INTERVJUU | Aasta arst Viivika Allas: seda tiitlit vääriksid paljud kolleegid

Milliste mõtetega te Aasta arsti tiitli vastu võtsite?

Mulle ei ole see veel kohale jõudnud. Tunded on väga segased, sest ma tunnen, et on palju kolleege, kes seda väärt oleksid. Aga samas on väga hea, et on tunnustatud üht maaperearsti ja et meid on märgatud. Ehk see innustab tulema ka teisi maale tööle. Ma väga loodan.

Missugune on perearsti töö Rõuges?

Intensiivne. Rahvas on harjunud arsti juures käima ja vahel tundub, et oma mõtlemine kaob ära. Samas see ilmselt näitab, et nad usaldavad meid. Meil on hästi tugev kollektiiv. Meil on ka teine tohter, kes praegu on küll lapsega kodus. Ma arvan, et see tunnustus tuligi tänu heale kollektiivile.

Kas te tunnete millestki Rõuges ka puudust?

Ajast. Aega on vähe. Tahaks põhjalikumalt asju teha ja et ise oleks kõigega rahul, aga aega jääb puudu.

Milline on teie jaoks olnud koroonaaeg?

Koroonaaeg tõstis telefonikonsultatsioonide hulka massiliselt. Kui varem olid inimesed arsti või õe vastuvõtul, siis sel ajal olid põhilised telefonikontaktid. Ma ei oska muud öelda. Praeguseks on asjad stabiliseerunud. Inimesed käivad ka koroonaga kohal ja see on nagu tavaline viirushaigus. Kõigega õpib elama.

Kas olete selle aja jooksul jõudnud ka korralikult puhata?

Jah, õnneks olen saanud suviti puhata, sest mu kolleeg oli siiamaani tööl ning jäi alles oktoobrist koju. Minul on vedanud.

Kes teie arvates vääriks Aasta arsti tiitlit, keda võiks eriliselt tunnustada?

Mul on tunne, et erakorralise meditsiini arstid on jäänud tagaplaanile. Kui suur koormus neil on… Siis loomulikult ka kiirabiõed. Nemad saavad esimese löögi enda peale. Nemad selekteerivad ära, mis inimesest edasi saab.

Aga tegelikult võiks iga eriala tunnustada. See, et mina sain, tundub vahel ülekohtusena, sest ma ei tunne, et oleksin midagi teistmoodi teinud kui teised. Ma arvan, et mulle tõi selle tunnustuse töö lastega. Olen õppinud lastearstiks ja lapsed on minu eriline armastus. Kui vastuvõtul on lapsed, siis on see hea päev.