INTERVJUU | Andres Lehtmetsa kaasabil on Ukrainasse jõudnud 25 kiirabimasinat
Veebruaris presidendilt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi pälvinud Lääne-Tallinna Keskhaigla psühhiaatriakeskuse juhataja Andres Lehtmets panustab muu töö kõrvalt ka Ukraina aitamisse.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Kui võtsin teiega intervjuu tegemise asjus ühendust mainisite, et teil on tohutult kiire, kuna olete seotud Ukraina teemadega. Millega praegu tegelete?
Eks ma põhikohaga teen ikka oma tööd, aga Ukraina teema tuli juurde juhuslikult. 28. veebruaril helistas mulle mu endine malevkonna pealik Kaitseliidus Ilmar Raag, kes on praegu missiooniga Malis. Ta küsis, kas saaksime saata ukrainlastele mõne kiirabimasina. Ega Eestis vanu masinaid väga pole. Kasutame kõik lõpuni ära, aga uue tellimine võtab aega ning on kallis. Helistasin oma Rotary klubi presidendile Andrus Kõresaarele ja uurisin, et äkki meie klubi võiks toetada. Seejärel helistasin kolleegile Soomes, Kaido Kotkasele, kes leidis, et seal on oksjonil paar päris korralikku kiirabimasinat saadaval. Panime klubiga raha kokku. Võtsime esimese auto ära. Praeguse seisuga on Rotary/Slava Ukraini Ukrainasse kohale toimetanud juba 25 masinat.
Kuidas on nii palju kokku tulnud?
Osa oleme ostnud oksjonitelt Soomest ja Taanist. Nad on pruugitud, aga töökorras. Kaks masinat on kingitud Eestist. Paneme varustust nii palju peale, kui võimalik. Kõige keerulisem on kohaletoimetamine. Siit piirini on masinaid väga lihtne viia, aga nad peavad ka sealt edasi jõudma. Meil on Ukrainas selleks koostööpartner, aga kohaletoimetamise ajal on meie autosid tulistatud.
Püüame saata ka taktikalist meditsiinivarustust. Näiteks selle nädala lõpus peaks tulema 9000 žgutti. Paneme juurde sidemed ja teeme paki, mis läheb otse võitlejatele.
Seda projekti on palju toetatud. Palju on eraannetajaid. Meie klubi andis nüüd kogu tegevuse MTÜ Slava Ukraini kätte. Aitame neid edasi, aga enam ei juhi projekti.
Millist abi need põgenikud, kes siia jõuavad, teie eriala vaates vajavad?
Tõsi on see, et meie pole varem sõjapõgenikega eriti kokku puutunud. Sellisel hulgal Eestis mitte kunagi. Seega teame ainult teoorias, mis need probleemid võiksid olla. Paljud põgenikud on olnud sõjapiirkonnas. Neil on traumaatilisi stressreaktsioone ja ilmselt hiljem ka post-traumaatilist stressihäiret. Nende hulgas on ka palju lapsi. Nii et ega me ei tea…
Meie psühhiaatrilise abi ressurss on nigel. Eriti laste ja noorukite psühhiaatrias. Abistajaid pole väga juurde võtta. Saime paari kolleegiga valmis ravijuhise perearstidele, kuna näeme, et perearst saab olema põgenikele esimene olulisem meditsiinikoordinaator. Kuna ka neil on ressurssi vähe ja ka neil pole selles valdkonnas kogemusi, siis tegime lühikese juhendi koos paari hindamisinstrumendiga. Hindamisskaalad panime ka ukraina keelde. Veel arutasime kolleegidega, et oleks hea, kui saaksime perearste toetada nõustamisliiniga, aga praegu pole olnud jõudu seda teha. Jäävad samad variandid nagu ikka: e-konsultatsioon, kiirendatud korras konsultatsioon, äärmisel juhul valvearstile saatmine psühhiaatriakliinikusse.
Trauma käsitlus on pikk tegevus ja seal on mitmeid keerulisi momente. Üks on see, et väga sageli need inimesed ei kaeba ega otsi abi. See sõltub kultuurist ja varasemast kogemusest. Sageli on neil küll kehalised kaebused, aga nad ei kaeba seda, et on psühholoogiliselt nõrgad. Paljudes kultuurides polegi vastuvõetav oma nõrkustest rääkida. Seetõttu, kui inimesed tulevad kaebama kõhuvalusid, südametegevuse häireid või kõrget vererõhku, peaks oskama märgata, kas on vaja ka teistsugust abi. Traumahäirete puhul pole abi ainult psühhiaatriakeskne, vaid on terapeutilisi lähenemisi, mida võivad pakkuda teisedki. Ei pea tingimata arst olema. Aga psühhiaatrid peaksid olema hästi pädevad sel teemal nõu andma, kui on vajadus.
Kuidas Eesti arstid nii suure inimeste hulgaga hakkama saavad?
Me ei tea. Seda, mida me suudame, näitavad järgmised nädalad. Eks peame tegema nii palju, kui oskame.
Ajend intervjuuks oli tegelikult presidendilt teenetemärgi saamine. Palun rääkige, millega te tegelenud olete?
Olen alates 2001. aastast töötanud Lääne-Tallinna Keskhaiglas ja olen siinse psühhiaatriakeskuse juhataja. Siin on kaks ambulatoorset üksust, kus töötab õige mitu arsti, psühholoogi ja õde. Lisaks on meil päris suur üksus, mis tegeleb sõltuvuse poolega, metadoonasendusraviga. Oleme neid asju siin aastatega tasapisi üles ehitanud. Sellele eelnevalt töötasin Tallinna Psühhiaatriahaiglas, kus olin aastaid peaarst ja ülemarst. Natuke aega olen töötanud Wismari Haiglas. Palju on olnud ühiskondlikke ameteid. Olen olnud Eesti Arstide Liidu president. Psühhiaatrite Seltsi juhatuses olin ligi paarkümmend aastat ja president 15 aastat. Aastatel 1997-2009 osalesin Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) töös, olles olnud ka komitee asepresident. Viimastel aastatel olen päris palju teinud Kaitseliidus. Mul on oma rühm, millel on natuke teistsugused funktsioonid. Teeme palju hübriidsõjale suunatud elemente. Oleme teinud ka ülevaatlikke filme.
Kui palju jääb selle kõrvalt aega arstitööd teha?
Põhitööna teen ikka arstitööd, 90 protsenti minu tööst toimub patsientidega. See meeldib mulle kõige rohkem. See on see, mida tahan teha.
Oleme praegu uues Haabersti tervisekeskuses.
Jah, Haabersti oli esimene uus keskus, nüüd on need veel Mustamäel, Põhja-Tallinnas, Nõmmel. Saime oma ruumid siia nii, nagu ise tahtsime. Kohe kõrval on õendusabi kliinik. Sinna pole arsti ette nähtud ja psühhiaatria konsultatsiooni võimalus on neile oluline. Kaasaegses haiglas, vähemalt keskhaigla tasemelt alates, pole psühhiaatria roll tegeleda ainult nende poole pöörduvate inimestega, vaid teha ka konsulteerivat tööd teistele osakondadele.
Lääne-Tallinna Keskhaiglas oleme sellest aastast neuroloogiakeskuse all. See on meile väga soodne areng. Oleme neuroloogidega olnud läbi aegade heades suhetes.
Mida on teie erialale tähendanud kaks aastat koroonaga?
Eks paljud kolleegid on kannatanud. Oleme saanud teistsuguse kogemuse inimestega töötamisel, oleme teinud palju kaugtööd. Kohanesime suhteliselt kiiresti. Olulised asjad saad kaugvastuvõtu teel ära teha, aga selline töötamine pole kindlasti jätkusuutlik – ainult telefoni või arvuti teel psühhiaater inimest ikkagi ravida ei saa.
Ma arvan, et koroona tõttu on vaimse tervise osas kõige rohkem kannatanud noored. Mitte lapsed, vaid just noored, kes on täiskasvanuks saamas ja kellele need paar koroona-aastat on jätnud väga sügava jälje. Neil lõigati päevapealt suhtlemisvõrgustikud otsese kontakti mõttes ära. Õppimise juures on õpetaja ja õpilase suhe hästi oluline, seal on palju inimlikku komponenti, mida läbi ekraani ei õnnestu alati edasi anda. Kindlasti on ka neid, kellele on see sobinud.
Vaimse tervise teemadest räägitakse üha rohkem. Eks see on muidugi hea, aga mida see psühhiaatritele tähendab? Kas järjekorrad on veel pikemad?
Jah, seda see tähendab. Paraku on see terves maailmas nii, et nendes riikides, kus ei häbeneta oma psüühikaprobleemidest rääkida, on nõudlus teenuse järele märksa suurem. Mida rohkem vaimse tervise teemadest räägitakse, seda rohkem kasvab vajadus abi järele. See on hea, et probleeme teadvustatakse, aga me ei suuda sellele vastata. Samas, kui vaatame psühhiaatrite arvu, siis Eestis pole võrreldes teiste Euroopa riikidega psühhiaatrite kriisi. Meie probleem on pigem see, et tervishoiusüsteem on olnud väga arstikeskne. Kindlasti on vähem õdesid, kui peaks olema. Psühhiaatrias on vaimse tervise õe roll läinud aastatega märksa autonoomsemaks. Kui neid oleks rohkem, siis oleksime võimelised märksa rohkem pakkuma. Kliinilise psühholoogiaga on täpselt samamoodi. See on olnud koolituste taga kinni, sest konkursid on tohutud, inimesed tahavad psühholoogiat õppida.
Eesti vaimse tervise valdkonna probleemid on korralduslikku laadi. Vaimse tervise valdkonda peaks riik teadlikult koordineerima. Vaja on selgepiirilist juhtimist. Meil on see läbi aastate läinud pigem sellises… ma ei taha öelda kaose, pigem reguleerimatuse suunas. Näiteks ei ole aru saadud, et peaks olema eriala arengukava. Iga haigla toimetab isemoodi ja see tähendab, et Ida-Virumaal on olukord väga nukker. Üks vana Ahtme haigla seal on – eraldiseisev psühhiaatriahaigla vanas koolimajas. Kui Ida-Viru Keskhaiglale ehitati uus ravikorpus, siis üritasin suruda sinna psühhiaatriat sisse, aga ei õnnestunud. Loodavasse Tallinna Haiglasse üritasin samuti suruda psühhiaatriat sisse, ka voodiosakonnana, kuna Tallinna piirkonnas on statsionaari probleem tuntav. Ministeerium ei tundnud, et peaks seda toetama ja haigla arendajad vaatavad palju tehnilise meditsiini suunas, mis on glamuursem ja toob rohkem raha sisse. See voodiosakond jäi sealt kohe välja. Praegu oleme seisus, kus põhikorpusest jääb välja ka ambulatoorne psühhiaatria. See on väga halb trend. Meie mõte oli teha meeskond, kes oleks suuteline konsulteerima kogu statsionaari nii, et seal oleks iga päev arst valves.
Seega, Eesti meditsiini tuleb 520 miljonit eurot, mis läheb psühhiaatriast täielikult mööda. See on minu arvates planeerimise fopaa, ministeeriumi täielik ignorantsus. Ega me ära ei kao, jääme siia, aga me teeme siis omaette väikseid jupikesi.
Me kõik konkureerime teiste erialadega haigekassa raha pärast. Praegu oleme aga olukorras, kus haigekassa väga tahaks osta rohkem teenust, kuid inimesi ei ole. Miks ei ole inimesi? Kui noor tohter peab alustama oma tööd sellega, et loob erapraksise, siis minu arust pole see loogiline. Meil peaks olema rohkem haiglavõrgu arengukava kesksete asutuste psühhiaatriat, mis on riiklikult loodud ja tagatud ning parema kättesaadavusega, eriti probleemsetes piirkondades.
Ravilõhe on psühhiaatrias suur. On erialasid, näiteks onkoloogia, kus sisuliselt kõik inimesed saavad oma diagnoosi kätte. Halvemal juhul post mortem. Aga psühhiaatrias jääb näiteks alkoholiprobleemide puhul umbes 80 protsenti diagnoosimata. Inimesed ei pöördu. Nad häbenevad, kardavad piiranguid või lihtsalt ei taha tulla arsti juurde selle teemaga. Psühhoosidega samuti kuskil 18-20 protsenti inimestest jääb diagnoosimata. Ärevushäirete puhul on see kuskil 50 protsendi juures. Seega võib teadlikkuse tõustes ka abi vajadus kordades tõusta.
Euroopa Nõukogu Piinamise Tõkestamise Komitee visiit Arhengelski noortekoloonias 2008. aastal
Ilmar Raag ja Andres Lehtmets SRA Eesti meistrivõistlustel 2019. aastal
