INTERVJUU | Edvard Garder: riikliku ja eratervishoiu vastandamine tuleks lõpetada

Alates 3. aprillist juhib erameditsiinikontserni Confido Healthcare Group dr Edvard Garder, kes varem juhtis Läänemaa Haiglat ja töötas aastaid Põhja-Eesti Regionaalhaiglas.

Miks otsustasite tulla Läänemaa Haiglast ära Confidosse?

Mul oli leping läbi saamas ning olin juba enne seda, kui Confidolt pakkumise sain, otsustanud, et ma Läänemaa Haiglasse teiseks ametiperioodiks ei kandideeri. Põhjus oli pragmaatiline: elu kahe linna vahel oli kurnav ja seda oli keeruline jagada.

Missugune oli teie kogemus Läänemaa Haigla juhina?

Väga silmi avav. Hakkasin Eesti tervishoiusüsteemist hoopis teistmoodi mõtlema. Kuni sa pole oma jalga suurhaiglast välja tõstnud, võib jääda illusoorne mulje, et suurt meditsiini tehaksegi ainult suurtes keskustes. Ma nägin, et ühes väikeses maakonnahaiglas võib teha igati kõrgetasemelist tööd. Praeguseks ma arvan, et kõige suuremates keskustes lihtsamate tegevuste tegemine on ressursi raiskamine ja tegelikult võiks infrastruktuuri riiklikul tasemel paremini ära kasutada.

Kas võiksite mõne näite tuua?

Võibolla kõlab see igavalt või üldistavalt, aga näiteks, kui me meditsiini tsentraliseerime, ehitades suuri kolosse Tallinnasse ja Tartusse, siis väikehaiglad jäävad piltlikult öeldes kuivale – neilt võetakse töö käest. Minul tekib küsimus, kas meil ikka peavad olema sellised hiidhaiglad, mis pakuvad kõike otsast lõpuni? Pisemaid asju võiks teha väljaspool neid suuri kolosse. Kuna olen üldkirurg, siis räägin oma eriala põhiselt: näiteks sapipõie või kubemesonga lõikuste tegemine kõige uhkemates ja suuremates Tallinna haiglates on mõneti ressursi raiskamine.

Väikehaiglatel võiksid olla oma profiilid. Haapsalus on Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus ja inimesed üle Eesti tahavad sinna minna, sest nad teavad, et see on selle teenuse saamiseks kõige parem koht.

See on tervishoiupoliitika kujundamise küsimus, kuid seda pole aastaid tehtud. Kui poliitilist tahet ja sekkumist ei tule, siis väikehaiglad lihtsalt hääbuvad. Ma ei poolda väikehaiglate sulgemist, aga meil on vaja plaani, mida teha. Vaja on toimivat haiglavõrgu arengukava. Praegu on nii, et haiglad võistlevad omavahel, käib võidurelvastumine ja kõik arvavad, et patsiendid tulevad nende haiglasse. Aga äkki ei tule? Äkki on need mõttetud investeeringud ja need miljonid oleks võinud mujale panna? Meil oleks vaja arengukava, kus oleks kirjas, mis teenused, kus haiglas on, milliseid patsiente, kus ravitakse. Võibolla mingeid haigeid peabki ainult Tartus ravima, mingeid ainult PERH-is, mingeid ainult ITK-s ja võibolla ongi normaalne, et keskhaiglates vähki ei lõigata või lõigatakse ainult teatud asju… Aga meil puudub plaan.

Kui palju sõltub Läänemaa Haigla toimimine PERH-i arstidest?

Mitte ainult PERH-i, vaid Tallinna ja üldse erinevate Eesti haiglate arstidest. Praktiliselt kõik on väljastpoolt. Kohapeal on veel vanem põlvkond, aga peale neid on tühi maa. Pole enam selliseid kohalikke inimesi, kes elasid Haapsalus, õppisid mujal meditsiini ja tulid tagasi. Noored koonduvad tõmbekeskustesse ja sa saad neid väikehaiglasse tööle ainult visiitarstidena. Seda haiglat ei ole võimalik juba tänasel päeval ilma välisarstideta üleval pidada.

Mis on teie eesmärgid Confidos?

Mina tahaks Confidost kujundada raviasutuse, mis pakub teenuseid kõikidele ühiskonnaliikmetele ja oleks osa Eesti tervishoiusüsteemist. Tahaksin kummutada eelarvamuse, et tegemist on raviasutusega ainult rikastele. Soovime olla riigile heaks partneriks ja tervishoiupoliitika olulistes protsessides kaasa rääkida. Kui räägime igapäevasest tööst, siis soovime jätkata siia tippspetsialistide toomist ja mina isiklikult tahaksin Confido kiire arengu käigus tekkinud hajusa struktuuri koondada ühtseks tervikuks.

Kuidas Confidot ülejäänud tervishoiusüsteemiga paremini siduda?

Praegusel hetkel mulle tundub, et avalikkuse ja ka poliitikute vaade on selline, et meil on justkui kaks tervishoiusüsteemi – eratervishoid ja riiklik tervishoid. Me peaksime tegelikult jõudma kokkuleppele, et meil on üks tervishoid. Tervishoius on ressurssi vähe, nii raha kui ka töötajaid, mistõttu peaksime koos vaatama, kuidas seda võimalikult optimaalselt ära kasutada. Me tahaks nendes protsessides kaasa rääkida ja ootaks avatud tulevikku vaatavat debatti poliitilisel tasandil.

Kui keeruline on teil arste ja õdesid leida?

Meil pole seda probleemi, et teenuseosutajaid ei leia, aga mõne teenuse, näiteks vaimse tervise teenuste osutamise vajadus on pideva kasvutendentsiga. Kui mingil erialal läheb värbamist vajavate töötajate arv väga suureks, siis mingil hetkel tuleb kindlasti piir ette, kust edasi ei ole enam turult kedagi võtta.

Confidosse on tulnud palju häid spetsialiste. Kuidas teie näete…?

…et kas me teeme riigisüsteemile halba? Praegune tervishoiupoliitika on olnud selline, et me vaatame asju eraldi ja sellises vaates me teemegi halba. Aga sama hästi võiks ju riik meilt teenust tellida. Ma jõuan sinna tagasi, mida rääkisin maakonnahaiglate kontekstis – kas kõiki neid arstlikke tegevusi, mida praegu Eesti tervishoiusüsteemis osutatakse, peab tegema PERH-is, ITK-s ja TÜK-is?

Eesti kipub mõneti sörkima oma ühiskondlike protsessidega arenenud Lääne-Euroopa riikide ja Põhjamaade sabas. Näeme, kuhu seal on jõutud ja ma usun, et varem või hiljem tuleb Eestisse samasugune süsteem – era ja riiklik süsteem sulanduvad ühte. Praegu on ettekujutus, et on vaid riigieelarvelised asutused ja see, mis on era, peab olema sada protsenti era. See, et me kuidagi ravi rahastamist või kindlustuskaitset erinevate rahastustega kombineerime, on suur tabu. Mujal maailmas on nii, et riiklik kindlustuskaitse annab baasi ja sinna hakatakse erinevaid kihte peale panema. Meie tööandjatel on võimalik osta oma töötajatele erakindlustus, aga maksusoodustusega summa on ainult 400 eurot. Kui näiteks tehtaks poliitiline otsus seda summat tõsta, siis see oleks ju väga sihtotstarbeline raha juurde toomine meditsiini, selle asemel, et tõsta mingit maksu ja suunata raha ühte sektorisse. Kuidas see raha seal päriselt ära jaotub, kas selle baasilt rohkem inimesi ravi saab, on küsitav.

Kui riik ostab praegu riigihaiglalt näiteks kubemesonga lõikust tuhande euro eest, siis kui sa julged astuda selle sammu, et hakkad erinevaid kindlustuskaitseid kombineerima, võid ju teha erameditsiiniasutustele pakkumise, et ostame teilt seda operatsiooni näiteks 800 euro eest eeldusel, et erakindlustus lisab puudu oleva 200 eurot. Inimene ei käi enda taskust rohkem välja, aga 200 eurot on tulnud sihtotstarbeliselt meditsiini juurde ja teenust saab pakkuda soodsamalt. Mis vahet siis riigi vaatest on, et arst ei tööta PERH-is, vaid siin?

Äsja toimus koostöökonverents „Meie 100“, kus räägiti debatis ka erakindlustusest ja erameditsiinist ning sealt jäi kõlama, et era teeb ainult lihtsamaid ja paremini tasustatavaid asju ning n-ö puhast tööd. Kuidas seda kommenteerite? Kas era riisub koore?

See on meelevaldne tõlgendamine. Mulle arstina tundub naljakas, et ambulatoorsete vastuvõttude ja päevakirurgia tegemine on koore riisumine. Need pole kaugeltki kõige kallimad tegevused meditsiinis. Ma tegelikult tahaks kellegagi maha istuda ja küsida, mida see koore riisumine ikkagi tähendab.

Veel jäi sealt kõrvu, et era ei taha tegeleda oma tüsistustega.

Mingil määral vastab see tõele, sest eral ja eral on vahe. Palju on väikeseid ühe eriala põhiseid ettevõtteid. Praeguseks on tekkinud ka suuremad ettevõtted nagu Confido ning meie ravime enda tüsistusi reeglina ise, aga inimesel on vaba voli pöörduda ükskõik millisesse haiglasse, kui ta vajab arstiabi. Kindlasti satutakse ka riigihaiglasse. Kui kellelgi on tekkinud kodus eluohtlik seisund ja kiirabi viib ta riigihaiglasse, siis on see tänasel päeval paratamatu. Samamoodi anname meie vahel riigihaiglate tüsistustele teiseseid hinnanguid. See on pada sõimab katelt olukord.

Kas need on kõik argumendid, et erameditsiini materdada? Mul on meeles ütlus, et tõeni jõudmiseks läbitakse kolm faasi – kõigepealt naerdakse see laginal välja, teises faasis vaieldakse sellele ägedalt vastu ja kolmandas võetakse iseenesestmõistetavana. Oleme erameditsiini debatis jõudnud teise faasi. Käib äge vastuvaidlemine, aga näeme, et meile tahetakse tööle tulla ja patsiendid tahavad siia tulla. Varem või hiljem suudame riigimeditsiiniga palju sõbralikemates tingimustest koos eksisteerida.

Kas eral on praegu hea aeg?

Nii ja naa. Confido jätkuvalt kasvab. Kui küsida, kas hindame eelseisvat majandusõhkkonda positiivseks või mitte, siis pigem mitte. Alati võib teha asju suuremalt ja agressiivsemalt laiendada, aga praegune majandusolukord riigis on selline, et peame olema oma investeeringute osas hoolsad.

Missuguseid mõtteid tekitas teis koalitsioonileppes olev eesmärk otsida võimalusi eraraha kaasamiseks tervishoidu?

See oli seal väga üldine lakooniline lause, mis tekitas soovi teada saada, mida poliitikud selle all üldse mõtlevad. Kui koalitsioon räägib eraraha kaasamisest, siis need võimalused on ka praegu olemas, nagu ma juba enne näiteks tõin. Praegu on ka nii, et eestlane võib minna Soome ravile ning Tervisekassa maksab tema ravi kinni selles ulatuses, mis see teenus Eestis maksaks, aga miks ei võiks eestlane tulla samadel alustel Confidosse ravile?

Ma ei eeldagi, et poliitikud tulevad imevitsaga tervishoidu korda tegema. Seda ongi raske korda teha, sest Eesti tervishoid on väga raskes seisus. Olen seda erinevates haiglates töötades ise kogenud. Kui üks inimene täidab viite positsiooni ja nende inimeste najal seisab süsteem püsti, siis on tulemas päris kehvad ajad. Ehk põhiprobleem on tööjõu puudus. Ma loodan, et seda ei keerata eratervishoiu kraesse justkui meie oleme tööjõu ära võtnud.

Mida võiks eratervishoid saada rohkem teha?

Nagu ma ütlesin, siis Confido suur idee on pakkuda kõigile ühiskonna liikmetele arstiabi. Me kindlasti ei taha teha raviasutust rikastele ega lihtsalt rahamasinat, hakates näiteks ainult välispatsiente teenindama. Tahame, et see raviasutus oleks kõigile inimestele – tulgu ta siia läbi riikliku kindlustuse, ise makstes või tööandja kulul. Me tahaksime pakkuda Eesti rahvale ravi samadel alustel, nagu seda saavad pakkuda riigihaiglad. Neisse saad sa ju minna Tervisekassa kliendina või osta sealt tasulisi teenuseid.

Meil oleks hea meel näha, et eratervishoiu vastu ei sõdita, vaid et oleme partnerid. Kõige olulisem oleks kokku leppida, et meil on üks tervishoiusüsteem, mitte era ja riiklik. Poliitilisel tasandil tuleks mingisugused piirid kokku leppida ja maha joonistada. Ma ju ei ütlegi, et Confido peab tegelema kõigega.

Kusjuures teatud küsimustes riik eratervishoiu abi tahab ja teatud küsimustes ei taha. Covid-kriisi ajal oli Confido riigile oluliseks partneriks ning Ukraina sõjapõgenikega tegeleme tänaseni. Tervisekassaga teeme koostööd ning Confidos on Tervisekassa vastuvõtud 11 erialal. Teisisõnu – on mingid tegevused, kus eratervishoid on normaalne parketikõlbulik partner ja mingite osas võideldakse meile vastu.