib mõjutada edaspidist koostööd. See on valdkond, kus ma saan usaldada oma kolleege – kaasprofessor Daisy Volmerit, Kristiina Seppa, Anita Tuulat ja Veera Bobrovat sotsiaalfarmaatsia valdkonnast ja ka kliinilisi proviisoreid dr Jana Lassi, Marika Saart ning Kersti Tederit –, kes on teinud ja tegemas oma teadustööd just sellel teemal. Kindlasti on neil veel mõtteid, kuidas integreerimine paremaks ja efektiivsemaks muuta. Tean, et nad juba osalevad aktiivselt esmatasandi meditsiini töögruppides, mille eesmärk on just kogu süsteemi efektiivsemaks muuta kaasates kõiki erinevaid esmatasandimeditsiiniga kokkupuutuvad osapooli.

Milliseid kasutamata võimalusi näete?

Üheks võimaluseks oleks raviminõustajana proviisori tööle võtmine ja kaasamine polikliinikusse/eraarsti praksisesse. Proviisor saaks anda arstile nõu ravimite osas või siis ise nõustada patsiente ravimite korrektse ja ohutu kasutamise osas. Proviisori kompetents on selgitada erinevate ravimite toimeid ja kõrvaltoimeid ning anda nõu ravimi õige manustamise ja säilitamise kohta. Tundub, et hetkel on jäänud see oluline kompetents kasutamata, sest tegelikult saaks proviisor siin aidata perearste ja toetada patsiente ravimite korrektsel kasutamisel ning ravijärgimuse parandamisel.

Tegelikult ongi meie sotsiaalfarmaatsia uurimisgrupil esimesed projektid käimas, mille tulemused näitavad, et see on väga hea meetod proviisorite kaasamiseks ja nende kompetentside ära kasutamiseks. Need projektid pole hetkel riiklikult rahastatud ega reguleeritud, kuid selleks on reaalne vajadus. See annaks võimaluse protsessi intensiivistada ja aidata kaasa nii proviisorite integreerimisele ülejäänud tervishoiusüsteemi kui ka patsientide tõhusamale abistamisele.