INTERVJUU | Eestis töötav Ukraina naistearst: suurim raskus ja eesmärk on keele õppimine

Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õppejõuna töötav naistearst Larysa Shelesova tänas väikeriiki Eestit enam kui 60 000 Ukraina põgeniku kaitse alla võtmise eest. "Tänan kõigile, sealhulgas minule, toetuse ja abi osutamise eest," ütles Med24-le intervjuu andnud Shelestova.

Kuidas ja mis põhjusel Eestisse jõudsite?

Enne Eestisse tulekut elasin ja töötasin Ukraina sadamalinnas Mariupolis, kus elab umbes 500 000 inimest. See oli õitsev tööstuskeskus ja mugav linn elamiseks. Mul oli töö, mida ma armastasin, sõbralik ja ühtehoidev meeskond, kes oli mulle nagu perekond, head õpilased, sagedased reisid, oma kodu ja uus auto.

2022. aasta 24. veebruari hommik oli minu, nagu enamiku ukrainlaste jaoks, elu suurimate murrangute algus. Põgenedes Vene sissetungi ja surma eest, olin ma nagu miljonid ukrainlased, kes kaotasid ootamatult kõik ja kogesid seda, mida paljud olid näinud vaid filmides. Olin sunnitud kodumaalt lahkuma. Miks Eesti?

24. veebruari hommikul helistas mulle tütar, kes elab Eestis. "Ema, sõda on alanud," ütles ta telefoni ja lisas, et me peame kiiresti linnast lahkuma. Tulistamine algas juba sõja esimesel päeval, kuid nagu enamik linlasi, ei osanud ma ette kujutada, mis meid ees ootab, ega kiirustanud lahkuma. Aga seda, mis linnas edasi juhtus, on raske kirjeldada. Igapäevane massiivne pommitamine, puudus valgus, vesi, side ja küte, elu keldrites ja pommivarjendis, väliköögid õues, tuhanded surnud. Sellest põrgust õnnestus mul lahkuda alles märtsi keskel.

24. veebruaril läksin aga tööle. Olin Donetski Meditsiiniülikooli sünnitusabi ja günekoloogia osakonna professor ja Mariupoli sünnitusmaja nr 3 juht, sellesama, mis hävis 9. märtsil 2022. aastal.

Ma ei saanud jätta minemata, sest mu patsiendid ja kolleegid ootasid mind. Sünnitusosakonnas oli toona ligikaudu 60 erinevas staadiumis rasedat, nii sünnituse- kui ka sünnitusjärgsel perioodil, ning vastsündinuid. Sünnitusi oli 10 või rohkem päevas, operatsioone oli palju.

Ilma magamata ja puhkamata töötasid 11 meditsiinitöötajat pidevalt mürskude ja pommitamise all, ülejäänud olid tulejoonega töökohast ära lõigatud. 2. märtsil oli linn juba blokaadi all, puudus valgus, küte, vesi ja side.

Haiglas olid peamiseks avariitoiteallikaks generaatorid, mis töötasid katkendlikult. Vabatahtlikud tõid haiglasse tünnidega vett. Märtsis oli väljas kaheksa miinuskraadi. Haigla hoovis tegid mehed, tulevased isad - lõket, millel keedeti vett ja toitu patsientidele ja sünnitusosakonna töötajatele.

Nii me töötasime kuni 9. märtsini, mil umbes kella kolme ajal päeval sooritati õhurünnak sünnitusmajale, mis asub kesklinnas. Sel ajal viibisin personaliruumis ja kuulsin lendava lennuki häält, millele järgnesid üksteise järel kaks plahvatust.

Siis oli kõik nagu film aegluubis: näed aknaraame, mööblit, seinu vastu lendamas ja alles siis kuuled appihüüdeid. Meditsiinitöötajad, kes end rusude alt vabastasid, osutasid päästjate saabumiseni abi haavatud naistele ja lastele. Pärast kahte plahvatust tiirutas lennuk mõne minuti pärast taas juba hävinud sünnitusmaja kohal. Nagu ütlesid sõjaväepäästjad, et tagada operatsiooni edukas lõpuleviimine.

Lahkusin koos oma kangelasliku meeskonnaga sellest traagilisest kohast, kui kõik patsiendid evakueeriti. Vigastanuid oli nii rasedate, vastsündinute kui ka töötajate seas. Kahjuks kõigil ei vedanud, kõik ei jäänud ellu. Siis järnges mul pikk ja ebaturvaline teekond Mariupolist Eestisse – läksin tütre juurde.

Kuidas sellele kõigele tagasi vaatate?

Poolteist aastat tagasi Ukraina-Poola piiri ületades mõtlesin: kõik on hävinud, tagasi pole enam kuhugi minna, ees ootab tühjus ja tundmatus. Aeg möödus ja peagi ütlesin endale: mul vedas, ma jäin ellu, mul on perekond, kes mind armastab, ja see on peamine, ja seetõttu pean elama ja edasi liikuma.

Kus te praegu töötate?

Pärast arstiteaduste doktorile vastavate haridus- ja kvalifikatsioonidokumentide tunnustamist Eesti keskuse (Eesti ENIK/NARIK keskus) poolt ja intervjuud, olen töötanud aasta aega Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õppejõud-juhtivlektorina. Siin tuli kasuks minu kogemus ingliskeelsete välisüliõpilaste õpetamisel Ukrainas.

Mis on suurimad raskused?

Keelebarjäär.

Mis teeb rõõmu?

Võimalus naasta oma lemmikameti ühe osa, õpetajatöö juurde. Meeskonna tervislik psühholoogiline õhkkond ja mugavad töötingimused.

Mis Eestis üllatas?

Olin väga meeldivalt üllatunud, et õppeasutuses on kaasaegne simulatsioonikeskus, kus tulevased õed ja ämmaemandad saavad oma praktilisi oskusi harjutada. Samuti nii õpetajatele kui ka õpilastele loodud mugavad tingimused.

Millised on Eesti ja Ukraina meditsiinisüsteemi erinevused?

Bologna protsessis osalejana ühines Ukraina ühtse Euroopa haridussüsteemiga, aga ka Euroopa akadeemilise teadusringkonnaga. Ukraina meditsiinihariduse uus kvalifikatsiooninõuete kogum on kohandatud Euroopa standarditele. Igal aastal tulevad Ukrainasse arstiteadust õppima üliõpilased enam kui 70 riigist.

2018. aasta aprillis algas Ukrainas meditsiinireformi esimene etapp – ukrainlased alustasid perearstidega deklaratsioonide allkirjastamist. Praegu on Ukraina meditsiin reformi kolmandas etapis. Aktiivselt juurutatakse e-tervise süsteemi, mille ülesandeks on viia arstiabi standardid Euroopa tasemele ja tagada kodanikele juurdepääs kvaliteetsetele meditsiiniteenustele. Paljudes Euroopa riikides, sealhulgas Eestis, on ravikindlustus kohustuslik kõigile kodanikele. Ukrainas kehtib endiselt vabatahtlik meditsiinikindlustuse süsteem.

Mis on praegu teie suurim eesmärk?

Loomulikult on ennekõike vaja keelt valdada, et oleks võimalik pidada loenguid, suhelda üliõpilaste ja kolleegidega eesti keeles ning sooritada eksam sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Eesti keelt ma veel eriti ei oska, valmistun nüüd A2 taseme eksamiks.

Kas keel raske pole?

Jah, eesti keel on üsna raske, aga huvitav.

Kas vajate mingit abi?

Siin ma ei ole üksi, minuga on mu kõige lähedasemad inimesed: tütar ja tema pere on mulle toeks ja toeks.

Kas suhtlete teiste ukrainlastega Eestis?

Jah, me suhtleme. Tallinna Kõrgemas Tervishoiukoolis, kus ma töötan, alustas aasta tagasi õpinguid 20 pärast sõja algust Eestisse saabunud Ukraina meditsiiniõde. Oma erialal saavad nad Eestis töötada alles pärast EL direktiividele vastava õehariduse omandamist.

Raskus seisneb keeleõppes, mida tuleb omandada paralleelselt õppimise, töötamise ja laste kasvatamisega. Paljudel inimestel on Ukrainas endiselt abikaasad ja sugulased.

Eesti haridus kestab kauem kui Ukraina oma. See on üks põhjusi, miks meie õed ja ämmaemandad ei saa end automaatselt tervishoiutöötajaks registreerida. Eesti tervishoiusektoris on õdedel ja ämmaemandatel suurem vastutus ja rohkem ülesandeid kui Ukraina kolleegidel, seega on, mida õppida.