INTERVJUU | Aasta õde Eda Mudalomp: pole olnud hetke, kui ma ei taha tööle minna

Selle aasta õeks valitud Eda Mudalomp töötab Põlva haigla nahahaiguste kabinetis, kus teostab iseseisvaid vastuvõtte, nõustades patsiente Põlvast, Võrust, Räpinast ja isegi Tallinnast. Ta aitab vaimse tervise probleemidega lapsi ja töötab ka koduõena.

“Kahjuks ei tööta meie vaimse tervise kabineti koosseisus praegu ühtegi psühholoogi ega psühhiaatrit, ja kui olukord ei lahene, pole võimalik enam lapsi aidata,” nendib Mudalomp.

Mida arvate sellest suurest tunnustusest, mis teile osaks sai?

Olin tõesti meeldivalt üllatunud ja olen väga tänulik selle eest, et nii paljude aastate peale selline tunnustus tuli.

Kaua olete seda tööd teinud?

1. augustil 2023 saab 39 aastat.

Kui nüüd ajas tagasi minna, siis miks te selle eriala üldse valisite?

Ma olin kuidagi veendunud selles juba päris päris väikese tüdrukuna. Ma ei mäleta hästi, kas ma siis juba koolis käisin... Minu kodukohas Leevi külas oli haigla, mis kuulus Põlva haigla koosseisu – Leevi teraapiaosakond. Minu ema töötas seal pesupesijana, vend oli haigla autojuht, ja mina silkasin tihtipeale töö juures nendega kaasa.

Seal oli üks noor kena õde, kelle nimi oli Liivi ja kes võttis mind ikka palatisse kaasa, kus sain temaga koos olla ja tema tööd jälgida. Ühel hetkel olin täiesti veendunud, et minust saab õde. Kui ma lõpetasin kaheksanda klassi, läksin õppima Tartu meditsiinikooli ja veensin ka oma pinginaabri Kaire endaga kaasa tulema. Ka tema on siiamaani meditsiinile truuks jäänud.

Ega te pole kahetsenud seda valikut?

Ei ole kahetsenud. Ja nii uskumatu kui see ka pole, pole ka olnud kordagi sellist hetke, et ma ei taha minna tööle, teen tööluusi või midagi sellist. Seda lihtsalt pole olnud.

Siis te olete küll õnnelik inimene.

Ma pole isegi sinisel lehel olnud, välja arvatud aeg, kui olin lastega kodus. Kui lapsed olid haiged, siis abikaasa oli hea meelega nõus nendega kodus olema, aga mina käisin tööl. Kord oli mul käeluu katki, aga käisin ikka tööl.

Mis on õe töö juures kõige tähtsam?

Ligimesearmastus. Töö sisuks on ikkagi inimesi aidata, olla kohal, kui mind vajatakse sõna otseses mõttes.

Nõukogude ajal kasvanud inimesena olen seda meelt, kui palutakse mingi töö teha, siis tuleb see ka teha. Ma ei vaata kunagi kellaaega. Aga noorematele tahaksin kindlasti öelda, et õppige ennast kehtestama ja ärge laske ennast tööga ära tappa.

Ma ei saa öelda, et mind oleks tööga tapetud, aga on olnud hetki, kus ma tõesti tunnen, et ma ei jaksa enam, sest mul on liiga palju asju korraga käsil. Praegu olen jõudnud selleni, et teen iseseisvaid vastuvõtte, kuna praktika ja magistriõppes omandatud haridus eriõena lubab seda teha.

Kindlasti mängib rolli just nimelt kogemus, olen ju 30 aastat olen samal erialal töötanud ja arstide kõrval seisnud. Mul on olnud ja on ka praegu väga toetavad arstid, kes on alati õpetanud, kutsunud mind vaatama ühte või teist nahaprobleemi. See on andnud laia teadmiste baasi.

Kuidas ma ei ole ära tüdinenud, kui olen kogu aeg ühte tööd teinud? Aga ma olen ka laste vaimse tervise õde, hetkel on vastuvõtt kord nädalas. Lisaks teen koduõendust – need on sellised natuke teise külje alt tööd, mis samal ajal üksteist toetavad. Olen nahakabinetis, siis lähen tegema koduõendust, kus samuti tuleb palju tegeleda haavanditega või vajavad kodus olevad inimesed ka vaimset tuge. Need kolm eriala on omavahel seotud.

Milliste muredega lapsed teie poole pöörduvad?

Ikka ärevus, depressioon ja koolikiusamine. Seda on praegu lihtsalt nii palju... Aga loomulikult ka mured, mis on seotud vanemate lahutuse ja raske koduse olukorraga.

Sageli loodetakse: kui käin kabinetis ära, küll siis hakkab parem. Püüan esimese asjana selgitada, et ka ise peab midagi selle heaks tegema, et ennast paremini tunda. Kui sellised alustalad nagu söömine, magamine ja liikumine on tagatud, terveneb inimene ise vähehaaval. Kui aga noor istub suurema osa oma ajast arvutis, ei lähe välja, ei tegele huvitegevustega, sööb ebatervsilikku toitu ja unerütm on ka paigast ära, siis ei saagi paranemist loota.

Väga paljude juhtumite korral ei toeta kodune olukord tervenemist. Vägivallajuhtumite korral olen kohustatud teatama abi vajavast lapsest.

Koolikiusamine on raske teema. Loomulikult tuleb sellest teavitada õpetajat ja kui vaja, siis anda ka asjale juriidiline käik. Mõtlen, kui palju aitab õpetajale rääkimine. Kui õpetaja saab teada ja karistab kiusajat, võib jätkuda kiusamine varjatud kujul. Vaimne vägivald on teinekord hullemgi. Väga raske on last sellise mure korral aidata, sest võin küll rääkida, et ära ise anna põhjust, ära pane tähele… Kuidas sa saad mitte panna tähele, kui sa tunned ennast halvasti, kui sa ei taha minna kooli sellepärast, et sinuga käitutakse halvasti?

Lastel on sellised suured probleemid, mis on nendele väga olulised, ja neid ei saa pisendada. Kui näiteks teise klassi laps ei taha kooli minna, siis peab ikka midagi väga valesti olema. Tuleb uurida, mis on juhtunud.

Kas saate vahel ka natuke aidata?

Saab ikka, ega kõik ole ainult mustades värvides. On ka juhtumeid, mille kohta ütleme, et imeline tervenemine on toimunud. Laps tuleb, räägib ära kõik oma mured ja järgmine kord ütleb, et kõik on korras. Tihtipeale piisabki rääkimisest. Teismeline räägib oma mure ära ja hiljem see mure ei tundugi enam nii suur ja ületamatu.

Teine asi on, kui hädasti on tarvis psühhiaatri abi. Praegu on meil suur mure, et pole psühholoogi ega psühhiaatrit. Tegelikkuses peaks olema nii, et laps tuleb vaimse tervise õe juurde ja kui ta vajab psühholoogi abi, siis suunan tema vastuvõtule. Kui psühholoog näeb, et ta ei saa teraapiaga aidata, on käes psühhiaatri kord. Praegu aga lõpeb see teekond minu juures.

Teil pole siis ühtegi psühholoogi ega psühhiaatrit?

Jah, nii see on. Meil oli väga hea lastepsühhiaater dr Madis Parksepp, kes töötas meie juures kabineti avamisest alates 10 aastat. Asudes tööle Viljandisse, muutus töökoormus liiga suureks. Siis töötas meiega tol ajal veel resident Liisa Vister, kes on väga hea ja võimekas noor arst, ja ka tema lahkus ja läks tööle Viljandisse. Ühtpidi saan temast aru, sest mida on meie väikesel kohal pakkuda noorele inimesele? Mida ta näeb siin? Meil on ju ainult vaimse tervise kabinet, mitte keskus.

Hetkel vajame väga lastepsühholoogi. Väga tore on rääkida, et vaatame ja märkame ja teeme kõik noorte ja laste heaks, aga kuidas me seda teeme, kui puuduvad inimesed, kellega seda tööd teha?

Ainult tänu heale koostööle oma endiste kolleegidega Viljandi psühhiaatriahaiglast saan abivajavaid lapsi nende vanemate nõusolekul suunata sinna nii uuringutele kui ka psühhiaatri vastuvõtule. Olgem ausad, et Viljandisse käimine ei ole kõigile jõukohane. Tartu on ju palju lähemal, aga sinna mina oma patsiente saata ei saa, sest ei saa n-ö jalga ukse vahele...

Kuidas saada spetsialiste väikesesse kohta tööle?

Vanasti oli nii, et kooli lõpetajad suunati tööle, kus nad pidid olema mingi aja ja alles siis said endale ise töökoha valida. Aga praegu on nii, et meie juhtkond küll otsib psühholoogi, inimene tuleb, on pool aastat ära ja saab aru, et ta tahaks ikka kuhugi suuremasse kohta minna. Kui see võimalus avaneb, ja tavaliselt on see kliinikumis, siis ta lähebki sinna. Miks ta peaks käima tööle Tartust Põlvasse, kui saab töötada hoopis seal?

Mina olen ja muidugi jään siia, sest siin on minu pere, minu sugulased ja siin olen leidnud oma koha.

Kuidas on olukord nahahaiguste ravi osas?

Nahahaigeid on väga palju ja järjekord arstile on väga pikk, praegu septembrisse. Nahahaiguste arstiga ma kohtun kaks korda kuus, ülejäänud aja võtan iseseisvalt haigeid vastu.

Lihtsamad probleemid lahendan ise ja tõsisemate hädadega suunan arsti vastuvõtule. Väga palju on külmutusravi patsiente. Kuna Võrus nahaarsti pole, siis on palju patsiente Võrust.

Inimesed on tulnud ka Tartust ja Tallinnast. Olen küsinud – kas reaalselt sõitsidki praegu Tallinnast siia? Jah, seal ei saanud arsti aega, kõlab vastus. Nii tullakse konnasilmi, soolatüükaid ja muid nahamoodustisi ka Tallinnast külmutama, sest seal ei saada löögile. Sageli võtan analüüse küüntelt, et selgitada, kas patsiendil on küüneseen. Kui analüüs osutub positiivseks, siis suunan perearstile ravi korraldamiseks.

See on küll üllatav, et Tallinnast sõidetakse ravile Põlvasse.

Nii väike see Eesti on. Mõnel on niimoodi, et kas vanavanemad või keegi tuttav elab siinkandis, aga on käidud ka lihtsalt vastuvõtul. Inimene sõidabki kohale, vahel isegi bussiga.

Inimesed saavad pöörduda minu vastuvõtule ilma saatekirjata, mis tähendab, et nad praktiliselt tulevad ikkagi nagu arsti juurde. Siis ma üritan seletada, kas nad ikka teavad, et tulid õe vastuvõtule. Vahe on selles, et ma ei saa rohtu kirjutada ja seetõttu peab olema väga hea koostöö perearstidega. Põlvas see ongi väga hea, sest kõik tunnevad mind ja usaldavad. Aga kui tulevad inimesed kaugemalt, tekib probleem, sest pean kuidagi ühendust saama nende perearstiga, kes oleks valmis kirjutama seda rohtu, mis on tarvis.

Kas teie koormus praegu liiga suur ei ole?

Koormus on suur. Väga pikk päev on neljapäev, kui paar tundi hommikul nõustan veel neid, kes tahavad loobuda suitsetamisest. Seejärel võtan kella neljani õhtul vastu nahahaigeid, keda tuleb kokku tavaliselt 18–22 ringis. Neljapäeva õhtuks ma inimeste varju enam väga näha ei taha, sest seda on lihtsalt natuke liiga palju.

Kuidas te siis puhkate?

Mul on juba suured lapsed, üks 32 ja teine 26 aastat vana. Siis on mul väike kolmeaastane lapselaps - üks ja ainus, silmatera sõna otseses mõttes. Kui tema on minuga, viib ta mu mõtted kõigest muust eemale. Täna on ta näiteks minu juures, sest emme-issi tahtsid tantsima minna.

Enamuse vabast ajast veedan maakodus, kus on suur aed, lillepeenrad ja kus ma kõige paremini lõõgastun. Kuigi olen päev otsa rääkinud inimestega, räägin ma seal lilledega edasi. Suve veedangi maal, kuhu hakkab kiskuma kohe, kui sulama hakkab ja kus olen kuni ajani, kui kannatab. On olnud ka nii pehme talv, et olen talv läbi olnud maal ja käinudki Põlvasse 20 kilomeetri kaugusele tööle.

Põlva kultuurikeskuses külastan kõiki etendusi ja kontserte, käin kinos, loen raamatuid, vaatan telekat, sealjuures ka seebikaid. Mõni ütleb, mis sa neist seebikatest vaatad? Lihtsalt vaatan, ma ei pea siis millestki mõtlema. Vaatan ilusad inimesi ja kohti, mis siis, et see on selline kerglane ja primitiivne ajaviide. See on aeg, kus saan sõna otseses mõttes puhata.

Kas väikeses haiglas on omad plussid – veidi hubasem, kõik tunnevad üksteist?

Just nimelt. Praegu on meil olnud küll väga suur kaadrivoolavus, väga palju tuleb uusi inimesi juurde ja väga paljud on läinud pensionile. Aga 10 aastat tagasi oli meil nagu üks suur pere.

Juba kuskil 20 aastat tagasi hakkasin hobi korras korraldama haiglaüritusi – näiteks suvepäevi, sügismatka, vastlapäeva, jõulupidu... Inimesed ootavad, millal üritus tuleb ja on alati valmis kaasa lööma.

Äsja käisime vaatamas näiteks imeilusat koduaeda, pärast tegime väikese pikniku. Sellised üritused on teretulnud, inimestele need meeldivad. Kunagi ei ole ka olnud probleemi sellega, et haigla ei toetaks neid üritusi. Need on motivatsiooniüritused, millega inimesi natuke töömõtetest eemale viia.

Aga eks mina jään ju ka järjest vanemaks ja minu nägemus on võib-olla natuke teine kui 25-aastastel. Selline aiakülastus noortele midagi ei paku, pigem on see neile, kellel on endal koduaiad ja kes tahavad näha, mida mujal on tehtud. Noortele meeldivad rohkem sportlikumad üritused.

Milline on üks hea õde?

Hea õde on see, kes kuulab igas olukorras inimese ära ja suudab jääda mõistvaks ja rahulikuks.

Võib-olla ta ei oskagi probleemi kohe lahendada, aga ta kuulab inimest ja püüab probleemile lahendust leida. Hiljem saab ju kellegagi nõu pidada, kuidas edasi tegutseda. Kui jään milleski kahtlema, helistan hiljem patsiendile ja küsin, kuidas tal läheb ja kas kõik on korras. Pean ütlema, et inimesed on tihti üllatunud ja tänulikud, et tunnen huvi nende seisundi vastu.

Empaatiavõime, mõistmine ja oskus kuulata peab alati jääma.

Mis te noortele soovitaksite, kas tasub õeks õppida?

Ikka tasub, sest ütleme nii – töö ei lõpe kunagi otsa. Õe amet tõuseb järjest rohkem hinda ja ka palgaga võib rahule jääda. Võimalus on töötada väga erinevates valdkondades. Meditsiinis on võimalusi ennast arendada ja jõuda välja lausa doktorikraadini.

Mis teile töös rõõmu pakub?

Kui inimene on saanud minu soovitustest abi ja paranenud ning tänab mind. Mõni tulebki selleks uuesti, et lihtsalt tänada.

Mulle meeldib väga suhelda inimestega. Eriti meeldivad mulle eakad, kes räägivad võru keelt ja kellele on mul võimalus vastata samaga. Usun, et selline suhtlemine loob hea koduse turvatunde. Nad julgevad rääkida kõigest, mõni räägib oma elustki.

Kui ma patsiendiga suhtlen ja on võimalus hea nali ära teha, ei jäta ma seda eales tegemata, sest see loob hea õhkkonna. Enamikel juhtudel saan nahaprobleemidega kõiki aidata ja kui ma seda ei saa, siis ma loomulikult hoolitsen, et patsient saaks arsti juurde.

Mõni ütlebki, et ta tuleb kindlasti siia tagasi. Vastan, et olete oodatud. Kunagi käis üks noor ema lapsega, kes ütles: "Ja oligi nii tore, nagu räägiti." Küsisin, mis mõttes ja kuulsin, et mind oli soovitatud kui toredat õde. See teeb südame soojaks.