INTERVJUU | Elle-Mall Sadrak: perearstisüsteem võib olla ühel hetkel käpuli

Milline on praegu olukord perearstisüsteemis?

Meil on väga palju häid ja tohutult suure töövõimega perearste ja -õdesid, kes teevad südamega tööd nii hästi kui oskavad.

Kuid olukorra teeb nadiks see, et meil on umbes 70 nimistut, mida peab asendusarst. Väga paljud asendusarstid on üksiknimistuga perearstid, kellel on enda nimistu, mis on reeglina juba normist suurem, ja kes on võtnud ühe nimistu veel juurde. Nad teevad topeltkoormusega tööd, ega taha oma piirkonna patsiente hätta jätta, sest kui nad seda nimistut ei võtaks, imbuksid patsiendid niikuinii neile. Teine probleem, mis on sellel aastal esile kerkinud – Eesti riigipension ei ole piisav, et arst tahaks pensionipõlve nautida. Lisaks küsimus, kes nimistu üle võtab – kuniks ei ole järeltulijat, ei raatsi perearst ka patsientide pärast töölt lahkuda, ja eakaid perearste on Eestis hästi palju...

Üle 75-aastaseid nimistuga perearste on meil rohkem kui 30. Kuigi iseenesest on ju tore, et tahetakse töötada ja ka tervis seda toetab, siis minu meelest on sellega suur mure. Tõenäosus, et nendega midagi ootamatult juhtub, on suur. Üle kuuekümneaastaseid, sealhulgas 65-aastaseid, kes saaks kohe anda avalduse ja minna pensionile, on meil sadades. Probleem on tegelikult selles, et kui meil on ligi 700 nimistuga arsti, siis neist umbes neljandik võiksid põhimõtteliselt kohe nimistust loobuda. Üks vale liigutus riigi poolt ja lahkumisavaldused tulevad.

Milline võiks see vale liigutus olla?

Näiteks otsustatakse, et hea tahte kokkulepe enam ei pea ja nimistu suurus ei loe: tuleb võtta kõik, kes antakse; või antakse mingisuguseid nõmedaid lisaülesandeid. Ühel hetkel võib karikas saada täis ja inimene mõtlebki – tühja kah, ma lähen siis juba pensionile. Kust me võtame korraga üle 200 perearsti?

Siis ongi süsteem käpuli. Probleemi teine pool on pealekasv, noored, kes väga õigesti seisavad selle eest, et töö ei ole elus kõige tähtsam: sa ei pea ennast töötama ribadeks, ei pea töötama rohkem, kui on normaalne tööaeg. Tundub, et aina rohkem inimesi väärtustab osalist töökoormust: ei taheta käia täiskoormusega iga päev tööl, vaid tahetakse rohkem aega perele, hobidele, maailma avastamisele ja muudele huvitavatele asjadele ... Seega on meil ühelt poolt inimesed, kes töötavad kahe koha peal asendades üksiknimistuid, teisalt on aga pealekasv, kellele ei ole normaalsus kaks, vaid ainult pool nimistut, ja kes tahaksid töötada osadel päevadel nädalas. Käärid on juba olukorda sisse kirjutatud.

Maakondlikul auditeerimisel nägime veel, et läbipõlemist, üksijäämist on ikkagi oluliselt rohkem, kui sellest tahetakse rääkida, ja inimesed jäävad oma muredega üksi. Toon näite: üksikul perearstil läksid temast mittesõltuvatel põhjustel töölt ära mõlemad pereõed.

Üksikul perearstil, kes võib-olla ei ole kõige paremas asukohas, on väga raske leida ühte, rääkimata kahte uut õde. Paljud perearstid on öelnud, et uue pereõe leidmisele kulub keskeltläbi kuus kuud, ja sellel ajal on tulnud töötada üksinda nii õe kui ka arsti eest. Seda on kurb kuulda ... Ühelt poolt räägitakse perearstikeskustes, et nende juurde tahetakse tööle tulla ja valikut on küllalt, ja samas on arstid, kes peavad kuus kuud töötama üksinda ja kuidagi hakkama saama ...

Võib-olla võiks olla ka julgemat teistelt abi küsimist, sest need, kellel on olnud rohkem õekandidaate ja mõni üle jäänud, saavad tööotsija suunata sinna, kus on hädasti õde vaja. Sellist kollegiaalsust võiks olla samuti rohkem.

Kas tasub siis pöörduda perearstide seltsi poole?

Ikka ju võiks. Kui antakse teada, et on selline mure, siis jagatud mure on tavaliselt juba poole väiksem mure, ja on lootust, et aitame kuidagimoodi lahendust leida. Ega perearstide seltsil pole ka kuskilt neid õdesid ise võtta, aga saame vahendada seda muret teistele. Äkki kellelgi samas piirkonnas oli hiljuti õdede konkurss ja ja jäi mõni tugev kandidaat üle, kelle kontakte saaks jagada.

Millises maakonnas on eriti halb seis perearstide ja pereõdede osas?

Ei tahaks maakondlikult seda seisu välja tuua, sest probleemid on maakonniti suhteliselt erinevad. Kui võtame näiteks Läänemaa, siis Läänemaad iseloomustab see, et seal ei ole ühtegi tervisekeskust. Kui välja arvata üks kahene praksis, on kõik teised üksikpraksised.

Meil on mõned maakonnad, kus kõik on otsustanud töötada täiesti üksinda, ei ole sellist koosolemist. Endiselt on meil ka perearste, kes ütlevad, et nad ei ole 20–30 aastat puhanud, ja nad puhkavad ainult siis, kui on ise haiged või lähevad operatsioonile. Samas majas kõrvalukse taga on teine perearst, kuid ajaloolistel põhjustel koostööd ei tehta.

Kuidas nad üldse jaksavad veel tööd teha?

Seal on mingid vanad inimsuhete probleemid. Ega me tegelikult ei pea ka õigeks seda, et üks täisnimistuga perearst asendab teist täisnimistuga perearsti. See päris õige süsteem ei ole, aga ta annaks ikkagi natukene leevendust, kui on ka tublid pereõed, kes selekteerivad hästi välja patsiendid, kes asendusarsti juurde lähevad.

Väga terav probleem on ikkagi seesama asenduste puudumine. On hästi, kui sul on endal keegi tore arst, kes sind asendab, kuid karjuv vajadus on hästi toimiva asendussüsteemi järgi. Peaks olema võimalus tellida endale asendaja puhkuseks või kiiresti juhul, kui haigestud. Meie riigis aga selline võimalus, mida võiks pakkuda näiteks tööjõu vahendusfirma, täiesti puudub. Arvan, et need perearstid, kes pole 20–30 aastat puhanud, oleksid sellise teenuse kasutamisest väga huvitatud.

Kui inimene ei puhka, tekib ju küsimus tema töötahtes, töö kvaliteedis …

Kõikides nendes asjades tekib küsimus, Kes on meie süsteemis kaua niimoodi töötanud, töötavad ka edasi, aga uued ei taha seda teha. On oht, et kui seda probleemi ei lahenda, oleme paratamatult hädas, sest uued arstid ei jaksa ja ei taha töötada 20–30 aastat ilma puhkuseta. See ei ole nende jaoks normaalne.

Mis on kõige pakilisemad asjad, mis tuleks kohe teha?

Esimesena tulekski luua toimiv asendussüsteem. Tervisekassa poolt võiks olla ette nähtud turuhinnale ligilähedane puhkuseasendaja tasu. Praegu on selleks kollektiivlepingu miinimum, millega ei leia ühtegi asendajat. See on fakt. Asendustasu võiks olla turuhinna keskmise lähedal.

Miks mitte kasutada puhkuse asenduse korral ka sõidukompensatsiooni, mis on lubatud pikaajalise asenduse puhul? Sõidukompensatsioon oleks ka juba oluline asi, mis motiveeriks mind, kui ma läheks näiteks nädalaks ühte perearsti Kuusallu asendama. Meie eelmise ja selle aasta külastuste ajal nägime, et perearstid tunnevad kõige rohkem puudust ühe toimiva asendussüsteemi järele. Mitte ainult üksikpraksised, vaid ka grupipraksised tunnevad sellest puudust.

Perearstide selts tegi eelmisel aastal tervisekassale ettepaneku, et suurel nimistul (üle 2000 inimese) võiks olla võimalus taotleda adekvaatset lisaresurssi abiarsti (üldarsti kvalifikatsioonile vastav, mitte tudeng) töö rahastamiseks. See motiveeriks võtma nimistusse rohkem patsiente, annaks perearstile võimaluse käia koolitustel ja puhata, hoiaks läbipõlenud arste tööl ja suure tõenäosusega ennetaks nii mõnegi läbipõlemise. Ka noortel oleks võimalik kahekesi sellisel juhul ühte nimistut pidada. Tervisekassa lükkas selle taotluse tagasi ja seda järgmisest aastast ei tule, aga eks me kindlasti taotleme uuesti, et saada perearstidele üldarstiabi ressurssi juurde.

Kui ühel päeval tulevad piirkondlikud perearstide võrgustikud, siis sinna võiksid kuuluda ka üldarstid, kes asendavad puhkuseid ja koolitusi. See tooks leevenduse karjuvale puhkusevajadusele.

Perearstid, kes töötavad praegu pooleteise või kahe koormusega, võiksid õppida noortelt, kes ei taha isegi ühe koormusega töötada – kõigepealt tuleb ennast väärtustada, ja kui sa ise oled terve ja rõõmus, siis sa teed tööd ka kindlasti palju parema kvaliteediga ja sinu patsiendid on rohkem rahul. Minu meelest on see hästi positiivne tendents, et ennast, enda hobisid, peret ja vaba aega väärtustatakse.

Seda tuleks normaliseerida nii, et arsti ja õe tööaeg oleks 32 tundi nädalas. Kõik, mis on rohkem, on ületöö - kes tahab, see teeb, kes ei taha, see ei tee. Siit tekib ka kohe küsimus – kas ühte nimistut võiks pidada mitu arsti? Võiks muutuda normaalsuseks, et nimistu juures töötabki üld- ja perearst. Osadel päevadel võtab vastu üldarst, teistel päevadel perearst, mis tähendab, et perearst ei pea iga päev vastu võtma, vaid on selekteeritud välja patsiendid, kes peavad kindlasti perearsti nägema.

See mõte mõttena on hästi tore, aga paraku arstide ja õdede defitsiit riigis on väga suur ja sellist luksust kõik perearstid endale lubada ei saa, et töötaksid vähendatud koormusega või leiaksid endale üldarsti, kes tööle tuleks, aga ma ise arvan, et selle mõttega peab kindlasti jõuliselt edasi liikuma.

Kui tahaks õdede koormust vähendada, peaks muutuma kolmas pereõde täiesti elementaarseks. On antud lootust, et suuremad nimistud, kus on 2100 ja rohkem patsienti, saavad uue aasta alguses võimaluse võtta kolmas pereõde. Aga me tahaks, et ka väiksemad saaksid selle, ja oleks võimalik rakendada paindlikumat tööaega.

Ei saa jätta märkimata, et tänu COVID-ile on muutunud kaugvastuvõtud normaalsuseks, mistõttu võiks kaaluda, kas iga päev peab olema füüsiliselt neli tundi päevas vastuvõttu. Võib-olla hinnata hoopis arsti kättesaadavust: kas patsiendi mure on õigeaegselt keskuse poolt kätte saadud, kas umbes 80–90 protsenti kõnedest on vastu võetud ühe minuti jooksul või siis tagasi helistatud kahe tunni jooksul. Seal edasi võiks hinnata, kui kiiresti sai patsiendi mure lahendatud, et see ei jääks venima. Kas kiire probleem saab kiire lahenduse ja probleem, mis ei vaja kiiret lahendust, lahendatakse pikema aja jooksul? Selle hindamiseks meil veel head süsteemi ei ole, kuid kõik see võimaldaks töö paindlikumat korraldamist.

Paindlikkus säästab töötajaid kindlasti ka vaimselt?

Oleneme selles osas kahevahel: on inimesed, kellele see väga hästi sobib, aga on ka inimesed, kellel pole vahet, milline see töökorraldus on, nad ikkagi töötavad ennast ribadeks.

Kui ütled, et ta võib nüüd kodus töötada, siis ta töötabki seal kodus põhimõtteliselt 24/7, sest ta kardab, et äkki ta ei vasta nendele kättesaadavuse kriteeriumitele. Üllatavalt paljud perearstid on ennast teinud patsientidele ka 24/7/365 kättesaadavaks andes oma isikliku mobiilinumbri. Alati on nii, et kui on mingisugused nõuded, siis kõige rohkem riivatuna tunnevad ennast need, kes niikuinii neid nõudeid juba täidavad, ja siis pingutavad ekstra üle. Peab hästi vaatama, kus oleks tasakaal, et patsiendid ei kannataks ja perearstid ei töötaks üle.

Kõige olulisem ongi see, et me ei tohi panna olemasolevaid arste ja õdesid ennast ribadeks töötama. Kõige rohkem kardan, et kui järjest rohkem nimistuid jääb perearstita, hakatakse survet avaldama, et patsiendid lihtsalt ümbruses olevatele teistele perearstidele ära jagada. Et jagame aga saja, kahesaja, kolmesaja kaupa, suurt midagi peale pearaha vastu andmata. Ja siis saadki endale korraga 200–300 patsienti, kes ei ole suutnud endale ise perearsti leida, reeglina eakamad ja haigemad. See on väga suur koormus kõikidele perearstidele ja perearstikeskustele. Selline asi ei tohi olla üldse mõeldav, et me olemasolevad arstid lihtsalt koormusega ära tapame.

Mis oleks lahendus?

Lahenduseks, millest oleme tervisekassaga rääkinud ja mis loodetavasti kord ka käiku läheb, on ootejärjekord. Väikesed lapsed määratakse perearstide nimistustesse. Kõik teised patsiendid aga, kellel ei ole perearsti, on ootejärjekorras. Kui näiteks patsient kolib Tartust Laagrisse, kus on kõik nimistud täis, pannakse ta ootejärjekorda. Selle aja jooksul ta võib käia ükskõik millise üldarstiabi pakkuva teenuse osutaja juures, kellega tervisekassal oleks leping, ja kes osutab fee for service põhimõttel üldarstiabi, sh tema enda endise perearsti juures, kui see perearst on sellega nõus. Kui teeninduspiirkonnas, kus ta ootab, tekib vaba koht või avatakse uus nimistu, siis ootejärjekorras olnud inimesed kantakse automaatselt sinna nimistusse ja vastavalt ka teavitatakse sellest patsienti.

Võibki tekkida olukord, et mingis piirkonnas terve nimistu, 1600 inimest on järjekorras, terve nimistu ootab, ja kui tuleb arst, saavad kõik omale kohe perearsti ja võivad rõõmsad olla. Ootejärjekord näitab ka seda, millisesse piirkonda oleks vaja uusi nimistuid ja millisesse ei oleks vaja, ja tegelikult saaksid inimesed üldarstiabi teenuse kätte. Osades riikides on see kasutusel, toimib edukalt, ja ma arvan, et see võiks ka Eestisse lähiaastatel kindlasti tulla.

Tegelikult on perearstita inimeste hulk suur probleem, neid tuleb paraku ainult juurde ja karta on, et see tendents läheb suuremaks. Tegelikult ei taha keegi, tervisekassa ega ministeerium, rääkimata perearstide seltsist, et korduks sama olukord, mis meil oli juunis, kui üks nimistu, mille ajutine asendaja hüppas viimasel minutil alt ära, jagati ümbruskaudsete perearstide vahel nii arste kui ka patsiente isegi teavitamata. Seda olukorda me ei taha.

Loe pikemalt intervjuud septembri Perearstist! Telli ajakiri siit!