INTERVJUU | Alar Irs: ajakohane arusaamine vähiravist on kardioloogile hädavajalik

Neljapäeval toimub Tartus onkokardioloogia konverents. Miks on sellist konverentsi vaja?

Konverentsi on vaja, kuna vähi ja südamehaiguste koosesinemine on tavaline ja kardiaalse probleemiga onkoloogiline patsient võib sattuda ükskõik millise kardioloogi juurde, erakorraliselt või plaaniliselt. Ajakohane arusaamine vähiravist on kardioloogile sel juhul hädavajalik.

Lisaks, kuna vähiravi tõhusus on oluliselt paranenud, peame vaatama, et me ei suhtuks onkoloogilise patsiendi prognoosi eelarvamusega ja püüaksime hea prognoosiga patsientidel südamehaiguse puhul rakendada kõiki olemasolevaid kardioloogilisi ravimeetodeid kaasuvast vähidiagnoosist hoolimata, ent nende patsientide eripära arvestades.

Millised on peamised kardioloogilised probleemid, mida vähk või vähiravi haigetele põhjustab?

Pahaloomuliste kasvajatega patsientidel võib olla probleemiks näiteks vähiravimitest tingitud südamelihase kahjustus ja südamepuudulikkus, arteriaalne hüpertensioon ning verehüübimise häired – nii tromboos kui veritsusoht trombotsütopeeniast.

Kuidas on võimalik neid ennetada ja ravida?

Oluline on onkoloogi ja kardioloogi koostöös hinnata, milline oleks patsiendile parim ravi kasvaja aspektist ning siis tõenäosust, et kõnealusel patsiendil võib selle raviga tekkida südame- veresoonkonna poolseid probleeme. Sageli on võimalik kardiaalseid riskifaktoreid mõjutades ning patsienti hoolikalt jälgides ja vajadusel kardiaalseid ravimeid kasutades südamekahjustust vältida, vahel tuleb valida teine ravi või ravi muuta.

Milline on koostöö onkoloogide ja kardioloogide vahel ja mis suunas see võiks edasi minna?

Koostöö erialade vahel tiheneb ning ideaalis peaks kõigil onkoloogiakeskustel olema toeks spetsialiseerunud onkokardioloog ja patsientide hea jälgimissüsteem. Eesti kardioloogid pingutavad, et meie onkoloogidel ja vähihaigetel selline tugi olemas oleks, palju tööd on veel ees. Aga ka kardioloogidel, kes igapäevaselt onkokardioloogia teemadega ei tegele, on vaja ajakohast arusaama valdkonna arengutest ja onkopatsientide vajadustest, mida raviotsuseid tehes arvesse võtta.