INTERVJUU | Dr Kuido Nõmm: kes ootab kiirabilt või EMO-st mugavusteenust, peab selle eest maksma

Dr Nõmm nentis, et patsientide rahalise mõjutamiseta, mis aitaks vähendada nende pöördumiste hulka, pole ilmselt võimalik lahendada kiirabide ja EMO-de ülekoormuse probleemi.

Nõmm, kes on üks haiglaeelse erakorralise meditsiinilise abi analüüsi autoritest, peab lisaks valvekeskuste rajamisele vajalikuks ka kiirabibrigaadide mehitamise muutmist, patsientide enesetriaaži võimaluse loomist ning perearsti nõuandetelefoni ja häirekeskuse koostöö tõhustamist.

“Järjekorrad on EMO-s, aga EMO on sümptom, haigus on ikkagi kogu meditsiinisüsteemis,” ütles Kuido Nõmm, kelle sõnul tuleb eelkõige teha poliitilisi otsuseid. “Loodan väga, et kui valimised saavad läbi, on see ikkagi sama aktuaalne kui praegu. Kohati on küll tunne, et seda pressitakse ainult valimiste pärast. Aga see ei tohiks nii olla, sest ega inimesed pärast valimisi järsku tervemaks või süsteem iseenesest paremaks ei saa.”

Mida olulist analüüs näitas?

Uuringu eesmärk oli ennekõike kirjeldada haiglaeelset ehk kiirabietappi, kuid natuke käsitleti ka haigla- ja perearstietappi, mis on kiirabiga tihedalt seotud. Uuringu eesmärk oli kirjeldada olukorda ja näidata lahendusvariante. Nüüd on oluline, kuidas seda praktikasse viia, aga see ei ole meie uuringu eesmärk.

Analüüsist tuli kindlasti üks oluline teadmine, et meie kiirabikutsete arv on tõusutrendis – kuskil lage ees ei ole.

Teine oluline teadmine – kui muidu on arvatud, et kiirabis peaksid töötama arstid, kes ravivad rohkem kodus ja viivad vähem haiglasse, aga õed viivad rohkem haiglasse, siis uuring näitas, et nii ei ole. Võrdselt 41 protsenti on mõlematel hospitaliseerimisi. Ei peaks arvama, et kui õed hakkavad üksinda ilma arstideta sõitma, siis korraga hüppeliselt suureneb haiglasse viidavate patsientide arv.

Meie antud soovitustes ei ole tegelikult midagi uut. Esimene, tervisekeskuste ehk valvekeskuste teema on erinevatest jutukohtadest juba päris pikalt läbi käinud.

Kas valvekeskuste rajamine lahendaks probleemi?

Kas need just nii palju lahendaksid, need oleksid osa rehkendusest. See oleks üks faktor, mis aitaks kiirabi kuhjumist, EMO-sse pöördumist natukene vähendada, aga ainult sellest on kindlasti vähe. Mõtleme ka sellest, kuidas kiirabiressurssi optimaalsemalt rakendada.

Seda aitaks teha teine mudel, 1-2-3, kus kiirabibrigaadi erinevalt mehitatakse. Praegu on meil kõik 3-liikmelised brigaadid, osad arsti-, osad õebrigaadid, kus üks on autojuht, üks abiline ja üks pealik, siis tegelikult selle abilise ja autojuhi ameti võiks ühendada. Enamustel sündmustel ei ole sellega midagi teha, saaks kahe inimesega hakkama. Kui on juba raskem kutse, näiteks autoavarii, kus inimesed on väga katki, ja on tarvis nad kätte saada ja elusalt haiglasse toimetada, või on inimene saanud infarkti ja teda on vaja elustada, on kahekesi väga raske toimetada. Siis oleks vaja kolme, veel parem nelja inimest. Neid erinevaid mudeleid peakski kombineerima.

Tiheasustusega piirkonnas saab kiiresti ka kaks brigaadi kohale saata, kui vajadus peaks tekkima. Aga näiteks Hiiumaal, kus kedagi ei ole appi tulemas, on mõttekas ikkagi neid kolmeliikmelisi brigaade pidada.

Aitaks ka patsientide enesetriaaž ja eeltriaaž. Kui inimene ei tea, kas ta peaks kiirabi kutsuma või EMOsse minema, saaks ta küsitluse, mingi programmi abil, teha eneseküsitlust. Kui ta seda ei oska või ei taha teha, oleks võimalik teda telemeditsiiniliselt aidata. Näiteks perearsti nõuandetelefoni liinil kuulatakse patsiendi muret, ja otsustatakse, kas ta vajaks valvekeskust või kiirabi, või on ta patsient, kes võiks kas homme või 3-5 päeva pärast perearsti juurde jõuda.

Kui suur probleem on see, et häirekeskuses ülehinnatakse inimeste seisundeid?

See on väga oluline. Olen ka ise mitukümmend aastat kiirabi sõitnud, ja kogenud, et kui kutseid on palju, on füüsiline koormus suur.

Teine asi on see, et sättumus läheb halvaks, Kui meil on järjest kutsed, mis tegelikult ei ole kiirabikutsed ja lähed sinna kohale ja jälle tõded fakti, et tegelikult on see selge perearsti rida… Inimene ise ju seda ei tea ja selleks peabki olema häirekeskus, kes neid kutseid selekteerib. Häirekeskuses on aga aastaid filter hästi hõre olnud, kutseid on hästi palju läbi lastud. Kahjuks ma näen seda pidevalt, ja ka praegu on niimoodi, et filter on nõrk või latt on hästi madal.

Sellisel juhul on oht, et esiteks on kiirabi hõivatud, kui raskes seisundis patsiendil oleks teda vaja. Teine oht on, et inimesed, kes sinna kohale peaksid minema, on mitte-erakorraliste sõitude tõttu tüdinenud. Kui järjest hüütakse hunt-hunt, siis alguses jooksed, pärast kõnnid ja lõpuks ei taha üldse midagi teha, ehk neid kutseid ei võeta enam nii tõsiselt. Muidugi minnakse kohale, aga seda on ka siit ja sealt läbi käinud, et kutsete reageerimisajad on alla normi, sellega on probleeme ... Ma julgen öelda, et see on paljuski sellest, et kutsetöötlus on kehva ja hästi palju selliseid mittekiirabilisi kutseid lastakse läbi.

Selle põhjus on ka see, et häirekeskuse õpe on kindlasti natukene kehvakene olnud, ja kui oli juttu uuest manuaalist, mis peaks nagu asju parandama, siis tegelikult läks asi hoopis hullemaks. Siis selguski, et inimeste väljaõpe oli rohkem kui kaks korda lühem, kui ta oleks pidanud olema. Jällegi otsustati kuskilt otsast seda raha kokku hoida ja inimestele mitte piisavat väljaõpet anda, ja loomulikult need tulemused olid halvad. Loodetavasti olukord tasapisi paraneb ...

Üks ettepanek, mille audit välja tõi, oli ka see, et, et kindlasti peaks häirekeskus tegema oluliselt tihedamat koostööd perearsti nõuandetelefoniga. Kui mittemeedikust kutsetöötaja ei saa problemist ja talle tundub, et ohtlik ei ole ja kohe kiirabi välja saatma ei pea, siis päris palju selliseid kutseid saab töödelda perearsti nõuandetelefon. Perearstid, kes seal vastu võtavad, on kindlasti pädevamad meditsiiniasju otsustama, kui mittemeedikust häirekeskuse töötaja.

Kui kriitiline praegu olukord kiirabis ja EMO-des on?

Tallinnas on kindlasti oluliselt kriitilisem, kui teistes kohtades. Järjekorrad on EMO-s, aga EMO on sümptom, haigus on ikkagi kogu meditsiinisüsteemis. Kui haiged ei lähe EMO-st edasi haiglasse, siis EMO on täis ja uusi patsienti ei saa vastu võtta. Haiged ei saa aga EMO-st edasi minna, sest haigla on täis. Haigla on aga täis, sest järgmine võrgustik on umbes. Seda pusa peaks ikkagi harutama oluliselt suuremalt ja kaugemalt, kui ainult kiirabile või EMO-le keskendudes.

Teine põhjus on kindlasti ka see, et haigete pealevool on suur. Suur on ta aga sellepärast, et inimesi elab selles piirkonnas palju – Tallinnas on neid oluliselt rohkem kui mujal Eestis. Meditsiinisüsteem on aga planeeritud hulga aega tagasi, kui numbrid olid veel teised.

Muidugi mängib rolli elanikkonna vananemine. Kui alles 10-15 aastat tagasi juhtus suhteliselt harva, et EMO-s oli üle 80-aastane inimene, siis nüüd on vahel nii, et ongi ainult 70- ja 90-aastased, keskmine vanus tulebki 80. Vanem inimene on reeglina ka haigem ja kulutabki rohkem meditsiiniressursse.

Kas kiirabivisiidi tasuliseks muutmine võiks aidata?

Paljudes teistes riikides on kiirabi tasuline. Tasuta võiks olla siis, kui väljakutse on põhjendatud. Kui inimese sotsiaalne toimetulek on halb, siis oleks tal võimalik seda raha taotleda mujalt, näiteks sotsiaalsüsteemist.

Aga selge on see, et paljud ootavad praegu nii kiirabietapis kui ka erakorralise meditsiini osakondades mugavusteenust: tahetakse kiiremini ja kohati kvaliteetsemat abi saada. Mugavuse eest peab paraku maksma, inimese peab valiku ette panema. Kui tahad mugavalt ja kiiresti, siis maksad selle eest. Kindlasti ei saa olla ka niimoodi, et inimene tuleb, lööb jalaga ukse lahti, viskab rahapaki lauale ja tahab, et temaga tehakse kõik, mis vaja. Nii ei saa kindlasti teha.

Sellist kuldset tasakaalupunkti on väga raske leida, aga mulle isiklikult tundub ka, et seda olukorda ilma rahaliselt mõjutamata korda ei saa. Teistes naaberriikides ikkagi see rahaline komponent on olemas, tasu on ka vastavalt kellaajale, sest öötöö ongi keerulisem ja kallim. Näiteks kui Soomes tuleb inimene õhtusel-öisel ajal EMO-sse, siis on see talle oluliselt kallim kui päeval.

See on üks võimalus patsientide voogusid juhtida. Riigi ülesanne peaks olema seda reguleerida.

Nii et inimeste harjumused ja hoiakud mõjutavad ka seda praegust olukorda?

Absoluutselt. Mõneti lööb kliendi staatus läbi. Klient on küll hea ja tore olla, aga me ei ole nii rikkad.

Maailmas ei ole ühtki nii rikast riiki, kus kõigi inimeste meditsiinialaseid tahtmisi ja soove suudetakse täielikult täita. Ükskõik kui palju raha süsteemi sisse pumpad – alustades kiirest arstiabist ja lõpetades sellega, et ka vähiravi on üüratult kallis. Paljusid vähihaigusi saab kontrolli all hoida, aga mis see lõpuks maksab ...

Kuskil on piirid ees?

Kuskil on paraku piirid. Solidaarsusmeditsiinil on piirid: solidaarsuse printsiip panebki paika selle, kui palju me kõik oleme nõus panustama. Kui igaüks tahab saada solidaarsussüsteemist võimalikult suurt ampsu, siis sellest ei jätku.

Peamegi kokku leppima, mida me siis saame selle solidaarse süsteemi eest, ja kui tahad rohkem, kuidas seda saada… Kas sa siis maksad ise või on sul mingi lisatervisekindlustus, kas tööandjad panustavad juurde...

Aga see ongi poliitiliste otsuste küsimus, mis praegu on Eestimaal õhus. Ma loodan väga, et kui valimised saavad läbi, on see ikkagi sama aktuaalne kui praegu. Kohati on küll tunne, et seda pressitakse ainult valimiste pärast. Aga see ei tohiks nii olla, sest et ega inimesed peale valimisi järsku tervemaks või süsteem iseenesest paremaks ei saa.