INTERVJUU | Aleksei Gaidajenko: LTKH õed ootavad kaasaegseid töötingimusi

Asusite Lääne-Tallinna Keskhaigla juhatuse liikme-õendusjuhina tööle 25. märtsil. Kuidas olete sisse elanud?

See on olnud väga tegus ja inforohke aeg. Lääne-Tallinna Keskhaigla õendusvaldkond ja tegelikult kogu haigla süsteem on minu jaoks täiesti uus. See on olnud suur väljakutse.

Kuidas peaks õendus Lääne-Tallinna Keskhaiglas arenema?

Oleme kokku leppinud, et juuni keskpaigaks formuleerin haigla õendusvaldkonna arengusuunad. Praegu tegeleme oma tugevuste ja nõrkuste kaardistamisega.

Peamine küsimus on inimressurss ning see, et meil töötavad inimesed oleksid korralikult koolitatud. Esimesed suunad, mis ma ette võtaks, on õenduse kvaliteet, õenduse juhtimise kvaliteet ja kuluefektiivsus. Tervishoiusüsteem on suhteliselt vaene. See raha, mis meil on kasutada, ei kata ära, mida on vaja investeeringuteks teha. Ma ei mõtle ainult investeeringuid infrastruktuuri, vaid ka inimestesse. Seetõttu peavad kõik kulud olema efektiivsed.

Mida teie haigla teeb, et kuluefektiivsuse juures siiski õdesid oma haiglas hoida?

Me vaatame, millised on töötajate töökoormused. Me vaatame, et teadmised ja oskused vastaksid sellele, mida nõutakse. Kindlasti on oluline töökeskkond, nii see, kuidas kolleegid omavahel suhtlevad kui ka füüsiline keskkond, et oleksid võimalused puhata ja taastuda. Oluline on paindlik töögraafik. Paljud töötajad peavad 24-tunniseid valveid heaks asjaks, aga mina juhina leian, et see on riskikoht. Selles osas tuleb leida kesktee ehk me peame otsustama, milline peaks valve pikkus olema. Õdede vastutus aina kasvab ning minu roll juhina on tagada, et kvaliteet ei langeks.

Kui keeruline on Lääne-Tallinna Keskhaiglal õdesid leida?

Mitte keerulisem kui teistel haiglatel. Noored õed langetavad sageli otsuse peale praktikat ja meil käib palju tervishoiu kõrgkooli üliõpilasi praktikal. Meil on ka stipendiumid, millega toetame abiõdesid, kes asuvad haiglas õena tööle enne kooli lõppu. Me saame õdedele pakkuda väga erineva iseloomuga ametikohti.

Õdede puudus Eestis on eriti haiglate vaates süvenemas. Õed, kes otsivad päevast tööd või ei soovi haiglas töötada, leiavad rakendust esmatasandil. Ka erameditsiin on võtmas tuure üles. Nad leiavad hea ettevalmistusega õdesid just haiglavõrgu arengukava haiglatest.

Kas nad ostavad üle?

Jah, nad ostavad üle.

Nad maksavad oluliselt rohkem?

Ma ei usu, et nad väga palju rohkem maksavad, aga õed on palganumbrite osas suhteliselt tundlikud. Kui nad maksavad 10-25% rohkem, siis meie neile konkurentsi ei paku.

Ja seal on tõenäoliselt töökoormus väiksem?

Ma ei usu. Tööstruktuur võib olla teistsugune. Kui räägime haiglatööst, siis siin on erakorralisust, ööpäevaringset tööd, valveid, raskeid haigeid ja töökeskkond pole võibolla nii puhas ja ilus. Erameditsiinis on valdavalt ikka päevane töö, nii-öelda puhas töö. Seal on isegi võibolla natuke nõudlikum klient, aga ta on puhas, mitte voodihaige, kellel on väga kõrge enesehooldusdefitsiit ning keda on vaja sööta, joota ja pöörata.

Mida peaks riigi tasandil rohkem tegema, et õdede nappusele lahendust leida?

Siinkohal soovitan kuulata „Õendus nähtavaks“ podcasti, kus tunni aja jooksul arutasime seda terviseministriga, õdede liidu presidendiga, tervishoiu kõrgkooli rektoriga ja Regionaalhaigla õendusdirektoriga.

Riigi poolt on samme astutud, probleemi on teadvustatud. Tervishoiuvaldkond on üks vähestest Eestis, kus on kollektiivleping, mis hõlmab palgatõusu ja töökoormusi. Väga suur asi on konsensuslepe. Sellest aastast võetakse tervishoiu kõrgkooli õeõppesse vastu 700 üliõpilast, aga paraku see meid ei päästa. Tegelikult vajame, arvestades vananevat elanikkonda ja õdede tööstruktuuri muutust, neid palju rohkem.

Riik peaks tunnistama, et õdede puudus on julgeoleku küsimus. Kui vaadata 20 aasta jooksul õdede arvu Eestis, siis see ei ole kasvanud. Meil on jätkuvalt 6,4 õde 1000 elaniku kohta. Euroopas on riike, kus on 20 aasta jooksul õdede arvu kahekordistatud.

Mida õed riigilt ootavad?

Kaasaegseid töötingimusi Tallinna Haigla näol. On aeg mõelda töötingimuste ja -keskkonna peale. Olemasolevad hooned ei võimalda muuta ravitööd ja õendusabi patsiendikesksemaks. Õdede roll on aastatega muutunud, mis tähendab, et patsiendiõpetuseks ja nõustamiseks on vaja vastavaid tingimusi. Tallinnas alustatakse mitmeid kinnisvaraarendusi, kuid linn on jätkuvalt ilma kaasaegse haiglata. Tallinna Haigla ei ole poliitiline tellimus, vaid Põhja-Eesti tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse marker. Olemasolevad betoonseinad ei vasta enam nõuetele – ei ravi korralduse nõuetele ega tervishoiuteenuse standarditele.

Õenduses on ajalooliselt palju naisi. Kas tänapäeval võiks selles valdkonnas olla rohkem soolist tasakaalu?

Jah, loomulikult. Maailmas on saanud n-ö heaks tavaks, et umbes 10 protsenti õdedest on mehed. Meil on see 6-7%. Õe ametit võiks meeste seas rohkem reklaamida. Meil oli podcast „Mehed õenduses“, kuhu kutsusime meesõdesid arutlema ja küsisime, kas neid häirib, et nende ametinimetus on õde. Mõlemad kinnitasid, et ei, nad võtavad seda kui kutseala. Ka mina olen kutsealalt õde.

Samas võib ju olla mehi, kes jätavad selle eriala valimata, kuna ei taha olla õde, aga kui ametinimetus oleks midagi sooneutraalset, näiteks mingisugune tervisespetsialist või mida sellist, siis nad tuleksid seda õppima?

See kõik sõltub ikkagi kutse-eelsest teavitamisest. Me ootame õppima eneseteadlikke inimesi, kes on endale selgeks teinud, mis kutsega on tegemist ja mis teda ees ootab, mitte neid, keda häirib eriala nimetus. Eestis on õeharidus niivõrd heal tasemel, et peale õpinguid pole neist huvitatud mitte ainult haiglad, vaid ka tööandjad väljastpoolt tervishoidu. Õenduseriala inimesed saavad jätkata magistriõpinguid väga erinevates valdkondades.

Olete selles valdkonnas olnud 30 aastat. Õendus on väga palju muutunud, aga kuidas teie seda muutust iseloomustaksite?

Tõesti, muutused on olnud drastilised, sest tuleme ikkagi ajast, kus õel oli assisteeriv roll. 30 aasta jooksul oleme jõudnud nii kaugele, et õde on tugeva kutseidentiteediga koostööpartner tervishoiumeeskonnas. Õdede iseseisvaid vastuvõtte on üha rohkem. Arstid on andnud üle palju teemasid, millega õed saavad hästi hakkama. Õdedel on aastate jooksul kujunenud välja oma õenduskeel. Praegu oleme arendamas õendusabi kvaliteedisüsteemi. Loodan, et varsti on ka Eestis rakendatud nii õendusdiagnoosid kui õendustulemuste ja õendussekkumiste süsteemid.

Kas õdesid võiks kuidagi veel rohkem rakendada andes neile veel mingisuguseid õigusi juurde?

Mul on tõsiselt hea meel, et riik näeb võimalusi kaasata õdesid raviprotsessi üha rohkem. Näiteks praegu tegeletakse aktiivselt sellise projektiga, kus Tervisekassa eestvedamisel uuritakse, kuidas saaks eriõdede tegevusi efektiivsemaks muuta. Selle kaudu saaks tervishoiukulusid kokku hoida, sest kui patsient saab abi eriõelt, siis ta ei pea minema eriarsti vastuvõtule. Koroonaaeg aitas meid sellega, et õdedele anti võimalus avada töövõimetuslehti. Samuti on õdedele antud piiratud retseptiõigus. Nii et tegelikult riik järkjärgult annab õdedele õigusi juurde. Kindlasti üks asi, mis võiks lähiajal kuidagi reguleeritud saada, on õdedele suunamisõiguse andmine. Praegu nad ei saa suunata patsienti arsti vastuvõtule. Usun, et see õigus võimaldaks patsiendi teekonda efektiivsemaks muuta. Samuti käivad e-konsultatsiooni arendused, et õed saaksid konsulteerida kas eriarstiga või saaks eriõde küsida nõu teiselt eriõelt.

Mida te tänasel õdede päeval õdedele sooviksite?

Käesoleval aastal on õdede päeva motoks, et meie õed on meie tulevik. Selle motoga olen 100 protsenti nõus, sest Eesti tervishoid ei toetu ainult arstidele, vaid ka õdedele. Meie valdkonnas on väga pühendunud inimesi. Soovin edu ja jõudu! Hoidke end ja mõelge, et teid on vaja ka homme.